neljapäev, 31. detsember 2009

Filmipäevik detsember


46 filmi oli 2009 rekord ja 17 filmi kinos ei õnnestu mul vist enam kunagi näha, kui just PÖFFil jälle ei joppa.

It's a Wonderful Life (1946) oli kuu parim. 9/10 said neli filmi + Dylan Moran'i uus stand-up. Enter the Void (2009) nägin PÖFFi pressilinastusel ja ennustasin, et sellest saab PÖFFi räägituim film ning ma ei eksinud. Film on ennenägematu, ääretult seksika pildikeelega (otseselt ja kaudselt), mõtlemapanev ja mida kõike veel, AGA ma ei pea seda aasta parimaks nagu paljud, kusjuures ma pole selle aasta filmidest mitte ühelegi maksimumpunkte andnud. Palju üheksaid, tasavägine heitlus.


2009. oodatuimatest filmidest oli The Imaginarium of Doctor Parnassus pettumus ja Where the Wild Things Are ootasin ka enamat, kuid siiski on need head filmid või ma lihtsalt valetan endale? Ei, WtWTA soundtrack ja metsakollide kostüümid väärivad kindlasti tunnustust. Parnassus'st jäi lihtsalt midagi olulist puudu...

The Cove võiksite ja peaksite kõik vaatama. The Bad Lieutenant remake oli kindlasti kuu üllatus - veider film, aga toimib uskumatult hästi - Cage on tasemel. Avatar'st mul pole mõtet rääkida.

Tahan Up in the Air (2009) juba näha kurat võtaks! Vaatasin soojenduseks uuesti Reitman'i debüüti Thank You for Smoking (2005).




Filmid:
  1. Riigireetur (2009) - 7/10 - kinos
  2. The Perfect Age of Rock 'n' Roll (2009) - 4/10 - kinos
  3. Peter and Vandy (2009) - 8/10 - kinos
  4. Sexy Killer: You'll Die for Her (2008) - 6/10 - kinos
  5. No One Knows About Persian Cats (2009) - 8/10 - kinos
  6. Enter the Void (2009) - 9/10 - kinos
  7. Air Doll (2009) - 5/10 - kinos
  8. Bunny and the Bull (2009) - 7/10 - kinos
  9. The White Ribbon (2009) - 7/10 - kinos
  10. Dogtooth (2009) - 8/10 - kinos
  11. Black Dynamite (2009) - 8/10 - kinos
  12. Animal Town (2009) - 3/10 - kinos
  13. Mammoth (2009) - 8/10 - kinos
  14. Breathless (2009) - 7/10 - kinos
  15. Dylan Moran: What It Is (2009) - 9/10 - YouTube
  16. The Cove (2009) - 9/10
  17. (500) Days of Summer (2009) - 8/10
  18. The Limits of Control (2009) - 5/10
  19. Avatar (2009) - 9/10 - kinos
  20. The Abyss Special Edition (1989) - 7/10
  21. Under Pressure: Making The Abyss (1993)
  22. The French Connection (1971) - 8/10
  23. Making the Connection: Untold Stories of The French Connection (2001)
  24. The Hate (1995) - 6/10
  25. Paper Heart (2009) - 5/10
  26. Cloudy with a Chance of Meatballs (2009) - 7/10
  27. Extract (2009) - 5/10
  28. Human Nature (2001) - 6/10
  29. Michael Jackson's This Is It (2009) - 7/10
  30. It's a Wonderful Life (1946) - 10/10
  31. The Imaginarium of Doctor Parnassus (2009) - 7/10 - kinos
  32. Twelve Monkeys (1995) - 9/10 *
  33. La jetée (1962) - YouTube
  34. Scrooge (1951) - 7/10
  35. Scrooged (1988) - 7/10
  36. Bad Lieutenant (1992) - 8/10
  37. The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans (2009) - 8/10
  38. The Invention of Lying (2009) - 6/10
  39. Thank You for Smoking (2005) - 8/10 *
  40. Whatever Works (2009) - 7/10
  41. Jennifer's Body (2009) - 4/10
  42. Shrink (2009) - 7/10
  43. Ink (2009) - 7/10
  44. A Christmas Carol (2009) - 7/10 - kinos
  45. Where the Wild Things Are (2009) - 8/10
  46. Paranormal Activity (2007) - 6/10
* - kordus



Seriaalid:

The Wire (2002)
  • 2. hooaeg (12 osa) - 9/10
  • 5x08 "G-String Circus" - 7/10
  • 5x09 "Rapture's Delight" - 9/10
  • 3x10 "Dogtown" - 8/10
  • 3x11 "Comings & Goings" - 8/10
  • 3x12 "Mia Culpa" - 9/10
hooaja lõpp

Community (2009)
  • 1x11 "Politics of Human Sexuality" - 5/10
  • 1x12 "Comparitive Religion" - 6/10
  • 1x10 "Mystery Man" - 6/10

Dollhouse (2009)
  • 2x05 "The Public Eye" - 7/10
  • 2x06 "The Left Hand" - 9/10
  • 2x07 "Meet Jane Doe" - 6/10
  • 2x08 "A Love Supreme" - 8/10
  • 2x09 "Stop Loss" - 8/10
  • 2x10 "The Attic" - 9/10

Family Guy (1999)
  • 8x08 "Dog Gone" - 5/10
  • 8x09 "Business Guy" - 7/10
  • "Something, Something, Something, Dark Side" - 3/10
  • 1x10 "A561984" - 4/10
  • 5x10 "The Window" - 7/10
  • 5x11 "Last Cigarette Ever" - 5/10
  • 1x10 "Undeck the Halls" - 8/10
  • 2x11 "The Fourth Floor" - 6/10
  • 2x12 "Christmas Scandal" - 8/10

The Office (2005)
  • 6x11 "Scott's Tots" - 5/10
  • 6x12 "Secret Santa" - 7/10
  • 21x07 "Rednecks and Broomsticks" - 3/10
  • 21x08 "O Brother, Where Bart Thou?" - 8/10


Teen peagi aasta kokkuvõtte ära. Soprano out.

esmaspäev, 28. detsember 2009

Avatar



Minu 5 senti siis.

laupäev, 26. detsember 2009

neljapäev, 10. detsember 2009

Thirst

Park Chan-Wooki Oldboy oli ilmselt üks esimesi Lõuna-Korea filme, mida nägin. Ühes A Bittersweet Life’ga, mida ma aastate eest PÖFFil vaatasin, tõstis just Oldboy Lõuna-Korea kui jälgimisväärse filmiriigi minu jaoks fookusesse. Seetõttu ootan igat uut Park Chan-Wooki filmi teatud määral kõrgendatud huviga ja just seepärast oli Thirst (2009) üks seekordse PÖFFi oodatumaid filme.

