Kuu lemmikuks osutus The Hobbit'i esimene osa, mida käisin kaks korda vaatamas. Kauatehtud kaunikene ja kaunis see oli. Ligi 3h ei tundunud üldse pikk ning oleksin vabalt kohe järgmise osa otsa vaadanud. Vääriline lisa LotR triloogiale, mis ei jää sugugi suurema venna varju. Paljuräägitud 48FPS'ga harjusin kohe - see teeb pildi detailsemaks/teravamaks ja kaotab ära motion bluri nt. action-stseenides. Isegi see jutt on ülepaisutatud, et film muutub tänu sellele "telekalikuks", "võltsiks", "odavaks", "mittefilmilikuks" jne. Asi pole üldse nii hull, aga see on kõigest minu arvamus.
Teine ilus kinoelamus oli Life of Pi, mille 3D oli isegi vahelduseks õigustatud. Filmi endaga ei saanud aga päris lõpuni kontakti. Võib-olla peaksin uuesti vaatama.
Kuu omapäraseim kogemus oli kindlasti Holy Motors, mille lõppedes lihtsalt ei osanudki midagi arvata. Hea? Halb? Geniaalne? Ajaraisk?
Aasta peale kokku vaatasin 226 filmi, mis teeb 18,8 filmi kuus ehk siis plaan vaadata iga päev vähemalt üks film kukkus läbi. Samas ei saa unustada seriaale. Neid vaatasin kokku 882 episoodi, mis teeb keskmiselt 73,5 osa kuus. Kinos käisin 59 korda, mis on veidi tihedamini kui 1x nädalas.
Minu oktoobri filmisaak jäi kahjuks väga nigelaks, kuid novembri tulemusega võib juba täitsa rahule jääda. Kindlasti oli oma osa selles PÖFFil, kus minu suurima poolehoiu võitsid 2 filmi: Wrong ja The Hunt. Esimene naerutas oma absurdsusega ja teine tegi mõtlikuks, kui absurdseks võib üks olukord minna. Järgnevalt aga lühidalt kolmest enim meeldinud "mainstream" filmist.
Kahju, et mitmeid kordi nähtud Argo treiler rikkus veidi elamust, kuid see ei kahanda filmi headust. Põnev ja informatiivne lugu, mis minusugusele tõsielufilmide fännile on alati mokkamööda. Huumori eest hoolitsesid põhiliselt Arkin ja Goodman. Cranstonil on juba vähemalt kolmas kõrvalroll ühe aasta jooksul. Saaks ta ometi ühe peaosa millalgi.
Väike kõrvalepõige... hiljutises South Parki osas oli Butters hämmeldunud, et kuidas see on õiglane, et Ben Affleck on ilus näitleja, andekas lavastaja ja abielus Jennifer Lopez'ga. Kui ta sai teada, et Affleck on nüüd abielus hoopis Jennifer Garner'ga, siis läks tal tuju kohe paremaks. :)
Seven Psychopaths puhul pean jälle alustama esmalt treileri mainimisest, ent õnneks sedapuhku positiivse poole pealt, sest treiler ei reeda pooltki seda hullust, mis filmis kõik toimuma hakkab. Korrutage In Bruges... seitsmega? Lahedad karakterid (aka psühhopaadid), ootamatud pöörded, 5+ huumor jne. Kiita tuleb absoluutselt kõiki näitlejaid, kuid Rockwell on klass omaette. Raudselt aasta parimate filmide hulgas.
Bondi fännid ei pea Skyfall'is pettuma. Tehakse viiteid vanadele filmidele, action on selgekäeliselt ja hoomatavalt lavastatud (tubli töö, Mendes!), saab ka huumorit, Bardem oli lahe, hea teemalugu ja ilusad algustiitrid jne.
Kuna sel kuul õnnestus näha rekordiliselt vähe filme, siis võiks teoreetiliselt isegi kõigist lühidalt muljetada, aga... ajapuudus takistab. Hästi lühidalt siis kinos nähtud filmidest. Premium Rush oli lahe ja üllatavalt tempokas action, mida oli lust vaadata. Sinister on reaalselt õudne õudukas, mis on küllaltki haruldane nähtus tänapäeval. Sundance'i hitt Beasts of the Southern Wild oli ilus ja liigutav draama. See oleks olnud perfektne PÖFFi film, mida minu üllatuseks näidati juba enne festivali. Looper'it ma juba eelmine kuu kiitsin.
Sel kuul siis ainult 15 filmi, mistõttu jääb jutt ka lühikeseks.
Olen Rian Johnson'i Looperit oodanud juba paar aastat. Ma hindan tohutult neid lavastajaid, kes pakuvad midagi täiesti originaalset tavaliste Hollywoodi järgede ja remake'de kõrval - lähiminevikust nt. District 9 või Inception.
