The Mighty Boosh

Trash vaatas hiljuti IT Crowd nimelist seepi ja soovitasin järgmisena The Mighty Boosh (2004), kuid siis meenus, et polegi seda veel ise kiitnud. Esimest korda sai vaadatud 2008. aasta jaanuaris ja hiljem veel valikuliselt lemmik episoode, mida nad on muidugi kõik. Sarjal on 3 hooaega ja kokku 20 osa. Rohkem kui aasta otsa on olnud hammas verel, et millal küll uus hooaeg tuleb.

Fännan praktiliselt igasugust huumorit ning suurim armastus on teadagi inglise (absurdi)huumoril. Mighty Boosh tõstab absurdsuse uutesse kõrgustesse. Sarja veavad koomikud Julian Barratt ja Noel Fielding.

Boosh'i ajalugu on peaaegu identne meie oma Kreisiraadioga, mis oli algselt raadioprogramm, siis TV-seriaal ja lõpuks tulid live tuurid, mida mul pole õnnestunud veel hankida. Enne raadiodebüüti oli neil tegelikult veel 3 lavalist etteastet ehk duo on tegutsenud juba 1998. aastast. 2010 peaks kõikide märkide kohaselt tulema film või siis neljas hooaeg.


Howard Moon ja Vince Noir on sarja peategelased. Nad töötavad loomaaias, nad teevad muusikat: Howard fännab jazzi ja Vince electrot. Lisaks kõigele on nad leiutanud asja nimega crimping - koos ühes taktis jaburuste rääkimine ja samal ajal käsi liigutades - raske seletada. :P Mul läks tegelikult üks episood enne kui Howard ja Vince südamesõpradeks said. Esimene osa känguru poksimisega ei lükanud veel viimast käiku sisse.


Kolmas põhitegelane on loomaaia direktor Bob Fossil, kes ei tea mitte ühegi looma õiget nime, kannab 3 numbrit väiksemat särki ja talle meeldib tantsida. He cracks me up! See näitleja viib iga tegelasega suu automaatselt naerule. Lisaks on sarjas shamaan Naboo, rääkiv gorilla Bollo jpt. Ühesõnaga tõeliselt kirju seltskond... Piisab ainult tegelaste piltide vaatamisest, et näha meeste piiritut fantaasiat.
10/10


Annan prooviks Old Gregg'i, mida võin iga kell vaadata ja ikka südamest naerda.

Howl's Moving Castle

Arvasin alati, et Howl's Moving Castle (Hauru no ugoku shiro) (2004) peategelane Howl on seesama vanatädi posterilt. Eip. Howl on hoopis noorukist võlurpoiss, kelle liikuvasse kindlusesse tädike satub. Väljast logudiku väljanägemisega kindlus peidab endas nii mõndagi maagilist. Ukse kaudu saab näiteks teleportida erinevatesse kohtadesse.

Targemad paigutavad filmi steampunki kategooriasse. Miyazaki on võtnud sedapuhku luubi alla sõja, kuid see pool filmist mind eriti ei erutanud. Fännasin rohkem fantaasiaelemente, kõiksugu maagiat ja tegelasi. Kindluse "südameks" oli tuledeemon Calcifer, kes oli kahtlemata filmi kihvtim tegelaskuju.

Animatsioon polnud nii meeliülendav kui Spirited Away's, kuid oli ilusaid loodusvaateid jms. HMC ei hoidnud mind tervikuna nii kikivarvul, kui seda suutis SA. Kuskil poole filmi ajal tuli tukk peale, aga see polnud absoluutselt filmi süü. Hilja öösel/vara hommikul sooja teki all pole kõige targem filme vaadata. Panin pausile ja vaatasin järgmine päev edasi. Muidu 99% juhtudest suudan ärkvel püsida.