Kui võrrelda Thirst’i Park Chan-Wook’i eelnenud filmidega, siis paari aasta eest PÖFFil näidatud I’m a Cyborg, But That’s OK’st on see parem ja ilmselt ka terviklikum. Kättemakse triloogia esimesele kahele jaole jääb see alla, pigem ongi Thirst samal tasemele Sympathy for Lady Vengeance ’ga. Terved lõigud väga head ja lihtsalt uskumatult musta huumorit ning moraalselt täiesti umbsõlmes kraami. Seejärel aga hea hulk venitamist. Forza küll kaitses filmi, et Thirst ei hakka ju ühelgi hetkel iseennast kordama ning lugu areneb pidevalt. Nii ongi, ent samas ootasin sisu poolest midagi oluliselt tihedamat.


Kuuldavasti on Thirst tegemisel juba terve dekaadi ja siis vist pole imestada, et see filmis on ideid ülemäära palju. Park Chan-wook sai lihtsalt hullu panna ning pistis sisse kõik teemad üleüldse, mis tal pähe tulid. Terve lõpulõik (mis oli muidu oma musta huumoriga üks filmi helgemaid hetki) oleks üks ilmekaid näiteid sellest. Konkreetses lõigus tabab Chan-wook praktiliselt kõikide naelapeade pihta, kuid filmi kestel on liiga mitu hetke, kus mitme erineva teema ja idee asemel oleks võinud vaid mõne asisema valida.


Thirst’s on terved pikad teemaarendused, mis võinuks välja lõigata ja film poleks sellest vähem terviklikuks muutunud. Näib nii et Park Chan-wook’l oli peaaga piiramatult ressursse ja vabadust ning see ei tulnud filmile kasuks. Pigem on ikka nii, et just napid võimalused sunnivad loomingulisusele. Küll ja küll on kinoajaloos näiteid, kus head lavastajad saavad teha täpselt seda, mida tahavad ning lõpptulemus on alla nende tavapärast taset; ning vastupidi rahalise kitsikuse, haigestuvate näitlejate, stuudio vahelesegamise, puuduliku stsenaariumi jms kiuste valmivad mõned parimad filmid.


Positiivse poole pealt mainiks, et kinematograafia on jälle vaimustavalt hea. Kaamera, mis hüppab koos tegelastega kümnete meetrite kõrgusele ja liigub üleüldiselt taaskord mööda hulle trajektoore, millesarnaseid lääne filmides paraku tihti ei näe. Kui vaadata tegelaste arengut läbi filmi, siis on päris uskumatu kuhu tagasihoidlikust alguses filmi lõpuks jõuti. Song Kang-ho on jätkuvalt üks L-Korea sümpaatsemaid näitlejaid ja mina pole näinud rolli, kus ta iseennast kordaks.


Ilmselt oleks Thirst jätnud parema mulje, kui lavastajaks poleks Park Chan-wook. Mehe varasema loomingu põhjal eeldasin midagi kompaktsemat ja seostatumat. Nüüdseks on tal juba viimases kolmes filmis küllaltki ulatuslikult fantaasia elemente, loodetavasti teeb Park Chan-wook varsti midagi värskendavalt realistlikumat.

Moon

Moon (2009) kohta on küllalt keeruline öelda midagi enamat, kui mitmes kohas juba eelnevalt väidetud. Lugu ise on tegelikult väga selge ja sirgjooneline, kuid tõsiselt hästi tehtud. Traileri põhjal eeldasin, et filmi keskmes on müsteerium, mis promomaterjalides tegelikult juba reedetud. Korraks isegi tundus nagu hakataks vaatajat eksitama ja pingsalt detaile jälgides avastasin, et suudan hämmastavalt lihtsalt sisu jälgida. Veel veidi edasi ja siis sain aru, et täpselt nii see olema pidigi. Film söötis vaatajale ette varem selgelt kehtestatud detaile. Peale seda, kui mõlemal pool ekraani oli kõik üheselt selge läks Moon hoopis teistsugust rada, kui eeldasin.

Ma ei tahaks arvata, et kogu ulme on nüüdseks surnud ja näeme vaid mõnda üksikut ideed degenereerumas. Mingi tasemeni on ju igas žanris teatud hulk põhilised lugusid, mida pidevalt uute nüanssidega uuesti räägitakse. Tõsi on küll, et ulmes on mõjusid küllalt napilt ning tihti korratakse samasid teemasid ning ka visuaalsed laenud pärinevad võrdlemisi piiratud filmidest. Moon ei tutvusta uut epohhi ulmefilmide ajaloos, kuid annab üleüldises järgede ja uusversioonide peavoolus märku, et originaalsetel ideedel on veel lootust headeks filmideks saada.


Filmi üks põhilisi võlusid on väga ilusalt kujundatud kosmosejaama interjöör. Laenatakse muidugi suurimalt klassikult, kuid seda kuidagi niivõrd avalikult ja avatult, et ei panegi pahaks. Ka kogu Kuu pinnal toimuv on väga realistlik. Kuuldavasti eelistas Duncan Jones CGI’le makette. Kogu Moon’s kasutatav tehnoloogia näeb sümpaatne välja. Sam Rockwell on igas rollis sedavõrd hea, et nagu ei imestagi, kui ta näilise kergusega kogu filmi üksinda kanda suudab. Raske on tema etteastet vääriliselt hinnata ka seepärast, et Moon’s tuleb tal ülemängida vaid iseennast.

