The Amazing Screw-On Head

Paranoiadisco soovitus andis viimase vajaliku tõuke The Amazing Screw-On Head (2006) vaatamiseks, millest on kirjutanud juba 4 filmiblogi ja ühehäälselt hindega 10/10. Olen järjekorras viies ja toon keskmise hinde 9,8 peale ehk hindan punkti võrra tagasihoidlikumalt.

22-minutiline lühianimatsioon põhineb Mike Mignola koomiksil, mis jäi kahjuks ainsaks osaks. See oligi minu ainsaks tüliõunaks, et oleks tahtnud näha vähemalt paar osa, sest suure seriaalide sõbrana olen harjunud nägema tegelasi mitmete osade vältel. Nii napi aja jooksul ei teki tavaliselt seriaalide vastu täielikku kiindumust. Vaatasin seepärast pilootosa kaks korda, et saada asjast korralik ülevaade. Teise vaatamise lõppedes olin lõplikult müüdud.

Tegelased nagu Mr. Groin (Hr. Kube!), president Lincoln, Emperor Zombie ja automaadiga ahv ruulisid, kusjuures Screw-On Head ise oli kõige igavama väljanägemisega. Õnneks korvas selle peategelasele hääle andnud Paul Giamatti ja muhedad naljad.
9/10

You may also not like: Hellboy, Hellboy II

Pledge This!

Ahoi filmisõbrad! Korraldasime SubClub's ühise pimesi tõlkimise, millest võttis osa 36 jutupaunikut. Selliseks eriliseks projektiks valisime ka erilise filmi. Niisiis mul on au esitleda: Pledge This! (2006) aka Pleegita Seda! IMDb hindega 1.6/10, mis on hetkel 10. kohal Bottom 100 hulgas. Eesmärk oligi võtta üks halb film, jaotada ingliskeelne põhi tõlkijate vahel laiali ja ilma filmi nägemata (teadmata) see emakeelde tõlkida. Lõpuks pandi jupid kokku ja tulemuseks on ajuvaba subtiiter veel ajuvabamale filmile.

Peaosas on Paris Hilton, mis juba näitab, kui halva filmiga on tegemist. Õnneks olid filmis ka mõned Päris näitlejad ja nalja ikka sai. Tõlkimises mitteosalenutele ei julge soovitada, aga annan igaks petteks subtiitri lingi. Minu tõlgitud read olid 562-604. Püüdsin teha oma osa korralikult ja seega pole minu lõik nii naljakas, kui mõned teised (eriti lõpp). Sõna pledge tõlkisin miskipärast pantima, kuigi kahtlustasin, et jutt peaks käima tegelikult ülikooli korporatsiooni võtmisest.

Otsetõlge tegi filmi naljakamaks, kui see algselt oli. Näiteks: "I get the picture - Ma tegin pilte" :D Filmis oli veel palju paljaid piigasid, et mitte nüüd see kõige halvem tulemus.
2/10

Projekti arutelu:
http://www.subclub.ee/foorum/showthread.php?t=21252
Arvamused filmist:
http://www.subclub.ee/foorum/showthread.php?t=21267
Subtiiter veelkord:
http://www.subclub.ee/down.php?id=6632

"Kenad jalad. Mis kell nad avatakse?"
nii ütles tüdruk teisele :P

Casino Royale

Tahtsin enne uut Bondi mälu värskendada, kuigi selleks polnud otsest vajadust, sest käisin Casino Royale (2006) omal ajal kaks korda kinos vaatamas. Vähemalt olin Quantum of Solace alguses kohe õigel lainel. Mul on suurem osa Bondi filme nägemata, et mind ei saaks pidada suureks Bondi fänniks, kuid olen siiani vaimustuses Casino Royale'st.

CR ja selle järg Quantum of Solace on suuresti võlgu Bourne filmidele, milles on kiiretempoline kaasahaarav action. Kaamera liigub kiiresti ja action tundub reaalsena. Parkour tagaajamine filmi alguses on meeletult hea. Pokkerimäng Le Chiffre'ga on lemmar. Bondi piinamine on hüsteeriliselt naljakas ja valus üheaegselt. Ainsana krimpsutan alati nina Vesper'i ja Bondi idüllilisele elule, mis hakkas filmi tarbetult venitama. Loo jutustamise vaatevinklist on aga see vajalik osa.

