Kuvatud on postitused sildiga 8/10. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 8/10. Kuva kõik postitused

reede, 4. mai 2012

The Avengers


The Avengers (2012) on senini Marveli parim film ja lendab väga kõrge kaarega üle senimaani vändatud keskpäraste ja üllatavalt üheülbaliste sissejuhatuslugude. Ühtäkki oleks Marvel nagu paisu tagant pääsenud. Ja kuigi ma ei ütleks, et Avengers korvab kogu senise reserveerituse, siis sobivalt eepiline kulminatsioon on see küll, juba viis filmi kestnud ühtse filmiuniversumi punumisele.

0ll pani raami väga hästi paika - tegu on tõesti mõnusalt kerge meelalahutusega, kus alates mingist punktist üleskrutid tempo ei rauge kuni filmi lõpuni. Ja võrdlus "Autod muutuvad robotiteks" on ka täkkesse, kinosaalis kõiki neid money-shot'e sisse ahmides vilksatas endalgi peast läbi sama mõte, ajee. Viimaks ometi on keegi andnud michaelbaypalju raha mingile režissöörile, kelle loodud visuaalid ja action toetub tugevalt kehtestatud karakteritele ja heale stsenaariumile. Mistõttu suudan mina ka kõike seda absurdeelarvel vändatud asja rahutundega nautida. Nii et, saan ühtäkki vähemalt poole jagu paremini aru kõigist inimestest, kes Transformers 2-3 heaks meelelahutuseks peavad (jejep, esimeses filmis on minu jaoks jätkuvalt mingi mõnus säde ning seda ma ei materda).


Ja kuigi actionit on siin filmis tõesti kogu raha eest (film koosnebki umbes kolmest pikast actionstseenist, mille vahel on väiksemad actionssteenid), siis hinnangu lükkab nii kõrgele kõik tüüpselt josswhedonlik, mida Avengersites on kuhjaga.

Välja zoomides võiks öelda, et Avengers toimib nii tohutult hästi just seepärast, et peab kinni screenwriting 101 reeglitest. Ja seetõttu võiks selle eeskujuks seada sisuliselt kõigile teistele suvise meelelahutuse eest raha taotlevatele filmidele. Tegu on tõesti antud nišši tipptootega. Seda, et Whedon mõistab karaktereid ega ürita neid väänata vastavaks sisus nõutule, tegelaste kokkuklapist tulenev meeskonnadünaamika ja lõpmatult palju teravat ning humooriküllast dialoogi on - põhjusega - juba mitmes kohas kiita saanud. Proovin veidi pikemalt lahti kirjutada, mida mina nende kiitvate fraaside taga näen.

Huumor töötab just seepärast, et Joss Whedon oskab seda väga õiges koguses ja väga õigetesse kohtadesse doseerida. Pärast iga actionstseeni, kus põnevust on kruvitud sedavõrd palju ja pikalt, et kogu publik on juba mitmekümneks sekundiks hingamise unustanud, maandab Whedon kogunenud pinge vaid hetkega. Ja asub seejärel koheselt uuesti põnevust juurde kruttima. Ja selline lihtsa, kuid ääretult hästi toimiva, rütmi peale on üles ehitatud suur osa filmi actionist. Pinge ei muutu ilmaski ülekoormavaks ja alati on tunne, et sündmused lähenevad mingile kulminatsioonile, läbi kuidagi väga selgelt tajutava progressi.  Lisaks sellele, et too rütm tekita mõnusa filmiga kaasakulgemise on huumor ja pinevus nii mõnusaks kontrastiks teineteisele, et kumbki särab teisega vahetult vastandudes veel enamgi.


Teiseks suudab Whedon huumoriga vastuvõetavaks muuta paljud asjad, mida lihtsalt ei tohiks filmiuniversumis toimida. Whedon läheneb üllatava läbinägelikkusega sisuliselt kõiksugustele aspektidele, mis paratamatult paberilt tselluloidile ümber tõlkides moonduvad millekski filmi reaalsustunnet lõhkuvaks. Ta laseb karakteritel, läbi mõnusalt terava dialoogi, nende asjade kohale laternad riputada, tihti veel enne seda, kui miski vaatajat häirima hakkab. Ja see muudab kõik, sest kui me nüüd totramate kohtade üle naerame, siis me naerame karakteritega kaasa, mitte nende üle.