Tegevust saatva muusika kohta tulevad ka minult vaid komplimendid. Clint Mansell’l on väga suur osa selles, et Aronofsky Requiem for a Dream ja The Fountain (alahinnatud!) on sedavõrd mõjuvad. Ülekohtuselt head muusikat on ta teinud ka Smokin' Aces’i jaoks. Moon’i puhul toetab Manselli loodu sisult oluliselt terviklikumat ja visuaalselt andekamat teost, kui eelnimetatu. Esimesel vaatamisel kurvastav veidi vaid see, et lisaks traileris kuuldud arendusele panin muusikat tähele vaid kahel momendil. Aga ehk oli film mind sedavõrd endasse tõmmanud.


Seoses Moon’s käsitletud teemaga tuli meelde küsimus, mille Enn Kasaku esitas ühes oma ööülikooli loengutest. Kus asub ja kuidas piiritleda inimeses "mina"? Kui kuskil panna kokku täpselt sarnane hulk aatomeid, täpselt sarnase struktuuri järgi, kas siis on ikkagi tegu sama inimesega? Sellest, muide, saab täiesti praktiline küsimus, kui teleportatsiooniks vajalikud seadmed leiutatakse. Igatahes komplimendid filmile, mis suudab panna mõtlema sarnastel suurtel teemadel, omapoolse nägemusega pähe peksmata.

Air Doll

Air Doll (2009) kulgeb suures osas sama kergelt ja õhuliselt nagu nimitegelanegi. Pole imestada, kui mõned näinutest nimetavad seda lastefilmiks. Suuresti on see fantaasialugu, milles sisalduvatest allegooriatest ammutab sisukamaid ideid iga vaataja enda ärenägemise järgi.

Suur osa filmi esimesest poolest ongi võrdlemisi lastefilmi sarnane. Dialoog on küllaltki lihtne ning kohati viieaastase maailmaavastaja stiilis "miks?" küsimustega täidetud. Ja see on ka loomulik, nimitegelane Nozomi on südame ja tundmused endas alles väga värskelt avastanud ning kogu maailm ongi tema jaoks uus. Veidi situatsioonikomöödiat ja lapselikke küsimusi - mis oma siira otsekohesusega juhivad tähelepanu igapäevastele absurdsustele, mida meie loomulikuna aktsepteerimine - võivad esimese hooga jätta eksliku mulje nagu Air Doll olekski suunatud vaid noorele vaatajaskonnale. Filmi teises pooles pöörab sisu tõsisemaks ning režissööri sõnum kõlab selgemini, kuid mitte pealetükkivalt.

Air Doll on täidetud (no pun intended) väga heade osatäitmistega. Meeldejäävaim on kumminukk Nozomit kehastav Du-na Bae. Suhteliselt muutumatu näoilme ja küllaltki robotlike liigutuste kiuste pärineb filmi parim rollisooritus just temalt. Nozomi kehastamine nõuab suurt pingutust ja Du-na Bae on kogu filmi täielikult karakteris, rakendades sisuliselt iga miimika nüansi ja liigutuse peategelase täielikumaks väljamängimiseks. Teine märkimisväärne osatäitmine pärineb Itsuji Itao'lt, kes kehastab Nozomi omanikku Hideo't. Võrdlemisi piiratud ekraaniajast hoolimata suudab ta välja mängida väga mitmetahulist karakterit, kes jõuab filmi kestel olla nii haletsus- kui põlastusväärne, ja ka kõike vahepealset.


Väga poeetiline, ilusasti filmitud, hästi näideldud ning mõnusalt kulgeva helitaustaga (World's End Girlfriend - ainus hetk, kus silm tabas lõputiitrites midagi arusaadavat) film. Kriitikaks vaid niivõrd, et Air Doll on päris mitmeid tegelasi, kes on ekraanil vaid väga piiratud aja. Sain aru nii, et nad kõik peaks väljendama mingit viisi, kuidas tänapäevane - identiteedi kaotanud - inimene üritab end mingi aseainega täita. Selliseid montaaže on filmi jooksul korduvalt, samade tegelastega. Ise oleks tahtnud vaid seda, et need karakterid oleks veidi tihedamini peategelase loosse põimitud, nii olnuks need hetkel oluliselt mõjuvamad olnud.

Minu jaoks on imetlusväärne see, kui keerulisi teemasid suudetakse käsitleda arusaadavalt ja vaatajat karistamata. Liiga tihti arvavad lavastajad, et publikule peab sõnumi haamriga pähe naelutama; enne kui publikut on võimalik harida peab neile tõestama, kuivõrd vähe nad teavad; tõsiseid teemasid saab arutada vaid tõsistes filmides. Air Doll pole õnneks üheski eelloetletud patus süüdi. Hirokazu Koreeda film käsitleb võibolla kõige olulisemat teemat ja sisaldab endas tugeva doosi ühiskonnakriitikat, kuid seda niivõrd mõnusas ja kergelt jälgitavas viisis, et ei ole vaatajale sadomasohhistlik kogemus.

Inimesed ja linn, mis tühja täis.

laupäev, 5. detsember 2009

Peter and Vandy

Peter and Vandy (2009) on jällegi näide, kui treileris reklaamitakse teistsugust filmi, mis tegi väga ettevaatlikuks ja plaanisin seetõttu isegi mitte vaatama minna. Viimati reklaamiti nt. Adventureland'i kui tüüpilist noortekomöödiat.

Sisuliselt kahe näitlejaga (Jason Ritter, Jess Weixler) kulgev südamlik lugu tabas algusest lõpuni naelapea pihta. Mittelineaarne montaaž tegi jälgimise huvitavaks ja Jason Ritter'i sõnul oli segipaisatud ajakulg juba käsikirjas sees. Jay DiPietro lavastajadebüüt põhineb tema kirjutatud näidendil, milles ta mängis ise Peter't.

Kõige kummalisem oli seik, et käisin samal päeval tööintervjuul ja filmis läks Peter samuti intervjuule... Enne seda oli ta närvis ja pärast elas oma viha Vandy peal välja. Pakun, et sarnane pähklivõist, moosist ja kahest noast arenev tühine vaidlus ei tohiks ühelegi paarile võõras olla. Vihapurske põhjuseks on lihtsalt midagi muud, mis läheb peagi üle tegeliku probleemini.