Hakkas huvitama ingliskeelne dubleering, sest Howl osa luges Christian Bale. Tuledeemonit Calcifer aga Billy Crystal. Nende häältega vaataks isegi uuesti. Peale selle ootab vaatamist veel mõned stuudio Ghibli animatsioonid: Castle in the Sky (1986), Kiki's Delivery Service (1989), Porco Rosso (1992) ja kõige uuem Ponyo on the Cliff by the Sea (2008).

Anonüümne ütles...
"Vaata nüüd järgmiseks "Howl's moving castle", minu meelest on see üks Miyazaki paremaid asju üldse!" - Jään selle juurde, et parim on Spirited Away (10/10), millele järgneks Princess Mononoke. Howl's Moving Castle ja My Neighbor Totoro hindan võrdselt 8/10.

Hellboy

Lõpuks jõudis Hellboy II: The Golden Army (9/10) meie kinodesse ja selle puhul vaatasin taas Hellboy (2004) ära. Kolmandat korda, kui mälu ei peta. Aastal 2004 olin ikka suures vaimustuses sellest filmist. Polnud minu silmad sellist natsidega möllu varem näinud.

Esimese filmi teeb eriliseks, et siis tutvustati esimest korda kangelast Põrgupoissi. Kui keegi oleks mulle siis öelnud, et see põhineb koomiksil, oleksin kulmu kortsu ajanud ja öelnud: "möh?". Mulle lihtsalt meeldis, mida ekraanil nägin. Üks kickass tegelane annab valusalt tappa veel lahedamatele olenditele - nt. ennast nagu mänguasja üles keerav Karl Ruprecht Kroenen. Hellboy'l olid ka õrnemad tunded Liz Sherman (Selma Blair) vastu ja seda romantika teemat oli mõnus jälgida eriti nt. kohas, kus Hellboy teda luuras. Teises osas on nende kooselu palju edasi arenenud...

Kui nüüd võrrelda neid kahte filmi, siis hetkel pean teist paremaks. Hellboy lõpust polnud vaimustuses, kuigi sama võib öelda järje lõpu kohta. Järjes olid veel kenamad visuaalid ja kolle igale maitsele. Võib-olla oli mõjutajaks see, et vaatasin teist osa kinos suurelt ekraanilt, mida esimese puhul ei saanud kunagi kogeda. Ikkagi on Hellboy lahe tükk. Jään kolmandat ootama.
8/10

HellMAN

Night Watch

Nagu Wanted ülevaates sai mainitud, siis tekkis suur huvi Timur Bekmambetovi venekeelse filmi Nochnoy dozor (2004) vastu, mis purustas Venemaal kassarekordeid. See omalaadne vampiirilugu headuse ja kurjuse vahel on osa triloogiast. Nüüd tahaks teist osa Day Watch (2006) ka näha. Hetkel hakkab Timur tegema kolmandat osa Twilight Watch (2009), mis tuleb ingliskeelne, sest Fox pani sellele kullatükile õla alla. Kõik need põhinevad romaanidel. Tulemas on kõva triloogia, mis ei jää oma originaalsusest ja mõjust maha Lord of the Rings või Matrix'st. Filmi on kiitnud ei keegi muu kui Quentin Tarantino: "Night Watch is an epic of extraordinary power."

Film on tõesti eepiliste mõõtmetega eriti algus, kuid naljakal kombel ei saa alguses muhvigi aru mis toimub. Iga stseen tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga üks on kindel, et silmi ei saa ekraanilt ära, sest see näeb välja fucking awesome! Üritan paari lausega seletada, mida suutsin sisust tabada. Juba ammustest aegadest on eksisteerinud kaks erinevat rassi: heledad ja tumedad. Need on eriliste võimetega inimesed ehk teised. Peategelane Anton on üks heledatest, kes liitus Öise Patrulliga. Nende eesmärk on hoida algset tasakaalu heledate ja tumedate vahel. Ühe noore poisi valik headuse või kurjuse vahel võib otsustada kogu edasise saatuse.