See on ka selge, et filmi kangelased tunduvad vaid sedavõrd võimsad, kui raske ülesanne neile kanda antakse ja kuivõrd suuri ohvreid  (wow, ma ei suuda siiani pooleldi uskuda, kuivõrd vabad käed Whedonile anti) nad selle eesmärgi saavutamisel tooma peavad. Joss Whedon on oma eelnenud töödega demonstreerinud, et teab seda väga hästi. Ja ikkagi, väga mõnus oli näha, et kuigi me tegelikult teame sarnase filmi puhul lõpptulemust, suudab Whedon mustkunstnikule paslike trikkidega, meid selles teadmises kahtlema panna. Avengersi tempo püsib nii kõrgena, pinge püsivalt tõusvana, ohud nii lämmatavana, et pidevalt on tunne nagu kohe-kohe lööbki läbi filmi pühkiv kurjuse laine peategelaste peade kohal kokku ja saavutab võidu. 


Ahjaa, kurtma peaks ka. Ärge ära ehmatage, Avengers algab üksjagu kesiselt. Esimesed minutid ja kogu see põgenemine, mis saab katalüsaatoriks ülejäänud filmi sündmustikule, on kuidagi... liimist lahti. Dialoog kõlab punnitatuna ja kohmakalt, kõik tundub häirivalt juustune. Ja siis keset üht täisti konkreetset stseeni - mida me oleme näinud juba nii mitmes teises filmis, vägagi identsel kujul - flipitakse asi kummuli ja sealt edasi on tegu pea'et täiusliku actionfilmiga.

Mu salateooria - millesse ma küll liiga tõsiselt ei usu - on, et Joss Whedon näitas meile filmi tiitritele eelnevaga milline Avengers oleks võinud olla, kui too oleks Zak Penni stsenaariumi alusel tehtud. Whedon vajas mingit sündmust, mis lükkaks filmi käima ja varem paberile pandu sobis piisavalt hästi. Sealt edasi sai karakteritega juba palju lahedamaid mänge mängima hakata.

8/10

pühapäev, 28. november 2010

Cyrus

Cyrus (2010) on järjekordne hea näide, miks PÖFFi vitamiinilaksu programm on publiku seas niivõrd populaarne. Tasub vaid kavva lisada mõni komöödia ja inimesed jooksevad tormi.

Režissöör Mark Duplass, üks vendadest, peab ise filmi armukolmnurgaks, kuid siis väikese kiiksuga, sest üheks meespooleks on poeg Cyrus (Jonah Hill). Tema ja John'i (John C. Reilly) vahel hakkabki võitlus Molly (Marisa Tomei) üle.

Filmi teeb omapäraseks fakt, et suurem osa dialoogidest on improvisatsioonid, kuigi stsenaarium oli täiesti olemas. Duplass'dele lihtsalt meeldib näitlejatega eksperimenteerida ning hoida asja värskena. Näitlejatele antud vabadus toimib tõesti hästi ning kõik tegelased tunduvad reaalsed. Mark'i sõnul oli neil võimalik kogu filmitud materjaliga teha 10-20 erinevat filmi, kuid lõppversioon ühtib nende algse ideega.

Cyrus on värskendav romantiline draama, mis on vürtsitatud mõnusa huumoriga.

Järgmine seanss:
04.12 kell 18:30 - Sõprus, Tallinn

reede, 26. november 2010

Sound of Noise

PÖFFi vitamiinilaksu programmis olev Sound of Noise (2010) on täispikk versioon lühifilmist Music for One Apartment and Six Drummers. Need, kes on seda vahvat video YouTube'st näinud, peaksid olema otsekohe müüdud.

Korteri asemel võetakse nüüd ette terve linn, kus mängitakse 4 pala ebatavaliste objektidega. Need "kontserdid" on kavandatud läbimõeldult nagu pangaröövid, kusjuures ühel hetkel tõmbavadki 6 trummarit mütsid näo ette ning astuvad panka... Loomulikult ei jää kamba tegevus märkamata ning neid uurib kohalik politseiinspektor Amadeus, kes on ühtlasi filmi peategelane.

Linalugu algab väga energiliselt ja esimeses pooles saab tublisti naerda. Kahjuks võetakse viimases kolmandikus tuure maha ja minnakse rohkem tõsisemaks. Peale selle olid kaks esimest lugu ka järgnevatest leidlikumad ja humoorikamad, eriti "Doctor Doctor Gimme Gas (In My Ass)".

Sellegipoolest väärib film kindlasti vaatamist. Niisiis tehke endale heategu ja krahmake pilet Müramuusika mõnele järgnevale seansile, te ei kahetse. Hea tuju on garanteeritud.

