WALL-E

Sain harukordse võimaluse osaliseks ja nägin WALL·E (2008) kaks kuud varem. Meil esilinastub 15. augustil. USA's juba õige varsti 27. juunil. Seekordne lühianimatsioon täispika ees kannab pealkirja Presto, kus mustkunstnik ja tema jänes üksteisega naljakalt mõõtu võtavad. See pani kohe alguses õigele lainele. Pärast seda sai aga järjekordselt kinnitust, et Pixar ei oska halba filmi teha.

WALL·E režissööriks ja idee autoriks on Andrew Stanton, kelle eelmine hitt oli Finding Nemo, mis on minu lemmik Pixarilt. Hellitavalt Volliks ristides on see robot nüüd Kalapoeg Nemo'ga ühel pulgal. Riburadapidi järgnevad Monsters, Inc., The Incredibles, Ratatouille jt. Cars mulle nii väga ei meeldinud. Võrreldes eelmise aasta Ratatouille'ga on jälle samm edasi liigutud.

Aasta on 2700 ja Maa on üks suur prügimägi, kus ükski elav asi ei kasva. Inimeste koristusprogramm läks nihu ja inimesed elavad kuskil kaugel kosmoses ega saa enam Maale naasta. WALL·E (Waste Allocation Load Lifter Earth-Class) on üksildane ja väga uudishimulik robot, kes teeb kohusetundlikult oma tööd olles ainus olend planeedil Maa. Tema kaaslaseks on väike prussakas. WALL·E rahulikku ellu ilmub ootamatult robot EVE, kellesse meie kangelane lootusetult armub. Vollil on üks vana film Hello, Dolly! (1969), mida ta iga päev vaatab, kus ta näeb, kuidas inimesed tantsivad ja käest kinni hoiavad. EVE ülesanne on otsida Maalt elu samal ajal püüab WALL·E temaga sõbruneda nagu ta filmis on näinud. See algus on kõigest sissejuhatus ühele suurele seiklusele, mis ei käi enam Maal. Kolmandast treilerist on võimalik näha, mis täpselt toimuma hakkab.



Pixar on teinud esmakordselt filmi armastusest, mis võttis mul pisara silma. Eelmistes filmides pole armastust nii südamlikult kujutatud. Nemo isa armastas üle kõige oma poega, Rott armastas süüa teha jne. WALL·E ja EVE armastus on midagi muud ja see on Pixaril (või õigem oleks öelda Andrew Stanton'l) väga hästi õnnestunud. Ja siis muidugi huumor, millele võrdväärset Pixarile hetkel ei ole. Iga nali töötab ja suur osa neist on kõigile arusaadavad situatsioonil põhinevad naljad, sest filmis on üldse vähe dialoogi. Roboteid ei lugenud sisse mitte näitlejad, vaid aparaadid. Eesti dublaaži on üpris kerge teha sellisel juhul. Kaks peategelast suurt midagi muud ei öelnudki, kui üksteise nimesid. Ja nii vähese pealt panevad Pixari võlurid sind nendele südamest kaasa elama. On ju animatsioonidesse palju raskem elu sisse puhuda. See lugu liigutab ja paneb naerma üheaegselt.



Pixar on ka mõningal määral kriitiline meie elude üle. Vähemalt mina tõlgendasin seda sõnumit nii. Me toodame palju prügi, sõltume palju masinatest, liigutame vähe. Selline tulevik polegi nii ulmeline, kui arvata võiks. WALL·E on ootamist väärt. Tegu on 2008 aasta parima animatsiooniga. See saab selliseks filmiks, mida võib mitmeid kordi vaadata ja ikka saab kaasa elada. Kung Fu Panda oli teistmoodi hea, kuid pole küsimustki, et WALL·E teeb talle 1-0 ära. Järgmine suvi tuleb Up.
10/10