Terminator 3: Rise of the Machines

Terminator 3: Rise of the Machines (2003)
6/10

Once Upon a Time in Mexico

Vaatasin üle mitme aasta taas Once Upon a Time in Mexico (2003). Väga alahinnatud film minu arvates. Paljud arvavad, et Desperado oli ikka parem. Ma ütleks, et võrdsed. Samas pole Desperado kõige värskemalt meeles. El Mariachi on mul nägemata, aga vaatan õige pea ära.

Mul on tegelikult kahju, et Robert Rodriguez teeb kickass filmide sekka neid Spy Kids filme (juba 3 tk!). Usun, et ei jää ka paljust ilma, kui mitte kunagi The Adventures of Sharkboy and Lavagirl 3-D ei vaata. Naljakas oli igaljuhul vaadata, kuidas Ebert & Roeper kahest esimesest Spy Kids filmist täiesti erinevatel arvamustel olid. Ebert hoidis pöialt ülesse, aga isegi Ebert ei pooldanud seda viimast 3-D.

Järgmine projekt peale Sin City järgede on Rodriguez'l mingi Shorts (2009). Jälle mingi lastekas. Kas asi on rahas või mis? Kui võrrelda nt. Sin City ja blabla 3-D (tema poja loo põhjal tehtud muide) kassat, siis esimene kogus ülemaailmselt ligi 100 miljonit dollarit rohkem. Asi pole siis rahas, sest lastekas ei teeninud nii palju kui Patulinn. Asi on mehes endas. Ma ei tea, kuhu ma selle mölaga jõuda tahan, aga mõelge. :P

Once Upon a Time in Mexico filmi varastas täielikult Johnny Depp: "Are you a Mexi-CAN or a Mexi-CAN'T?". Depp sai oma stseenid filmitud 9 päevaga, kuid talle hakkas nii meeldima, et jäi edasi hängima ning mängis preestrit, millest oli kohe aru saada. Depp kandis peaaegu igas stseenis mingit erinevat särki. Üks oli kohe julgelt C.I.A. :D Väga lahe karakter oli. Kui toit ei meeldinud läks ja lasi koka maha. Lihtne. Mõelda vaid, et: The role of Sands was originally intended for George Clooney. When he was unavailable, Robert Rodriguez considered Kurt Russell, Bruce Willis, Sean Penn, and Nicolas Cage before deciding on Johnny Depp.

Lugesin veel, et film sai valmis juba 2001. aastal, aga esilinastus alles 2003. Salma Hayek't nägi vähe, aga deem. Sama kehtib ka Eva Mendes kohta. Hea meelelahutus igast küljest. Võiks ka kolmandat korda vaadata. Ainult sekspoiss Enrique Iglesias oleks võinud olemata olla.
7/10

Hulk

Võtsin omale pühaks eesmärgiks enne uut rohelist mehikest Ang Lee Hulk (2003) tervenisti ära vaadata, mida olin kunagi poolenisti näinud. Ja mida oskan öelda: julk mis julk. Kahtlemata halvim koomiksifilm, mida mu vaesed silmad on näinud. Ühest küljest hea, et Marvel nii varakult oma vitsad kätte sai, et enam ei lase nii uisapäisa igal vennikesel oma superkangelasi lavastada.

Põhiprobleem? Lugu on liiga palju muudetud. Teadlase Bruce Banner'i/Hulk (Eric Bana) suurimaks vaenlaseks on tema hullunud isa (Nick Nolte). See oli otsekui 2 tundi ja 20 minutit piinarikast peredraamat. Siit ka teine probleem. Liiga pikk, lohisev ja igav. Ometigi on tegu ju Hulk'ga, et kuhu jäi Hulk Smash ja kõik see muu.