Järgmised seansid:
  • 29.11 kell 17:30 - Solaris Saku saal, Tallinn
  • 03.12 kell 20:00 - Cinamon 3, Tartu
  • 03.12 kell 20:00 - Cinamon 4, Tartu


neljapäev, 10. detsember 2009

Moon

Moon (2009) kohta on küllalt keeruline öelda midagi enamat, kui mitmes kohas juba eelnevalt väidetud. Lugu ise on tegelikult väga selge ja sirgjooneline, kuid tõsiselt hästi tehtud. Traileri põhjal eeldasin, et filmi keskmes on müsteerium, mis promomaterjalides tegelikult juba reedetud. Korraks isegi tundus nagu hakataks vaatajat eksitama ja pingsalt detaile jälgides avastasin, et suudan hämmastavalt lihtsalt sisu jälgida. Veel veidi edasi ja siis sain aru, et täpselt nii see olema pidigi. Film söötis vaatajale ette varem selgelt kehtestatud detaile. Peale seda, kui mõlemal pool ekraani oli kõik üheselt selge läks Moon hoopis teistsugust rada, kui eeldasin.

Ma ei tahaks arvata, et kogu ulme on nüüdseks surnud ja näeme vaid mõnda üksikut ideed degenereerumas. Mingi tasemeni on ju igas žanris teatud hulk põhilised lugusid, mida pidevalt uute nüanssidega uuesti räägitakse. Tõsi on küll, et ulmes on mõjusid küllalt napilt ning tihti korratakse samasid teemasid ning ka visuaalsed laenud pärinevad võrdlemisi piiratud filmidest. Moon ei tutvusta uut epohhi ulmefilmide ajaloos, kuid annab üleüldises järgede ja uusversioonide peavoolus märku, et originaalsetel ideedel on veel lootust headeks filmideks saada.


Filmi üks põhilisi võlusid on väga ilusalt kujundatud kosmosejaama interjöör. Laenatakse muidugi suurimalt klassikult, kuid seda kuidagi niivõrd avalikult ja avatult, et ei panegi pahaks. Ka kogu Kuu pinnal toimuv on väga realistlik. Kuuldavasti eelistas Duncan Jones CGI’le makette. Kogu Moon’s kasutatav tehnoloogia näeb sümpaatne välja. Sam Rockwell on igas rollis sedavõrd hea, et nagu ei imestagi, kui ta näilise kergusega kogu filmi üksinda kanda suudab. Raske on tema etteastet vääriliselt hinnata ka seepärast, et Moon’s tuleb tal ülemängida vaid iseennast.

Tegevust saatva muusika kohta tulevad ka minult vaid komplimendid. Clint Mansell’l on väga suur osa selles, et Aronofsky Requiem for a Dream ja The Fountain (alahinnatud!) on sedavõrd mõjuvad. Ülekohtuselt head muusikat on ta teinud ka Smokin' Aces’i jaoks. Moon’i puhul toetab Manselli loodu sisult oluliselt terviklikumat ja visuaalselt andekamat teost, kui eelnimetatu. Esimesel vaatamisel kurvastav veidi vaid see, et lisaks traileris kuuldud arendusele panin muusikat tähele vaid kahel momendil. Aga ehk oli film mind sedavõrd endasse tõmmanud.


Seoses Moon’s käsitletud teemaga tuli meelde küsimus, mille Enn Kasaku esitas ühes oma ööülikooli loengutest. Kus asub ja kuidas piiritleda inimeses "mina"? Kui kuskil panna kokku täpselt sarnane hulk aatomeid, täpselt sarnase struktuuri järgi, kas siis on ikkagi tegu sama inimesega? Sellest, muide, saab täiesti praktiline küsimus, kui teleportatsiooniks vajalikud seadmed leiutatakse. Igatahes komplimendid filmile, mis suudab panna mõtlema sarnastel suurtel teemadel, omapoolse nägemusega pähe peksmata.

Air Doll

Air Doll (2009) kulgeb suures osas sama kergelt ja õhuliselt nagu nimitegelanegi. Pole imestada, kui mõned näinutest nimetavad seda lastefilmiks. Suuresti on see fantaasialugu, milles sisalduvatest allegooriatest ammutab sisukamaid ideid iga vaataja enda ärenägemise järgi.