Peale linastust vastas Ritter küsimustele, mille käigus tuli jutuks, et eelmise aasta PÖFFil mängis ta oma elukaaslase filmis Good Dick. Oleks tore teda ka järgmine aasta näha. Ei saa jätta mainimata, et Jess Weixler tegi palju parema rolli kui tobenaljakas Teeth's.
8/10

The Perfect Age of Rock 'n' Roll


The Perfect Age of Rock 'n' Roll (2009) oli minu esimene film Artises. Arvasin peale vaatamist, et sellel pole mingit šanssi võitmaks Põhja-Ameerika indie-filmide konkurssi ning ma ei eksinud. Samal päeval nähtud Peter and Vandy, kus mängib samuti Jason Ritter, oli oluliselt parem. P.S. konkursi võitis "(Pealkirjata)".

"Rokenrolli kuldaeg" oli lihtsalt rokifilmide klišeedest nii pungil ja sama põnev kui kuulata nt. Metallica kontsertit aia tagant - kogemused puuduvad. Sama võlts nagu Rock Star (2001). Üheks parimaks sellelaadseks võib pidada Almost Famous (2000).

Linastusel olid kohal režissöör Scott Rosenbaum, produtsent Joseph White ja näitleja Jason Ritter. Viimane tänas muide treppidel istuvat publikut ehk siis ühtlasi ka mind. Rež. ütles muuhulgas, et filmis kõlanud lood, mis polnud ka nüüd kõige paremad, oli kirjutanud New York Dolls. Arusaadavalt südamega tehtud indie film, kuid jäi kahjuks kesiseks.
4/10

Peter Fonda - mida sa siin filmis üldse teed?

Järgmised seansid:
5. detsember 19:00 (Kärdla Kultuurikeskus)

neljapäev, 3. detsember 2009

No One Knows About Persian Cats

PÖFFi sünopsis Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (2009) kohta aitas lahti mõtestada veidra pealkirja: "...Iraanis on traditsioon, et kasse tänavale hulkuma lasta ei tohi. Siin filmis on Pärsia kassideks noored ja andekad muusikud, keda justkui ei olekski olemas, sest nad varjavad ennast prooviruumides, keldrites ja nurgatagustes...", kusjuures päris kassid olid ekraanil korraks täitsa olemas.

Milleks küll pidi lõpp kõige ilusa ära rikkuma? Iraani underground muusikast pakatav linalugu oleks läinud otsejoones festivali top 5 hulka, kui poleks olnud toda ebasobimatut pööret. Lepiksin sellega, kui poleks meenutanud nii väga Shakespeare'i loomingut, mis lihtsalt võttis filmist välja.

Kõik eelnev oli õnneks tõesti vaatamis- ja kuulamistväärt. Peategelased kohtavad oma "missioonil" mitmeid kohalikke indie punte ja nt. ühte bändi, kes garaaži või keldri asemel harjutavad varjatult lehmalaudas... Publikuks ongi neil lehmad, keda nad muusikaga nii palju traumeerivad, et vaesed loomad ei anna korralikult piimagi.

Annaksin Hamed Behdad'le kohe üle PÖFFi parima näitleja tiitli. Väga jutukas mänedžer, suur filmihuviline ja laulja (!) oli äärmiselt meeldejääv tegelane. Peale tema hoidsidki erinevad bändid filmi tempot kenasti üleval. Laulude taustaks oli tehtud lahedalt kiire montaaž, mis näitas Teherani linna ja elanikke. Erinevates nö. bändiruumides võis märgata Joy Division'i, The Beatles'i, Kurt Cobain'i jt. pilte.

Võib-olla aja möödudes järsk lõpp enam nii ei häiriks, aga hetkel võtan selle tõttu punkti vähemaks.
8/10

Järgmine seanss:
6. detsember 17:30 (Coca-Cola Plaza 2. saal, Tallinn)

teisipäev, 1. detsember 2009

Panic Attack!



Võtame hetkeks aja maha teate küll millest ja teeme kiire kõrvalepõike, kusjuures PÖFFil on üks sarnase pealkirjaga energiapomm A Town Called Panic, aga juba olen offtopic... Varuge 4 minutit ning vaadake ära ülalolev lühifilm Panic Attack! (Ataque de Pánico!).

Märksõnadeks on Alive in Joburg ja District 9 - ainult suurte robotitega. Ja sarnaselt nagu Neill Blomkamp tegi oma lühifilmist täispika Peter Jackson'i produtseerimise abiga, hakkab Panic Attack režissöör uruguailane Federico Alvarez tegutsema Sam Raimi käe all. Eelarve on $30-40 miljonit. Võrdluseks, et District 9 oli samuti $30 miljonit.

Arvamused? Juba selle vähese põhjal on parem, kui terve AUTOD MUUTUVAD ROBOTITEKS 2.

via slashfilm

esmaspäev, 30. november 2009

Filmipäevik november


Novembris jätkasin oma 1984. aasta filmide vaatamist ja teine põhiline teema oli muidugi PÖFFi algus. 15 filmi kinos on kindlasti mu rekord, mis saab detsembris vist uuesti ületatud... PÖFFi filmidest kirjutan detsembris edasi.


Filmid:
  1. Meie Artur (1968) - kinos
  2. Disko ja tuumasõda (2009) - 7/10 - kinos
  3. Amadeus: Director's Cut (1984) - 9/10
  4. Püha Tõnu kiusamine (2009) - 9/10 - kinos
  5. Inglourious Basterds (2009) - 9/10 - kinos *
  6. Nausicaä of the Valley of the Wind (1984) - 7/10
  7. Game Over: Kasparov and the Machine (2003) - 6/10 - Google video
  8. Nineteen Eighty-Four (1984) - 7/10
  9. Stranger Than Paradise (1984) - 7/10
  10. Paris, Texas (1984) - 9/10
  11. Castaway on the Moon (2009) - 9/10 - kinos
  12. Bronson (2008) - 6/10 - kinos
  13. Thirst (2009) - 7.5/10 - kinos
  14. City of Life and Death (2009) - 9/10 - kinos
  15. Ajami (2009) - 6/10 - kinos
  16. It Might Get Loud (2008) - 9/10 - kinos
  17. Mary and Max (2009) - 8/10 - kinos
  18. The Men Who Stare at Goats (2009) - 5/10 - kinos
  19. A Town Called Panic (2009) - 8/10 - kinos
  20. A Prophet (2009) - 7/10 - kinos
  21. Moon (2009) - 8/10 - kinos
Eraldi peab märkima Sleepwalkers lühifilmid: Koolja, Pihv, Krantsid, Suurde avarusse.