Säästan aega ja ütlen, et selles filmis on kõik valesti tehtud. Isegi see, et Ang Lee kasutas koomikslikku filmitehnikat, kus kaader oli jaotatud mitmeks aknaks, ei töötanud nagu oleks pidanud. Hulk näeb välja nagu Shreki nõbu. Eric Bana roll oli memmelik. Nick Nolte pole mulle kunagi sümpatiseerinud, et teda oli lausa piin vaadata. Actionit polnud. Kas saab puudlitega kaklemist pidada actioniks? Lõpupoole seal kõrbes hakkas juba looma, aga ikka polnud see, mida oleks oodanud.

Ang Lee Hulk on üks Abomination - if you follow me. Napilt jäi puudu, et oleks ise raevust ekraani sodiks peksnud. Unustage otsekohe see ja lugege parem minu kiidusõnu The Incredible Hulk kohta. Ainus pluss on Jennifer Connelly. Temale need punktid suuresti lähevadki.
2/10

Ang Lee - go back to Brokeback Mountain!

Ong-bak

Kuulge, Ong-bak (2003) on ju eriti tore maiuspala. Lausa lust oli jälgida hämmastavate akrobaatiliste ja võitlusoskustega Tony Jaa võimeid. Jaa (lahe nimi) on öelnud, et võttis eeskuju sellistelt suurmeistritelt nagu Bruce Lee, Jackie Chan ja Jet Li. Ning on loonud omaette stiili midagi Tai poksi ja teiste võitlusstiilide vahepealset. See kutt on järgmine suur nimi. Jaa paneb Tai filmi maailmakaardile, see on kindel. Ong-bak on värske nii sisult kui ka vormilt.

Külast varastatakse püha kuju pea ning poiss läheb seda suurde linna otsima. Ta on lubanud, et ei võitle kunagi raha eest, aga linnas on omad reeglid. Ning ei lähegi palju aega, kui ta satub võitlusringi, kus muidugi ka kõige suurtematele kappidele tuule alla teeb. Väga efektselt pealekauba. Tal oli igasuguseid erinevaid võtteid ja liigutusi. Üks põhiline oli küünarnukiga pähe koksamine. Samamoodi põlved olid üheks põhirelvaks. Ühesõnaga kogu tema keha on ohtlik. Mis on kõige iroonilisem, et Jaa hääl on väga malbe ja üldse mitte selline nagu võiks eeldada. Linnas kohtub ta ühe koomilise tegelasega, kes lisas fantastilisele actionile head huumorit. Veel oli üks naine, kellel oli üpris vinguv hääl. Ong-bak on vist esimene Tai film, mida olen näinud. Tekkis suur huvi Tony Jaa uutemate filmide vastu. Muide sellel aastal tuleb Ong-bak 2!


Leidsin juhuslikult google videost filmi täisversiooni, kellel tekkis huvi. Kas netist vaatamine on just see kõige mõnusam variant on iseasi, kuid minu poolt kindel soovitus. Selle filmiga seoses CineMassacre tegi parimatest Jackie Chan kaskadööritrikkidest video Top 10 Jackie Chan Stunts. Kunagi vaatame samamoodi Tony Jaa saavutusi. Õigemini ma juba vaatasingi youtube vahendusel. Crazy.
9/10

Intolerable Cruelty

Kuna olen juba Coen'te lainel, siis üritan üksiti Intolerable Cruelty (2003) kohta paar sõna öelda. See on üks neist filmidest, mida vaatasin juba eelmise aasta detsembris ja on lihtsalt jäänud oma aega ootama. Sellest tulenevalt pole kõik väga täpselt meeles, kuid paar asja jätsin spetsiaalselt meelde. Need kaks asja on George Clooney ja Catherine Zeta-Jones... Clooney tegi pool koomilise rolli midagi sarnast nagu O Brother, Where Art Thou? Zeta-Jones oli jälle rabavalt ilus ja mängis hästi petturist naisterahvast. Peaosalised olidki filmi tugevaimad osad. Coen'te filmide hulgast paigutaksin selle altpoolt teiseks. Halvim oli The Ladykillers.