Suur osa filmi esimesest poolest ongi võrdlemisi lastefilmi sarnane. Dialoog on küllaltki lihtne ning kohati viieaastase maailmaavastaja stiilis "miks?" küsimustega täidetud. Ja see on ka loomulik, nimitegelane Nozomi on südame ja tundmused endas alles väga värskelt avastanud ning kogu maailm ongi tema jaoks uus. Veidi situatsioonikomöödiat ja lapselikke küsimusi - mis oma siira otsekohesusega juhivad tähelepanu igapäevastele absurdsustele, mida meie loomulikuna aktsepteerimine - võivad esimese hooga jätta eksliku mulje nagu Air Doll olekski suunatud vaid noorele vaatajaskonnale. Filmi teises pooles pöörab sisu tõsisemaks ning režissööri sõnum kõlab selgemini, kuid mitte pealetükkivalt.

Air Doll on täidetud (no pun intended) väga heade osatäitmistega. Meeldejäävaim on kumminukk Nozomit kehastav Du-na Bae. Suhteliselt muutumatu näoilme ja küllaltki robotlike liigutuste kiuste pärineb filmi parim rollisooritus just temalt. Nozomi kehastamine nõuab suurt pingutust ja Du-na Bae on kogu filmi täielikult karakteris, rakendades sisuliselt iga miimika nüansi ja liigutuse peategelase täielikumaks väljamängimiseks. Teine märkimisväärne osatäitmine pärineb Itsuji Itao'lt, kes kehastab Nozomi omanikku Hideo't. Võrdlemisi piiratud ekraaniajast hoolimata suudab ta välja mängida väga mitmetahulist karakterit, kes jõuab filmi kestel olla nii haletsus- kui põlastusväärne, ja ka kõike vahepealset.


Väga poeetiline, ilusasti filmitud, hästi näideldud ning mõnusalt kulgeva helitaustaga (World's End Girlfriend - ainus hetk, kus silm tabas lõputiitrites midagi arusaadavat) film. Kriitikaks vaid niivõrd, et Air Doll on päris mitmeid tegelasi, kes on ekraanil vaid väga piiratud aja. Sain aru nii, et nad kõik peaks väljendama mingit viisi, kuidas tänapäevane - identiteedi kaotanud - inimene üritab end mingi aseainega täita. Selliseid montaaže on filmi jooksul korduvalt, samade tegelastega. Ise oleks tahtnud vaid seda, et need karakterid oleks veidi tihedamini peategelase loosse põimitud, nii olnuks need hetkel oluliselt mõjuvamad olnud.

Minu jaoks on imetlusväärne see, kui keerulisi teemasid suudetakse käsitleda arusaadavalt ja vaatajat karistamata. Liiga tihti arvavad lavastajad, et publikule peab sõnumi haamriga pähe naelutama; enne kui publikut on võimalik harida peab neile tõestama, kuivõrd vähe nad teavad; tõsiseid teemasid saab arutada vaid tõsistes filmides. Air Doll pole õnneks üheski eelloetletud patus süüdi. Hirokazu Koreeda film käsitleb võibolla kõige olulisemat teemat ja sisaldab endas tugeva doosi ühiskonnakriitikat, kuid seda niivõrd mõnusas ja kergelt jälgitavas viisis, et ei ole vaatajale sadomasohhistlik kogemus.

Inimesed ja linn, mis tühja täis.

laupäev, 5. detsember 2009

Peter and Vandy

Peter and Vandy (2009) on jällegi näide, kui treileris reklaamitakse teistsugust filmi, mis tegi väga ettevaatlikuks ja plaanisin seetõttu isegi mitte vaatama minna. Viimati reklaamiti nt. Adventureland'i kui tüüpilist noortekomöödiat.

Sisuliselt kahe näitlejaga (Jason Ritter, Jess Weixler) kulgev südamlik lugu tabas algusest lõpuni naelapea pihta. Mittelineaarne montaaž tegi jälgimise huvitavaks ja Jason Ritter'i sõnul oli segipaisatud ajakulg juba käsikirjas sees. Jay DiPietro lavastajadebüüt põhineb tema kirjutatud näidendil, milles ta mängis ise Peter't.

Kõige kummalisem oli seik, et käisin samal päeval tööintervjuul ja filmis läks Peter samuti intervjuule... Enne seda oli ta närvis ja pärast elas oma viha Vandy peal välja. Pakun, et sarnane pähklivõist, moosist ja kahest noast arenev tühine vaidlus ei tohiks ühelegi paarile võõras olla. Vihapurske põhjuseks on lihtsalt midagi muud, mis läheb peagi üle tegeliku probleemini.