Jätsin filmi kuskil poole pealt pausile ja vaatasin päev hiljem edasi. Teine pool polnud enam nii kaasahaarav kui esimene, aga visuaalne pool võtab suu ammuli. Parim koht oli alguses, kui Anton selle vanamuti juures oli. Seal tegi etteaste see äge nukk ämbliku jalgadega. Vampiiride vaheline action teeb silmad ette igale teisele Hollywoodi filmile. Veel näeb äkilise minekuga patrullautot, mis tegi õhus salto nagu ka Wanted's. Night Watch on üle tüki aja üks huvitavaim film, mida on õnnestunud näha. Muusika oli ka hea. Ei jää muud üle, kui järge(sid) vaatama hakata.
8/10

Üks meeldejäävaim visuaal, mida nägi filmi alguses.
Nukku näeb ka posteri peal olevas silmas.

Kung Fu Hustle

Käisin üle pika aja jälle kodumail ja ajutiselt meil elav sugulane tahtis mingit filmi vaadata. Võttis karbist esimese ettejuhtuva, mis oli mullegi väga meeltmööda. Kodus olev vana arvuti ei jooksnudki filmi näidates kokku, braavo. Sama päev tegin arvutile formati, sest Windows oli sel lolliks läinud. Ma ei mäletagi, kas vaatasin Kung Fu Hustle't (2004) nüüd 2. või 3. korda.

Kung Fu rokib ikka! Imelik, et ma olin nii paljud asjad ära unustanud. Ma ei mäletanud enam osasid tegelasi ja isegi lõpp oli täitsa meelest läinud. Pole väga palju filme, mida iga korraga sama suure huviga jälgiks. Filmi naljakam koht oli siiani meeles püsinud. Mõtlen seda nugade viskamise ning maod huule küljes stseeni. Esimest korda seda nähes naersin pisara silma nagu praegugi naersime vist liigagi kõvasti. See pole kaugeltki ainus naljakas koht filmis. Kung Fu Hustle on lõbus meelelahutus väga lahedate visuaalsete efektidega.

Režissöör ja peaosaline Stephen Chow on väga andekas. Shaolin Soccer (2001) meeldis mulle samuti väga. IMDB'st vaatasin, et praegu on tal värskelt valminud film Cheung Gong 7 hou (2008). Ning veel parem uudis, et järgmine projekt on mehel kavas Kung Fu Hustle 2. Yeah!
9/10

The Polar Express

The Polar Express (2004) oli siiani nägemata ja millal veel parem aeg selle vaatamiseks kui jõuludel. Mäletan hästi, kui film meil 3 aastat tagasi kinodesse tuli. Huvi oli, aga film ununes õige pea. Olemas oli ta mul u. 2 aastat. Ei tea kas oli see hea või halb, et enne nägin režissööri Robert Zemeckis'e Beowulf'i, mis kasutas sama motion capture tehnoloogiat, kuid mille pildiline tase oli juba kordi parem. Polar Express oligi suunanäitaja sellele tehnoloogiale, mida ei tohiks kindlasti märkamata jätta. See on filmitööstuse tulevik, isegi juba olevik.

Nagu Beowulf'i puhulgi, tahtsin pärast filmi veidi tagamaid uurida. Leidsin youtube'st 55. minutilise intervjuu Zemeckis'e ja peaosatäitja Tom Hanks'ga. Heli läks mingi hetk paigast ära, aga vaatasin lõpuni. Huvitaval kombel rääkisid mõlemad juba 3 aastat tagasi, kui hea on motion capture'ga filme teha. Alguses prooviti kolme eri moodust: rohelise ekraaniga, kõik 100% välja ehitatud ja motion capture. Hanks'le meeldis kõige rohkem viimane, sest see andis talle suure vabaduse. Samuti kiitis asja Zemeckis, mida ta teeb siiani. Kuigi see, et nad MC kasuks otsustasid, oli suur juhus. Kõigepealt tahtsid nad järgida samanimelise lasteraamatu illustratsioone ning küsisid üksteiselt, kuidas nad saavad need pildid ellu äratada. Räägiti ka muudel teemadel, Hanks oli jutukam.