Seriaalid:

American Dad! (2005)
  • 5x05 "Man in the Moonbounce" - 8/10
  • 5x06 "Shallow Vows" - 8/10
  • 5x07 "My Morning Straitjacket" - 8/10
  • 1x07 "The Case of the Stolen Sperm" - 5/10
  • 1x08 "Take a Dive" - 5/10
  • 3x06 "Glass Houses" - 8/10
  • 3x07 "So Here's The Thing..." - 8/10
  • 3x08 "The Apartment" - 10/10
  • 3x09 "Mr. Bad Example" - 7/10

Community (2009)
  • 1x08 "Home Economics" - 6/10
  • 1x09 "Debate 109" - 7/10
  • 1x10 "Environmental Science" - 6/10
  • 1x07 "Don't Come Around Here No More" - 6/10
  • 1x08 "Two Gunslingers" - 6/10
  • 1x09 "Here Comes My Girl" - 7/10

Family Guy (1999)
  • 8x04 "Brian's Got a Brand New Bag" - 7/10
  • 8x05 "Hannah Banana" - 7/10
  • 8x06 "Quagmire's Baby" - 5/10
  • 8x07 "Jerome Is the New Black" - 5/10
  • 1x06 "Scary Monsters and Super Creeps" - 7/10
  • 1x07 "The Gift" - 6/10
  • 1x08 "Playing Cards with Coyote" - 6/10
  • 1x09 "Believe" - 6/10
  • 5x06 "Bagpipes" - 7/10
  • 5x07 "The Rough Patch" - 7/10
  • 5x08 "The Playbook" - 8/10
  • 5x09 "Slapsgiving 2: Revenge of the Slap" - 4/10
  • 1x07 "En Garde" - 9/10
  • 1x08 "Great Expectations" - 8/10
  • 1x09 "Fizbo" - 8/10
  • 2x08 "Ron and Tammy" - 8/10
  • 2x09 "The Camel" - 8/10
  • 2x10 "Hunting Trip" - 8/10

South Park (1997)
  • 13x12 "The F Word" - 7/10
  • 13x13 "Dances With Smurfs" - 7/10
  • 13x14 "Pee" - 7/10
  • 1x05 "Cleveland Jr. Cherry Bomb" - 2/10
  • 1x06 "Ladies' Night" - 2/10
  • 1x07 "A Brown Thanksgiving" - 2/10

The Office (2005)
  • 6x08 "Double Date" - 6/10
  • 6x09 "Murder" - 7/10
  • 6x10 "Shareholder Meeting" - 6/10
  • 21x05 "The Devil Wears Nada" - 4/10
  • 21x06 "Pranks and Greens" - 6/10


Albumitest (kõik on 2009 väljalasked) kuulasin enim:
  • Them Crooked Vultures - Them Crooked Vultures (hetkel ka blogi bänneriks)
  • Dan Auerbach - Keep It Hid
  • The Antlers - Hospice
  • Peter Bjorn and John - Living Thing
  • Röövel Ööbik - Ringrada
  • One Dollar Project - On Top Of The Grey City And Morning-High Flashback Riders

It Might Get Loud

It Might Get Loud'i (2008) ma PÖFFile salamisi ootasingi ning lisaks hakkavad kitarriheerosed Jimmy Page (Led Zeppelin), The Edge (U2) ja Jack White (The White Stripes) rokkima/rääkima Plazas alates 05.02.2010.

Hea oli, et tehti juttu ka Jack White teisest bändist The Raconteurs, kuid The Dead Weather oli selleks ajaks (filmiti 2008. jaanuaris) veel tuleviku teema. Küll aga näidati White'i päris esimest Detroit duot The Upholsterers ja muuhulgas tutvustas White enda lemmiklugu Son House - Grinnin' In Your Face, mille lihtsust ta oma loomingus siiani jäljendab.

The Edge on kolmikust selgelt erineva töömeetodiga ja stiiliga. Talle meeldib stuudios nuppe näppida ja filmis mängis ta nt. sellal veel ilmumata singli "Get on Your Boots" riffe, mis mulle tegelikult U2 uuelt albumilt üldse ei meeldinud. Koomik Bill Bailey tegi kunagi ühes oma stand-up's nalja, kuidas kõlab The Edge kitarr ilma efektideta ja tõde pole üldsegi kaugel...

Jimmy Page on Jimmy Page. Tema karjäär on pikk ning selle lühikese ajaga ei jõuagi kõike puudutada. Kahjuks ei mainitud nt. The Firm'i ning tema kuulsat poognat nägi ainult viivuks.

Lisaks kaamera ees rääkimisele näidati ka palju arhiivimaterjale - mõned neist olid tehtud lahedate animatsioonidena. Üksteise riffe mängiti koos paaril korral ja lõputiitrite ajal võeti isegi laul üles. Dok. jäi loomulikult lühikeseks, kuid nüüdsel ajal annavad paljud bändid välja DVD'sid, kus on juttu albumi tegemisest jms. Viimati sai vaadatud Muse - Resistance making of'i.

Järgmisena paluks kokku tarida nt. Brian May, John Frusciante ja Josh Homme. Ja siis on veel ju trummarid, bassimehed, lauljad...
9/10

P.S. Värske uudis: Bluri taasühinemisest valmib film. Tore, et neid muusika dokke ikka tehakse. Soovitan veel Anvil! The Story of Anvil (2008).

P.P.S. Linastusel istus esireas üks meesterahvas, kes elas väga elavalt filmile kaasa. Ükshetk pööras ta publiku poole, ütles "armastage üksteist" ning läks saalist välja.