Peale linastust vastas Ritter küsimustele, mille käigus tuli jutuks, et eelmise aasta PÖFFil mängis ta oma elukaaslase filmis Good Dick. Oleks tore teda ka järgmine aasta näha. Ei saa jätta mainimata, et Jess Weixler tegi palju parema rolli kui tobenaljakas Teeth's.
8/10

neljapäev, 3. detsember 2009

No One Knows About Persian Cats

PÖFFi sünopsis Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (2009) kohta aitas lahti mõtestada veidra pealkirja: "...Iraanis on traditsioon, et kasse tänavale hulkuma lasta ei tohi. Siin filmis on Pärsia kassideks noored ja andekad muusikud, keda justkui ei olekski olemas, sest nad varjavad ennast prooviruumides, keldrites ja nurgatagustes...", kusjuures päris kassid olid ekraanil korraks täitsa olemas.

Milleks küll pidi lõpp kõige ilusa ära rikkuma? Iraani underground muusikast pakatav linalugu oleks läinud otsejoones festivali top 5 hulka, kui poleks olnud toda ebasobimatut pööret. Lepiksin sellega, kui poleks meenutanud nii väga Shakespeare'i loomingut, mis lihtsalt võttis filmist välja.

Kõik eelnev oli õnneks tõesti vaatamis- ja kuulamistväärt. Peategelased kohtavad oma "missioonil" mitmeid kohalikke indie punte ja nt. ühte bändi, kes garaaži või keldri asemel harjutavad varjatult lehmalaudas... Publikuks ongi neil lehmad, keda nad muusikaga nii palju traumeerivad, et vaesed loomad ei anna korralikult piimagi.

Annaksin Hamed Behdad'le kohe üle PÖFFi parima näitleja tiitli. Väga jutukas mänedžer, suur filmihuviline ja laulja (!) oli äärmiselt meeldejääv tegelane. Peale tema hoidsidki erinevad bändid filmi tempot kenasti üleval. Laulude taustaks oli tehtud lahedalt kiire montaaž, mis näitas Teherani linna ja elanikke. Erinevates nö. bändiruumides võis märgata Joy Division'i, The Beatles'i, Kurt Cobain'i jt. pilte.

Võib-olla aja möödudes järsk lõpp enam nii ei häiriks, aga hetkel võtan selle tõttu punkti vähemaks.
8/10

Järgmine seanss:
6. detsember 17:30 (Coca-Cola Plaza 2. saal, Tallinn)

teisipäev, 9. juuni 2009

pühapäev, 31. mai 2009

The Mystery of the Third Planet

Pärast idanaabrite Igla vaatamist tuli mul kuidagi ootamatult meelde minu lapsepõlve multikas Tayna tretey planety (1981) ehk Kolmanda planeedi saladus. Läksin siis kohe YouTube läbi kammima ja sealt ma ta oma terves 48-minutilises hiilguses leidsingi. Täielik nostalgia laks! Kahju ainult, et pole nähtav eestikeelse dublaažiga nagu mina teda kunagi teleri vahendusel nägin.

Sellised multifilmid panid vanasti lapse fantaasia tööle sama palju kui kõige kaasahaaravamad raamatud ja hoidsid kikivarvul rohkem kui seda suudaks tänapäeval mistahes arvutimäng. Huvitaval kombel põhinebki see raamatul... Meenus kohe, kui väga kartsin neid roboteid - eriti lõpus see maskeerunud... Pelgasin isegi toda päevalille peeglit, mis salvestas kõike mida nägi. Nüüd tean ka põhjust - filmi skoor poeb otse naha vahele. Iga kord, kui ilmub nt. mantlis professor, mängib õõvastav muusika.


Filmist käib läbi tõeline sci-fi loomaaed: lendav lehm, jalgadega ristkülik, mis "räägib" värvidega jpt. Fantaasial on lastud ikka mõnuga lennata. Vaadake ise!
8/10


1/6 filmist

Kill all humans!

teisipäev, 26. mai 2009

Star Trek

Kolm nädalat tagasi sai J.J. Abrams Star Trek (2009) ära kaedud. Nagu mul kombeks tuleb arvamus hilinemisega alles nüüd. ST seriaalid ja filmid on minust kauge kaarega mööda läinud, kuid semu J.J. usaldan pimesi ja sain oodatud tulemuse, ei sentigi vähem. ST on nüüd tänu temale massikultuuris populaarsem kui kunagi varem. Uus film tõstatab taas päevakorda igipõlise küsimuse: kumb on parem, kas Star Trek või Star Wars?