Looper polnud päris selline nagu ootasin, mis on tegelikult hea, kui mõni film suudab tänapäeval veel üllatada. Nimelt on treileritest välja jäetud väga oluline osa filmist ja just see viimane kolmandik vajabki rohkem seedimist. Arvan, et teisel vaatamisel saaks nende ideedega täielikult kaasa minna (raske kirjutada ilma spoilerdamata). Igatahes, Ajasõlm väärib kindlasti vaatamist ja eriti kõigil ajarändamise/sci-fi fännidel, sest filmis on lahedaid uudseid kasutusi neil teemadel.
Seenelkäigust ootasin juttude põhjal küll rohkem nalja, kuid oli tore meelelahutus. Oscaritele oleksin ise saatnud pigem ikka Idioodi. Vasaku jala reedel, mis on mu lemmik Eesti film sellest aastast, poleks seal mingit šanssi (mitte, et neil kahel eelmainitud filmil ka mingit võimalust oleks).
Augustis tegin lõpuks paljukiidetud seriaali Avatar: The Last Airbender maratoni (61 episoodi). Järgmiseks võtan ette uue The Legend of Korra, mida kiidetakse veel rohkem.
Filmidega jätkub 20+ jada, seekord siis 21. Huvitav, kas sel aastal saan üldse mõnel kuul 30 või 31 nagu ideaalis peaks olema, aga see selleks. Lühidalt kinos nähtud filmidest...
The Expendables 2 oli parem kui esimene, kuid vaid marginaalselt. Paremaks tegi selle just (veidi) oskuslikum lavastajatöö ja fakt, et selles osas said vähemalt Arnie ja Bruce püssi ka kõmmutada. Lisaks olid viimaste öeldud surematud tsitaadid enda (ja teiste) filmidest maiuspalaks fännidele. Küll aga ajas naerma Arnie öeldud "Yippee-ki-yay", mis oli tõlgitud "karm vend" või midagi taolist täiesti seosetut. Samamoodi ajas muigama Van Damme tegelase nimi Villain, sest ta oligi ju villain...
Nagu (peaaegu) iga Pixari film tegi Brave mul silmad niiskeks... mitmel korral. Tegu on lustaka ja südamliku animatsiooniga, kuid see pole ikkagi päris samas liigas, kus asuvad WALL·E, Finding Nemo või Toy Story 1-3. Ühesõnaga hea, aga mitte väga hea. Lühifilm La Luna oli armas.
Moonrise Kingdom on visuaalselt tõeline silmakomm, millel on lisaks huvitavad tegelased ja lugu ehk siis kõik komponendid heaks meelelahutuseks. Aasta parimate hulgas kindlasti.
The Bourne Legacy's puuduvad kõik eelpool nimetatud komponendid, mis teevad ühe kaasahaarava filmi. Kahjuks üpris mõttetu järg Bourne'i filmidele. Huvitav on see, et lavastajaks on Tony Gilroy, kes kirjutas eelmiste osade stsenaariumid. Lavastajana on ta end tõestanud nt. filmiga Michael Clayton (Duplicity mulle ei meeldinud), ent Bourne'i seeria lavastamisega läks küll midagi nihu. Olid küll mõned huvitavad momendid, kuid tervikuna üllatavalt sisutühi. Lisaks lõppes film väga ootamatult nagu oleks third act puhta ära unustatud.
Seeking a Friend for the End of the World on täitsa mõnus musta huumoriga vürtsitatud maailmalõpu lugu. Selline indie vaimus dramedy. Steve Carell on jäänud kuidagi straight man'i rollide juurde toppama. Ta võiks teha rohkem selliseid Anchorman'i stiilis sutsakaid, kus ta on koomiline kõrvaltegelane või siis valida mõni peaosa, kus saaks oma koomiku andeid rohkem ära kasutada.
The Flowers of War pole sugugi esimene pilguheit Hiina-Jaapani sõjale, mis on valus peatükk Hiina ajaloos. PÖFFil nähtud City of Life and Death oli küllaltki sarnane oma vägivalla ja jõhkruse kujutamisega. Sõja õied on veidi rohkem poeetilisem ja ääretult ilusa operaatoritööga, mis nõuab suurel ekraanil vaatamist. Christian Bale on tasemel nagu ikka.
Kui Eplik laulis 80's coming back, siis minul tulid see kuu 90ndad tagasi, sest 12 filmi 22'st olid just sellest kümnendist. Mõned neist olid kordusvaatamised, et mälu värskendada.
Näiteks Before Sunrise ja Before Sunset on minu silmis siiani ühed parimad romantilised filmid. Ethan Hawke vihjas hiljuti, et plaanitakse ka kolmandat osa! Naked oli hästi huvitav karakterfilm, mille peaosas säras David Thewlis. Biograafilist draamat In the Name of the Father veab jällegi meisternäitleja Daniel Day-Lewis. Belglaste Man Bites Dog on väga musta huumoriga komöödia ja nii edasi, ja nii edasi... Nüüd uutemate filmide juurde.