Järgmine seanss PÖFFil:
6. detsember 20:00 (Coca-Cola Plaza 2. saal, Tallinn)

Castaway on the Moon

Merehädaline kuul (2009) avas tänavuse PÖFFi EurAsia võistlusprogrammi, mille sissejuhatuses ütles Tiina Lokk, et see on tema lemmikfilm. Jäi ainult selgusetuks, kas üleüldse või PÖFFi filmide seast. Igaljuhul oli Castaway on the Moon suurepärane algus festivalile, kusjuures EurAsia programmis on veel üks paljukiidetud Moon. Saab olema huvitav jälgida, milline Kuu lõpuks teise varjutab.

Lõuna-Korea filmidele võib alati loota ja lootus on ühtlasi selle tänapäevase Robinson Crusoe loo üheks tähtsamaks pidepunktiks. Kui peategelane nuttis õnnest süües 100% enda valmistatud nuudleid, siis läks tahtmatult endalgi silmaalune kergelt märjaks. Rääkimata sellest, millise isu see tekitas!

Peategelasi on tegelikult kaks ja nende vahemaa ongi sümboolselt sama pikk kui Maalt Kuule, kuid ometi on nad nii lähedal... Tüdrukuga, kes oma toast kunagi ei välju, meenus Tokyo! (2008) viimane segment "Shaking Tokyo", milles vastava foobia all kannatas üks noormees, kusjuures mõlemas filmis on nö. päästjaks kuller. Neil Armstrong'i kuulus lause "Väike samm inimesele, suur hüpe inimkonnale." saab uue tähenduse.

Lihtne lugu ei jäta kedagi külmaks ja naerda saab muidugi korralikult.
9/10


Järgmine seanss:
30. november 20:00 (Athena Keskus, Tartu)

reede, 27. november 2009

PÖFF 2009

Võrreldes 2008 PÖFFiga näen sel aastal filme vähemalt 3 korda rohkem. Eelmisel aastal ostsin 11 piletit, kuid tänavu õnnestus saada pressikaart, mis on filmifestivalil sama suur luksus, kui mõne väga prestiižse asutuse kuldkaart - kõik uksed on valla, ole ainult mees ja kasuta. Tegelikult nii suured härrad me siiski pole, sest näiteks avafilmile (500) Days of Summer sai ainult kutsetega.

Kahju, et ma ei kirjutanud mullu mitte ühestki PÖFFi filmist pikemalt, ent nüüd saab blogi järgnevad 10 päeva ikka korralikku vatti... Loomulikult ei arvusta ma kõiki filme! Eks ka kaasautor Jolt, kes on samuti pressikaardi omanik, ei hoia festivali muljeid vaka all.

Minu kava sai lõpuks selline (25 filmi):

reede, 27. november 2009
  • 17:30 Merehädaline kuul (Coca-Cola Plaza 2. saal) - 9/10
  • 21:00 Bronson (Cinamon Saku Saal) - 6/10
  • 23:00 Janu (Cinamon Saku Saal) - 7.5/10

laupäev, 28. november 2009
  • 16:00 Nanjing, elu ja surma linn (Cinamon Saku Saal) - 9/10
  • 19:30 Ajami (Coca-Cola Plaza 2. saal) - 6/10
  • 22:15 Võib valjuks minna (Kumu auditoorium) - 9/10

pühapäev, 29. november 2009
  • 16:00 Mary ja Max (Cinamon Saku Saal) - 8/10
  • 18:00 Mehed, kes jõllitavad kitsesid (Cinamon Saku Saal) - 5/10
  • 20:00 Küla nimega Paanika (Cinamon Saku Saal) - 8/10
  • 22:00 Prohvet (Cinamon Saku Saal) - 7/10

esmaspäev, 30. november 2009
  • 22:30 Kuu (Cinamon 4) - 8/10

teisipäev, 1. detsember 2009

kolmapäev, 2. detsember 2009

neljapäev, 3. detsember 2009
  • 20:00 Kumminukk (Coca-Cola Plaza 2. saal) - 5/10
  • 23:00 Jänku ja pull (Artis 1) - 7/10

reede, 4. detsember 2009
  • 09:15 Valge lint (Coca-Cola Plaza 2. saal) - 7/10
  • 19:15 Koerahammas (Sõprus) - 8/10
  • 21:30 Black Dynamite (Sõprus) - 8/10

laupäev, 5. detsember 2009
  • 21:00 Loomade linn (Artis 2) - 3/10
  • 23:00 Mammut (Cinamon 4) - 8/10

pühapäev, 6. detsember 2009
  • 19:15 Hingetu (Cinamon 4) - 7/10




Välja pidin jätma nt. Cold Souls, Contact High, The Limits of Control ja muidugi siis need, mille vahel tuleb veel valik teha - 5. detsember on kõige hullem.

Hakkan seda postitust jooksvalt täiendama arvustuste linkidega.

kolmapäev, 11. november 2009

The Umbrella Academy



Tean My Chemical Romance’i kohta väga vähe. Minus pole juba ammu enam piisavalt maailmaviha, et sellist emopunki kuulata. Lähiminevikust mäletangi vaid seda, et nende kaver Bob Dylani Desolation Row’st on ikka erakordselt halb. Lisaks meenub, et Gerald Way näeb välja nagu mingi veelgi õudsem versioon Jaagup Kreemist... ning kirjutab jõhkralt häid koomikseid. Ehk siis, lugesin Umbrella Academy mõlemad kogumikud läbi.

Lugu läheb käima sellest, et seletamatul kombel sünnivad ühel hetkel 47 last üksikutele naistele, kes eelnevalt ei ilmutanud mingeid märke rasedusest. Ettevõtja ja leiutaja, võibolla ka filantroop, kindlalt aga tulnukas – sir Reginald Hargreeves - kogub seitse, kõige erilisemat, nendest lastest kokku ja võtab oma hoole alla. Ta nimetab nad kasulikkuse alusel, lähtudes kõige asjalikumast: 00.01, 00.02, 00.03, 00.04, 00.05, 00.06 ja 00.07 ning moodustab Umbrella Academy, kurjuse vastu võitleva organisatsiooni.