Aga mis siin ikka nii pikalt jahuda. Mulle film istus täitsa hästi. Oli parem kui arvasin. Pole vist uudis, et Hanks mängis filmis mitut tegelast: peategelasest poissi, konduktorit, hulgust, jõuluvana jt. Konduktor oli neist üks meeldejäävamaid. Polar Express on südamlik ja tekitab erilise jõulutunde, päriselt. Mõelda vaid, kui oleksin seda kinos 3D's näinud ning kui ise veel väike põnn olin. Eriti efektsed olid need rongi kihutamise kohad, mis 3D's arvatavasti annaksid tunde nagu sõidaksid ameerika mägedel. Pikk kaader ühe pileti teekonnast oli samuti hästi tehtud ning taolisi pildiliselt ilusaid kohti oli veel. Muidugi võib nina krimpsutada, et milleks see vajalik oli, aga lastele paremat filmi ma näiteks soovitada ei oskaks, eriti jõuludel. Hindeks sama palju nagu Beowulf. 7/10

Kõik 3 on Tom Hanks'i mängitud tegelased

Black Books

Olen juba maininud Black Books (2000) seriaali, aga räägin veidi pikemalt, sest olen sarja juba 2 korda läbi vaadanud. Vaataks veelgi. Inglise komöödiasarja tehti tegelikult 2. aastaste vahedega kuni 2004. aastani. Igas hooajas 6 osa, kokku 18.

Black Books'l on selline ainulaadne teistsugune huumor. Sari ei kaotanud värskust ka viimastes osades. Suuresti tänu peaosalise raamatupoe omaniku Bernard Black kehastajale Dylan Moran'le. See mees on andekas. Õela, ükskõikse, räpaka Bernardi karakter on just vastupidi, keda näiteks oma sõbraks pidada, aga ekraanil on asi ülinaljakas. Moran on ise sarja üks põhilistest autoritest. Shaun of the Dead (2004) rolli ma nägin varem, kui Black Books'i, kuid seal oli tal ka teistsugune roll. Hea on see, et ta osaleb Run, Fatboy, Run (2007) filmis. Isegi veel naljakam oli Bernardi tööline/ori Manny Bianco. Mõnusat habemikku mängib Bill Bailey. Fantastilise miimika ja näitlejaandega tüüp. Naisosalist Fran Katzenjammer mängib Tamsin Greig. Ka tema rolli saab ainult armastada. Parim seriaali kolmik, keda ma tean. Nende vahel oli hea klapp. Muide episooditi olid kaasatud ka mitmed Big Train näitlejad. Simon Pegg oli neist kõige kuulsam, aga mulle meeldis eriti Kevin Eldon'i "Dirty" roll. Korraks käis isegi läbi David Walliams Little Britain'st.

Kuna Bernard on eriline kuju, siis väga palju nalju tuleneb sellest, mida tavainimesed ei teeks. Näiteks kuidas ta WC-s käib, habet ajab või kasvõi tuludeklaratsiooni täidab. Iga liigutus või ütlus on naljakas. Sama ka Manny tegelasega. Little book of calm. Ütlesin, et huumor on teistsugune ja nii see tõesti on. Näiteks need pidevad elukad seal raamatupoes, keda vahel piitsaga pidi ohjeldama või pidi ööseks voodi alla mingile tundmatule tegelasele banaane jätma. Neid elukaid kordagi ei näidanud, aga hääled olid juba naljakad. Selline huumor on just minu maitsele. Kui tuua veel eraldi mõnda episoodi esile, siis näiteks see, kui nad lasteraamatu kirjutasid. Või kui nad ise veini tegid. Või kui nad otsustasid poes süüa pakkuma hakata ja Manny nt. supitorni pidi tegema. Või kui Bernardil oli suvetüdruk ja Frani koduseinad liikusid jne. Lisaks vaatasin kustutatud stseene ja sassiläinud võtteid. Kõike siis juba teist korda. Enam paremaks minna ei saa.