Kuigi The Amazing Spider-Man valmistas kokkuvõttes pettumuse, soovitan siiski huvilistel vaatama minna. Põhiliseks probleemiks, et see ei lisanud midagi väga uut ega väga huvitavat, mida Raimi filmides juba näinud poleks. On muidugi erinevusi esimese Spider-Man'ga, CGI on parem, aga põhimõtteliselt ikka sama lugu, kuidas ämblik hammustab jne. Reklaamitud "untold story" jäi vähemalt selles filmis nägemata, kuigi vihjeid anti nt. lõpus. See nüüd öeldud, siis igav ei hakanud kordagi. Action oli hea, Andrew Garfield ja Emma Stone ka tublid. Üks lemmik koht oli kanalisatsioonis võrgu punumine - lihtne ja leidlik samaaegselt. Ainult Lizard ja tema plaanid oleksid võinud huvitavamad olla.
P.S. Parim Stan Lee cameo.
Eelmine aasta jooksis kinodes Simon Pegg'i ja Nick Frost'i R reitinguga komöödia Paul, mille peaosas oli ropu suuga, suitsetav tulnukas (hääle andis Seth Rogen). Filmi sai väga oodatud just nende naljameeste pärast, kuid valmistas kahjuks pettumuse. Ted on samuti R-rated komöödia CGI tegelasega, kes joob, suitsetab ja teeb muud hullust ning lühidalt - see on palju naljakam kui Paul ja töötab üllatavalt hästi. Ted's kasutatakse vanuse piirangut ka paremini ära, sest mõned naljad on ikka kohe üldse mitte lastele. Isegi igivana peeruhuumor pani ühes kohas muhelema. Seth MacFarlane suudab veel üllatada. Queen'i ja Flash Gordon't pole kunagi liiast.
P.S. Kõrge viis kõigile, kes teavad Marky Mark isa mänginud naljameest.
The Dark Knight Rises olen hetkel 2 korda näinud. Kuulasin lisaks hulgaliselt podcast'e, vaatasin review'sid ning peaaegu kõikjalt kajastub minu arvamus, et The Dark Knight jääb triloogia parimaks (mõnedel puhkudel peetakse parimaks Batman Begins'i). "Pimeduse rüütli taastulek" on väga hea film, aga pole nii kompaktne ja perfektne kui seeria teine osa. Sellel oli muidugi ülivõimatu ülesanne seljatada üks parim koomiksifilm (ja kurikael) eales. Tervikuna võttes ei saa aga rohkem rahul olla ja Nolan'i Batman'i filmid lähevad raudselt parimate triloogiate hulka. Good luck järgmisele rebootijale.
P.S. Kes on filmi näinud, siis soovitan kuulata, kuidas Kevin Smith suure Batmani fännina jutustab terve filmi sisu otsast lõpuni, mis meeldis ning mis mitte. Seejuures räägib ta nt. Bane'i dialoogides tema häälega jne. Muhe kuulamine neile, kes viitsivad 1,5h "kulutada". Sellele eelneb tegelikult Part 1, kus ta räägib Nolani triloogiast üldisemalt, mainib Tim Burtoni Batmani filme jms. See on ka 90min, et kõik kokku kestab kauem kui film ise. :)
Tundub, et sel aastal jääbki mul 20 filmi kuus selliseks kuldseks keskmiseks. Mõnel kuul õnnestub näha paar filmi rohkem, aga päris 30 kokku ikka ei saa ehk soovitud 1 film päevas jääb ületamatuks. Juunis oli suurimaks segajaks muidugi jalka EM, et tegelikult peaks sellise tulemusega isegi rahul olema.
Omajagu aega sai investeeritud veel Peep Show maratonile, mida pidin vaatama juba eelmine aasta. Panin alla 3 lühikest klippi tutvustuseks, kes pole selle Briti komöödiaseriaaliga tuttav. "Let's eat". Uutest seriaalidest soovitan pilgu peale visata HBO Girls'ile.
Enim arutelu tekitanud film sel kuul oli kindlasti Prometheus, millest räägiti söögi alla ja peale. Allolev video võtab vastamata jäänud küsimused ja stsenaariumi puhtad rumalused hästi kokku - seda muidugi läbi huumoriprisma, kuid oma tõetera on ikka neis sees, sest vaatamisel tekkisid mitmed samad küsimused.
Kui mu mälu (ega Exceli tabel) ei peta, siis The Avengers on esimene film, mida olen kinos 3x vaatamas käinud. Eks see oli tänu võidetud piletitele, sest tavaliselt ei raatsi üle kahe korra ühe filmi peale kulutada (aega ning raha). Igatahes oli ka kolmandal korral äge vaatamine. Jolt kirjutas filmist nii.