Uues SW teemalises komöödias Fanboys kujutati Trekkie'sid (või Trekker) kui vaenlasi ja totaalseid nohikuid, kuid uue filmi põhjal paigutaksin ennast hoopis nende hulka, sest nad on palju lahedamad. Ajas rändamine, teleporteerimine on ainult mõned märksõnad, mida uues Trekis näha saab. SW lasermõõgad on nii 70-ndad... Loomulikult on kõik ST imevigurid veel vanemad ja klišhee'likumad, kuid mitte kunagi varem pole neid nii efektselt ekraanile toodud. Ainult see massiivne "puur" oli kuidagi tobe.


Kõige üllatavam oli hoopiski suurepäraselt valitud cast. Mul on nüüd totaalne man crush Chris Pine (James T. Kirk) vastu. Kus kohast see karismaatiline näitleja välja ilmus? Pine veab peaaegu ainuisikuliselt filmi huumori vankrit. Vean kihla, et teda ootab ees kõva karjäär, kusjuures tähelaeva kaptenina saab ta naasta veel kahel korral, sest sellest tuleb triloogia. Zachary Quinto (Spock), kes on tuntud seriaalist Heroes, mängib samuti perfektselt pool inimest pool Vulcan't. Kirk'i ja Spock'i "suhe" ongi tegelikult kogu filmi tuum ja edasiviiv jõud. Väiksemates rollides olid veel filmi teine comic relief Simon Pegg (koos nunnu tulnukast sõbraga) ja tükk aega areenilt kadunud Winona Ryder. Alguses oli kummaline kuulda Anton Yelchin'i rasket vene aksenti Chekov'i osas, kuid võtsin selle omaks.


Nagu igas lambakarjas on üks must lammas, nii oli Eric Bana mängitud pahalane Nero totaalne ämber. Nero motiivid jäid segaseks ja sel on ka hea põhjus, sest ta oli filmis vist kokku 15 minutit. Halvasti, halvasti kirjutatud villain. 25 aastat plaanida kättemaksu - tore. Loodetavasti nad järgede tegemisel parandavad kurikaelte valdkonda. Nõrk villain röövis filmi finaali mõju ehk mind ei kottinud üldse Maa saatus ja muidugi pidi tähelaeva noorte kadettide esimeseks missiooniks saama just Maa päästmine... Kuhu on siit üldse edasi minna?


Õnneks sümpatiseerisid varem mainitud tegelased niivõrd palju, et andestan kõik plothole'id ja küsitavused. 2h on hästi sisustatud ja just see hetk, kui hakkad vaikselt igavust tundma, tuleb järjekordne action-stseen peale. Juba filmi algus saavutab kerge vaevaga vaataja tähelepanu.

On öeldud, et see pole sinu isa Star Trek ja nii see täpselt ongi. Olen enam kui kindel, et ka tulevikus jäädakse J.J. Abrams'i rebooti hea sõnaga meenutama. Esmaklassiline meelelahutus.
8/10

CLOVERFIELD!

neljapäev, 23. aprill 2009

Knowing

Ei saa mina aru, miks mul tuleb neid nädalaseid pause nii tihti sisse. Laiskus, motivatsiooni puudumine või kes teab mis ei lase kirjutada. Igatahes jätkan sealt, kust viimati pooleli jäin.

Kas Universum on seaduspärane (ette määratud) või juhuslik? Saan selle kohta tuua näite samast päevast, kui kinno läksin. Teate kindlasti omast käest neid juhtumeid, kui "põrkate" tänaval möödakõndiva inimesega kokku. Jääte seisma ja proovite mõlemad ühelt poolt ja teiselt poolt mööda minna. Minu juhtumi tegi seekord koomiliseks, et ühel pool oli maja sein ja mõlemad tahtsime alguses majapoolsest "august" mööda minna. Nii jäimegi paariks sekundiks näod vastamisi seina äärde seisma, et kumb siis läheb teiselt poolt mööda - mina lõpuks. Parandage kui eksin, aga kokkuleppimata reegel ütleb, et mööduja jääb sinu vasakule käele...

Filmi põhjal tekib nüüd küsimus, kas see "kokkupõrge" oli juhuslik või ette määratud. Poleks elades arvanud, et Knowing (2009) paneb mõtlema ja paneb isegi mu usu proovile... Alex Proyas'e (Dark City) film pakub palju enamat, kui treileris nähtud numbrite kammajaa, mis mulle algselt üldse huvi tekitas.

Roger Ebert, kes andis filmile 4/4, kirjutas: "Knowing" is among the best science-fiction films I've seen -- frightening, suspenseful, intelligent and, when it needs to be, rather awesome."