Intolerable Cruelty puhul ei teki äratundmisrõõmu, et näe see või too koht on nii Coen'lik. Selle filmi oleks võinud teha iga teine lavastaja. Tulebki arvestada sellega, et käsikiri pole nende originaal. Igal juhul seda ma ei ütle, et film halb oleks. Ootamatud pöörded olid üpris nutikad. Dialoog oli muhe, eriti kahe staari vahel. Üks kapist mõrvar oli koomiline ja leidis hea otsa. Olgu, midagi ikkagi oli vendade repertuaarist.
6/10

Oldboy

Oldboy (2003) on jällegi film, mida ma teistest filmiblogijatest arvatavasti viimasena vaatasin. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Lõuna-Korea filmid on ülikõvad. Samas pean tunnistama, et olen neid väga vähe näinud, kuid võrdluseks PÖFFil nähtud A Bittersweet Life (2005). Mõlemad filmid näitavad väga coolilt, et kättemaks on ainus lahendus. Luban, et ka sel aastal lähen PÖFFil kindlasti ühte Lõuna-Korea filmi vaatama. Vaatasin, et teised blogijad kiitsid veel Oldboy režissööri teist filmi Sympathy for Mr. Vengeance (2002). Luban, et vaatan ka selle ära.

Filmil oli tugev sisu, mõnus kaameratöö, lahedad võitlusstseenid ja kõik muud tegurid, mis tegid kustumatu elamuse. Kiidan samuti koridorikismat peategelase ja kordi rohkem vastaste vahel. 15 aastat kuiva trenni teinud Dae-Su'le piisas nendest jagu saamiseks ainult haamrist ja rusikatest. Aga samas pole tegelane mingi superkangelane, sest ka tema saab viga. Filmis oli stseene, kus pidi mõneks ajaks ekraanist eemale vaatama, täpselt sama oli ka A Bittersweet Life's. Mina selliseid piinamisi ei suuda vaadata. Kujutlusvõime on tõesti meie vaenlane...

Kättemaksufilmide vaatamisest ei saa kunagi küllalt: Kill Bill, Lucky Number Slevin, V for Vendetta, miks mitte Gladiator jne. Oldboy tõestab, et neid võib veel ja veel teha. Rahvale need meeldivad. Lõpus jäeti vaatajale mõni küsimus õhku, mida igaüks tõlgendab ise. Kindel soovitus.
Oleksin peaaegu ära unustanud, et muusika oli filmis suurepärane. Olenevalt stseenidest, kas tempokamad või siis leebemat sorti palad.

Stseen, kus aeg nagu peatus ja näitas haamri teekonda punktiirjoonena
otse tegelase pähe, mis siis kohe ka tõeks sai...lahe

Little Britain

Väike paus tuli sisse seoses kooli algusega. Alanud on viimane tudengiaasta. Septembri avapauk siis täna. Tegelikult tahtsin juba varem kirjutada, sest olen mitmeid filme ja sarju vaadanud.

Olen nüüd ära vaadanud paljude poolt kiidetud Little Britain (2003) kaks hooaega ja special episoode nagu Little Britain Abroad 1 & 2, Little Britain Live ja Comic Relief (muuhulgas teevad kaasa Elton John ja Robbie Williams). Vaatamata on veel ainult kolmas hooaeg.

Ja hakkan minagi sarja kiitma. Esmalt juba avatiitrid on iga kord lahedad. Eriti meeldib see kaamera sujuv liikumine. Ja muidugi need jaburad faktid Inglismaa kohta, mida loeb sarja narrator Tom Baker. Tema kommentaarid teevad ülihea sarja veel paremaks.

Nagu The Fast Show puhulgi on ka Little Britain'i alustaladeks andekad näitlejad/koomikud. Põhiliselt kõiki rolle mängivadki sarja loojad Matt Lucas ja David Walliams. Rollid on täiesti seinast seina. Rohkem on naisteks kehastumisi ja gay-rolle, kuid kõik on naljakad. Paljudel tegelastel on sellised fraasid, mida nad iga kord ütlevad and they don't get old.

Little Britain on kindlalt minu lemmikseriaalide nimistus.

Daffyd - "I'm the only gay in the village."

Lou ja Andy - "Yeah I know."