The Umbrella Academy: Apocalypse Suit – Ausalt tunnistades ei olnud minu vaimustus sellest sarjast otsekohene. Esimene vihik on kirjutatud päris tormakalt, liiga palju informatsiooni on pressitud liiga vähestele lehtedele. Peale sissejuhatust hüppab lugu ajas 10 aastat edasi ja lühikese hetke järel, mil saab vaid veidi aimu Umbrella Academy töövõtetest, veel 20 aastat. Reginald Hargreeves on surnud (väga hellboylik, mentor sureb ja sellest saab sündmuste katalüsaator) ja Umbrella Academy koguneb „isa“ matustel esimest korda. See kõik on vaid esimese vihiku, ca 22lk, sisu. Lugejale ei anta kindlat definitsiooni, missugused võimed kellelgi on. See on osa müsteeriumist, mis avatakse loo edenedes. Endale tundus niiviisi lahendatuna kogu see saamislugu isegi veidi värskemalt, kui tavaline universumi ja tegelaste kõigi omaduste defineermine. Vähem meeldis mulle esimese vihiku lõpp, minu jaoks veidi liiga ilmselt muusiku kirjutatud. Üleüldiselt see-eest kirjutab Gerald Way täiesti kompromissitult, ta ei armasta enda loodud karaktereid häirivalt ja võitude eest tuleb maksta kohati peaagu uskumatult suurt hinda, samas tunnetab ta hästi piire ning tarbetut piinamist ei ole.


The Umbrella Academy: Dallas – Oluliselt paremini kirjutatud kogumik. Kõik eelmises osas väljaheidetud konksud põimitakse väga hästi sisusse ning järgmise kogumiku vastane ilmutab ennast samuti. Küllaltki pikk osa pühendatakse 00.05’e imelikule käitumisele ja The Boy (lisaks numbritele on kõigil Umbrella Academy liikmetel koodnimed ja päris nimed, 00.05’e reaalset nime veel avaldatud pole) on nüüd minu lemmiktegelane. Esimene osa oli peaagu täielikult pühendatud sellele, kuivõrd düsfunktsionaalne perekond Umbrella Academy on. Reginald Hargreeves võib olla küll võimas strateeg ning tõhus leidur, kuid laste kasvatamisest teab ta märkimisväärselt vähe. Teine osa avab UA universumit veidi laiemalt, saab selgemalt aimu, et mis asjad on selles maailmas erakordsed ja mis tavalised. Gerald Way kirjutab taaskord nii, et ei lase millelgi enda visiooni kompromiteerida. Lisaks enda loodud tegelastele käib ta väga julgelt, kuid mitte ülbelt, ringi mõnegi sümboliga, mis ameeriklaste jaoks muidu pühad. Tundub, et sarnaselt Hellboy/BPRD’le põhjendamatu status quo hoidmisega lugejat ei piinata, kõik on pidevas muutumises.

Ma arvasin, lugema asudes, et sari pidigi koosnema ühest kogumikust ja teine tekkis lihtsalt ideede ülevoolust. Lisamaterjale uurides selgus, et plaan on olnud, algusest peale, rääkida kogu lugu ca kaheksa kogumikuga. Igatahes, ootan lisa.



Näide Gabriel Ba joonistusstiilist, unikaalseks seda tüüpi nimetada ei saa, aga (kasutades endale teadaolevaid paralleele) mõnus segu Mignola ja Kevin O'Neilli mõjudest. Pildil kujutatud sündmus toimub puhtjuhuslikult samal hetkel 47 lapse sünniga... või ehk ka mitte.

teisipäev, 3. november 2009

Mul juba on üks raamat...

Kõigile meeldib kingitusi ja tasuta asju saada. Pole minagi erinev. Copy-paste eest sain kunagi Arvutimaailma pooleks aastaks tasuta. Nüüd saab valida ühe raamatu, millega mul on tegelikult raskusi. Osalt oleks huvi "Tule, ma jutustan sulle loo" vastu, kuhu meie oma Fletchu ühe jutu kirjutas. Teisalt on haiglane uudishimu, mida naised meestest kirjutavad raamatus "Meestest, lihtsalt". Või valida hoopis "daki.elab.siin"? Reisiraamatud ei paku huvi.

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded


2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

laupäev, 31. oktoober 2009

Filmipäevik oktoober

Peaksin tegelikult filmipäeviku asemel kirjutama seriaalipäevik, sest vaatasin neid koguselt mitu korda rohkem. Oktoober oli üldse seni aasta kesiseim filmikuu.

Ma tean, et te kerite allolevast pikast seriaalide nimekirjast kiiremas korras üle, kuid vähemalt mul endal on seda hea tulevikus vaadata. Hindasin iga episoodi eraldi v.a. The Wire, mille 1. hooajale annan tugeva 9/10. Väga ühtne tervik. Novembris peaksin vähemalt järgmise hooajaga ühele poole saama. 1984. aasta filme jõudsin oktoobris vaadata ainult kolm ja ülejäänud on kohe esmajärjekorras.

Kinos käisin 3 korda ja korduseid (*) oli 4. Kuu parimat filmi mul justkui polegi. Paar 8/10 filmi ja palju seitsmeid. Sixteen Candles üllatas. Breakfast Club'i kõrval mitte üldse tähelepanuväärsem film noortest ja suhetest. John Hughes'l oli see maailm ikka perfektselt käpas.


Filmid:
  1. Ice Age: Dawn of the Dinosaurs (2009) - 5/10
  2. The Untouchables (1987) - 8/10 - telkust *
  3. Right at Your Door (2006) - 5/10 - telkust
  4. Jackie Brown (1997) - 7,5/10 - kinos *
  5. Land of the Lost (2009) - 6/10
  6. Trick 'r Treat (2008) - 7/10
  7. Monty Python: Almost the Truth - The Lawyers Cut (2009)
  8. Ohtlik avastus 2: kõigel on kord lõpp (2009)
  9. Ohtlik avastus 2: kõigel on kord lõpp (2009) - kommentaaridega *
  10. Gamer (2009) - 3/10 - kinos
  11. Volver (2006) - 7/10
  12. Broken Embraces (2009) - 7/10 - kinos
  13. American Psycho (2000) - 7/10 *
  14. Orphan (2009) - 7/10
  15. The Goods: Live Hard, Sell Hard (2009) - 3/10
  16. The NeverEnding Story (1984) - 7/10
  17. Sixteen Candles (1984) - 8/10
  18. Gremlins (1984) - 8/10 *

Leidke 10 erinevust... Ei leia? Mina ka mitte.