Filmis on 3 money shot stseeni: see võimas lennuõnnetus, jõhker (verine) metrooõnnetus ja lõpu katastroof. Mõned väiksemad olid veel. Enne detailide juurde jõudmist ütlen, et Nicolas Cage oli kohutav nagu arvata võis. Lennuõnnetuse juurde jõudnuna karjus ta esimesele vastutulnud põlevale mehele HEY! ja jooksis järgmise abivajaja juurde... Cage on ikka koomik. Lisaks Rose Byrne, kes muidu oli normaalne, aga lõpu poole valus hüsteeriline karjumine (ABBY!) oleks filmi napilt ära rikkunud. Edasi tulevad SPOILERID.


"Teadmine" tõsiselt üllatas oma viimase kolmandikuga. Müstilised "whisper people", keda terve filmi pidasin Dark City sarnasteks "võõrasteks", olid tegelikult hoopis inglid. Kui nad oma päris välimust näitasid, siis oli mu esialgne mõte ikkagi tulnukas. Kosmoselaev ajas vist segadusse, kuigi inglite CGI "läbipaistvaid" tiibu ma isegi märkasin oma teada. Pärast vaatasin, et IMDb's käib tuline arutelu inglid vs. tulnukad. Teadus või religioon - selles on küsimus.

Kui inglite või tulnukate koha pealt võivad arvamused veel kahte langeda, siis viimane kaader oli eksimatult tugeva Piibli mõjutustega. Kaks last Caleb ja Abby ehk Aadam ja Eeva (nimede järgi hoopis nagu Kain ja Aabel, kuigi ses pole eriti loogikat) viiakse nö. paradiisi ja jooksevad suure helendava elupuu poole. Taamal on näha, kuidas teised kosmoselaevad maanduvad ja toovad teisi inimesi või loomi.

Ma ei hakka peatuma suurtel loogika vigadel. Ühel võib-olla siiski peaks. Miks poiss Caleb kirjutas filmi lõpu poole uusi numbreid? Kas tema ennustus oli nö. uue maailma kohta? See oli lihtsalt mugav viis, kuidas lugu edasi viia, sest Cage teadis kohe täpselt kuhu minna, aga ta ei pööranud üldse tähelepanu Caleb'i kirjutatule...

Palju küsitavusi, halba näitlemist jms, aga üldmulje on positiivne. Iga film, mis suudab tänasel päeval veel üllatada, on minu raamatus heas nimekirjas. Müts maha, et Proyas tegi kristliku motiividega filmi, kus suurem osa Maa elanikest sureb. Usk ei päästa kedagi või päästab? Päike on meie suurim vaenlane: värsked (liba)uudised ses vallas.
8/10

Kel on film nähtud, siis mõned lugemis- ja kuulamissoovitused:

Ezekiel'i Jumala nägemus

"sosistaja inimesed"

Numbrid selginevad viskiklaasi kummutades - kõvasti!
Ennustaja surmakuupäev 19. oktoober oli veider kokkusattumus - minu sünna...

neljapäev, 2. aprill 2009

Duck, You Sucker

Ei taha mõeldagi mitu päeva mul nüüd see Ennio Morricone theme kõrvus püsib: "Sean, Sean, Sean"... Olen taaskord valiku ees, millist pealkirja kasutada, kas Duck, You Sucker (1971), orig. Giù la testa või A Fistful of Dynamite, mis seoks kõige paremini Leone varasemate vesternidega, kuigi seda peetakse lavastaja nö. mustaks lambaks. Jään Duck, You Sucker juurde, mis kõlab lahedalt ja filmis oli see lause elulise tähtsusega...

Mul on juba mitu kuud Leone dollaritriloogia arvustused võlas koos veel mõnede vesternitega. Ses suhtes sobis mulle seekordne ühisvaatamine igati hästi, et äkki annab põhjust nendegi kohta varsti mõne sõna öelda.

Mulle meeldis väga filmi esimene pool, mis tutvustas kahte peategelast Juan'i ja John'i. Esimene on Mehhiko bandiit ja teine dünamiidi ekspert Iirimaalt! Paras paar. Koos satuvad nad Mehhiko revolutsiooni keskele ja filmi teine pool läheb tunduvalt süngemaks: seina ääres mahalaskmised ja üks jõhker genotsiid. Õhku lastakse kõikemõeldavaid asju alates rongidest ja lõpetades sildadega. Üks kuulipilduja oli nii kõva laskevõimega, et nihutas laipa mööda maad edasi!