Seriaalid:

The Wire (2002)
  • 1. hooaeg (13 osa) - 9/10
  • 5x02 "Moon Over Isla Island" - 8/10
  • 5x03 "Home Adrone" - 8/10
  • 5x04 "Brains, Brains & Automobiles" - 7/10
  • 1x03 "The Case of the Missing Screenplay" - 6/10
  • 1x04 "The Case of the Stolen Skateboard" - 7/10
  • 1x05 "The Case of the Lonely White Dove" - 4/10
  • 1x06 "The Case of the Beautiful Blackmailer" - 7/10
  • 3x02 "The Land of Rape and Honey" - 8/10
  • 3x03 "Verities & Balderdash" - 9/10
  • 3x04 "Zoso" - 9/10
  • 3x05 "Slow Happy Boys" - 8/10
Community (2009)
  • 1x03 "Introduction to Film" - 4/10
  • 1x04 "Social Psychology" - 7/10
  • 1x05 "Advanced Criminal Law" - 6/10
  • 1x06 "Football, Feminism and You" - 6/10
  • 1x07 "Introduction to Statistics" - 6/10
  • 1x02 "Into the Great Wide Open" - 5/10
  • 1x03 "Don't Do Me Like That" - 6/10
  • 1x04 "I Won't Back Down" - 6/10
  • 1x05 "You Wreck Me" - 5/10
  • 1x06 "A Woman in Love (It's Not Me)" - 5/10
Dollhouse (2009)
  • 2x02 "Instinct" - 6/10
  • 2x03 "Belle Chose" - 8/10
  • 2x04 "Belonging" - 8/10
Family Guy (1999)
  • 8x02 "Family Goy" - 7/10
  • 8x03 "Spies Reminiscent of Us" - 7/10
  • 1x02 "White to Play" - 7/10
  • 1x03 "137 Sekunden" - 8/10
  • 1x04 "Black Swan" - 6/10
  • 1x05 "Gimme Some Truth" - 7/10
  • 5x03 "Robin 101" - 7/10
  • 5x04 "The Sexless Innkeeper" - 8/10
  • 5x05 "Duel Citizenship" - 5/10
  • 1x02 "The Bicycle Thief" - 8/10
  • 1x03 "Come Fly with Me" - 8/10
  • 1x04 "The Incident" - 7/10
  • 1x05 "Coal Digger" - 7/10
  • 1x06 "Run for Your Wife" - 7/10
  • 2x03 "Beauty Pageant" - 7/10
  • 2x04 "The Practice Date" - 8/10
  • 2x05 "Sister City" - 8/10
  • 2x06 "Kaboom" - 8/10
  • 2x07 "Greg Pikitis" - 8/10
South Park (1997)
  • 13x09 "Butters' Bottom Bitch" - 7/10
  • 13x10 "W.T.F." - 7/10
  • 13x11 "Whale Whores" - 8/10
  • 1x02 "Da Doggone Daddy-Daughter Dinner Dance" - 2/10
  • 1x03 "The One About Friends" - 2/10
  • 1x04 "Birth of a Salesman" - 2/10
The Office (2005)
  • 6x03 "The Promotion" - 5/10
  • 6x04 "Niagara" - 9/10
  • 6x05 "Mafia" - 5/10
  • 6x06 "The Lover" - 8/10
  • 6x07 "Koi Pond" - 8/10
  • 21x02 "Bart Gets a 'Z'" - 5/10
  • 21x03 "The Great Wife Hope" - 6/10
  • 21x04 "Treehouse of Horror XX" - 7/10

Lisaks võtsin prooviks "Eastwick" (2009) pilootosa, mida ma edasi ei vaata. Johann Urb mängib muidu selles, kui kedagi huvitab. Veel vaatasin mitte plaanipäraselt "Curb Your Enthusiasm" (2000) 7x03, mis oli mu esimene tutvus seriaaliga. Selles osas taheti "Seinfeld" taas käima lükata. Kunagi võin Curb'i kavva võtta.

31. oktoobri varahommikul kell 04:00-06:30 jälgisin Facebook'i vahendusel Foo Fighters'i live kontserti, kusjuures U2 YouTube Live (2h 21min) ootab mul veel vaatamist. Rääkides Bookface'st (nali viimases The Office's)... kulutasin oktoobris aega sealse Mafia Wars mänguga. Vältisin pikalt sõprade kutseid kuniks ikka proovisin ja pole siiani suutnud lõpetada. Iga päev pean ikka mõne missiooni tegema või kellegagi kaklema, et saada level up! Olen otsapidi jõudnud juba Kuubasse - kasvatan ja müün seal sigareid. Kohe, kui saan level 70, siis võin põrutada Moskvasse ja mine tea, mis mind seal veel ees ootab...


Rääkides veel mängudest... proovige kohe Machinarium'i: http://machinarium.net/demo/ Tegin terve mängu läbi ega suuda ära kiita selle mõistatusi, mis panevad hallid ajurakud maksimaalselt tööle.
S o o v i t a n.



Olen juba täiesti offtopic, kuid tahan kindlasti mainida kuu (isegi aasta) parimad albumid: The Big Pink - A Brief History of Love ja Tolmunud Mesipuu - Puusse panen. Viimast saab tasuta tõmmata nt. siit. Kõik on täiesti legaalne. Neid kahte plaati kuulasin umbkaudu 10 korda. Rammsteini uus oli korralik.

Tulles nüüd tagasi filmide juurde, novembri lõpus algab PÖFF. Peaksin sel aastal saama pressikaardi, millega võin kõiki filme vaatama minna! Raha mul põhimõtteliselt pole ja ilma kaardita jääks PÖFFil käimata. Kui ma just oma kätest ilma ei jää, siis võite sel kuul mõnda arvustust isegi oodata. Soprano out.

Orphan (2009)