Leone kasutas filmi alguses ühte oma trademarki eriti ekstreemselt nt. silmade close-up oli nii lähedal, et võis kerge vaevaga kokku lugeda kõik ripsmekarvad. Päris võigas oli vaadata toitu mugivat suud nii lähedalt. Muus osas kaameratöö eriti silma ei paistnud, kui see varem mainitud genotsiidi kaader välja arvata, mis oli väga efektne. Kõik dünamiidiga õhkulaskmised muidugi ka. Kõige veidram stseen oli haige häälega kaagutanud kanaga...


Olete tähele pannud, et peaaegu kõik ühisvaatamiste filmid on olnud siiani mitte ingliskeelsed, ainsaks erandiks siis Hunger. Duck, You Sucker'ga trend jätkus, kuigi juhuse tahtel sattus mulle jälle inglise dublaažiga versioon, mida tavaliselt alati väldin. Muuseas 16. aprilli film on veel lahtine, tehke Orkutis pakkumisi.
8/10

neljapäev, 5. märts 2009

Hunger

Veetsin suurema osa tänasest päevast kinosaalis. Jõudsin kodunt kaasa haarata ainult ühe õuna ja praegu tagasi jõudes on jube nälg. See on aga köömes võrreldes 66-päevase näljastreigiga, mida võis näha tõsielulises filmis Hunger (2008). Näitleja Michael Fassbender võttis Bobby Sands rolliks ebanormaalselt palju kaalu alla, olgugi et arstliku järelvalve all, kuid tundus sellele vaatamata äärmiselt ohtlik. Hiljuti sai sama vägitükiga hakkama Christian Bale filmis The Machinist.

Hunger võitis PÖFFi Grand Prix: "Väljapaistvalt jõulise filmikeele ning kindla ja kirgliku narratiivi eest." Steve McQueen'i debüüt kõnelebki peamiselt läbi kaamera. Vaatajat ei hakata ohtra dialoogiga vaevama, kui üks 17,5-minutiline katkematu kahekõne välja arvata, mida salvestati neljal korral... Üldiselt oli kõik selle puhul mokkamööda. Isegi pikk stseen koristajaga läks asja ette. Nendel vaikushetkedel saab omaette mõtiskleda ja nähtut analüüsida. Hunger šokeerib. Parim näide selle puhul 43. minutil toimuv. Kergeks vaatamiseks seda pidada ei saa.

Sain maha kõige igavama arvamusega sellest filmist. Äkki andestate seekord, kõht koriseb jubedalt ja mõte hästi ei liigu. Lähen sööma nüüd.
8/10

17,5-minutiline arutelu preestriga elust ja surmast...

...ja sellele järgnenud close-up.

laupäev, 28. veebruar 2009

Tallinn pimeduses

Tallinn pimeduses (1993) ehk Darkness in Tallinn tegi eelmine aasta Eestis kõva comebacki. Minuni jõudis laine alles nüüd. Eesti/Soome/USA ühisprojekt on teatud ringkondades kõrgelt tunnustatud. The Times nimekirjas The ten best crime movies pesitseb meie pesamuna selliste raskekaallaste nagu The Silence of the Lambs, Fargo, The Usual Suspects, Reservoir Dogs jt. kõrval. The Transporter on seal ainult kahtlane lisandus...

On kohe uhke tunne olla eestlane. Must-valge krimka oli tõesti hea. Juba see efekt, kuidas pilt ootamatult värviliseks läks, on aplausi väärt. Operaatoritööd oli silmale hea vaadata. Korduv repliik "hea, et silma ei läinud" oli vahva. Meenutas jänese anekdooti: "sitt mis sitt, hea et sisse ei astunud."

Olid ka mõned probleemid. Pärast värviliseks minemist või veidi enne seda kadus filmist esialgne hoog. Lõpp oli muidu hea. Kõrva jäid kriipima Toivo naise ja doktori aksendid (mis rahvusest nad olid?), aga see on juba tühipaljas norimine.

Ülejäänud tuttav näitlejaseltskond oli mõistagi tasemel. Peeter Oja oli badass. Salme Reek ehmatas. Üks autojuht mõmises hästi "Raiders on the storm" jne. Tõnu Kark suitsetas lahedat pikka suitsu, mis tal kõrva taga rippus. Sellele vastavalt oli tal ka tabav tunnusnimi Suits. Täielik komöödia oli kõne lõpetamine sõnaga "kõik". Persse kõik. Mulle valmistas see eriti nalja, sest Family Guy's oli kunagi sarnane nali sõnaga "over":


Over.

Ei saa pidada tippsaavutuseks, kuid siiski igale eestlasele kohustuslik.
8/10

Hea, et silma ei läinud.