Suure Chris Cornell'i (Soundgarden, Audioslave) fännina pean teemalugu "You Know My Name" loomulikult õnnestunuks. Craig on väga veenev Bond. Ei väsi kiitmast Casino Royale'i.
9/10

Chris Cornell

An Evening with Kevin Smith

An Evening with Kevin Smith (2002) ja An Evening with Kevin Smith 2: Evening Harder (2006) pole midagi muud kui Clerks režissöör vastamas publiku küsimustele, aga ta teeb seda nii vaimukalt. Mõnele inimesele on kohe antud seda suuvärki ja absoluutselt igale küsimusele on tal tagataskust võtta mõni huvitav intsident. Mõndasid esimese õhtu klippe olin varem YouTube'st näinud ning juhuslikult leidsin sealtsamast mõlema õhtu täispikad versioonid. Kumbki kestab ligikaudu 2 tundi ja sisustavad suurepäraselt aega.

Kusjuures 2002. aasta oma on kindlasti naljakam. Seal rääkis ta muuhulgas Tim Burton'i Batman'st (üks tema tuntuim sõnavõtt), Jason Mewes'i (Jay) tehtud amatöörpornost või kuidas Kevin käis iseenda filmi Dogma vastu protesteerimas sildiga "Dogma is Dogshit" :D jpt.

Minu jaoks oli kõige naljakam väga detailne lugu sellest, kuidas Kevin kirjutas omal ajal Superman'i käsikirja. Ta pidi selle ette lugema veidrikust filmi produtsendile Jon Peters'le, kes oli muuseas ka Batman'i produtsent... Peters tahtis Superman'i filmi kolme asja:
a) Superman ei lenda
b) Superman'l pole (liibuvat) kostüümi
c) Filmis peab olema suur ämblik :D
Aastaid hiljem sai "hull" produtsent oma ämbliku himu rahuldatud filmis Wild Wild West...


Teises osas "Evening Harder" polnud enam nii värvikaid lugusid kui esimeses, kuid nalja sai ikkagi. Smith'l on publikuga suurepärane klapp ja ta on loodud lugusid rääkima. Annan maitseks esimese klipi ja lingi kõikidele videodele. Muidugi oleks seda mugavam üldse DVD pealt vaadata ning tegelikult puudub YouTube's Disc 2 materjal, kuid soovitan ikkagi.
9/10

An Evening With Kevin Smith Pt 1
ülejäänud videod

Big Nothing

Kes on blogis vanem külastaja mäletab äkki, et kunagi oli Coming Soon list ja seal ilutses film Big Nothing (2006). Kuna vaatamisest oli kulunud juba mitu kuud, siis otsustasin uuesti vaadata. Kusjuures esimesel korral sai seda koos sõbra ja jõujookidega vaadatud. Teisel korral rahulikumalt, kuid ka ühe sõbraga. Film pakkus mõlemal korral elamuse, sest paljud asjad olin juba ära unustanud.

Äsja tutvunud Gus (Simon Pegg) ja Charlie (David Schwimmer) teevad plaani, kuidas kiirelt rikkaks saada. Loomulikult ei lähe kõik plaani järgi ja neil tekib igavene persetäis probleeme. Nende kurjakuulutavat partnerit mängis hästi Alice Eve.

Big Nothing on hoogne, lustakas ja ettearvamatu. Filmis on mitu head pööret. Kirves oli kunn! Charlie öeldud random faktid olid mõnusad. Üldse olid kõik karakterid meeldejäävad - nt. diabeetikust politseinik Jon Polito. Kaasa teeb ka kena Natascha McElhone sarjast Californication.

Tänu sellele filmile sündis hiljem ka Pegg'i ja Schwimmer'i koostöö Run Fatboy Run (6/10), mis polnudki nii hea kui Big Nothing.
7/10

SherryBaby

Eelmine film Cherish ja SherryBaby (2006) on nagu kaks tilka vett. No mitte päris, aga pealkirjad on sarnased nagu ka posterid kuigipalju ning mõlemas on peategelaseks probleemide küüsis vaevlev naine. Lisaks hindan neid võrdselt.

Sherry (Maggie Gyllenhaal) vabaneb vanglast, kuhu ta sattus narkootikumide tõttu. Vend hoidis seniks tema tütart ja ema püüab tütrele taas meele järgi olla, kuid see pole lihtne. SherryBaby on draama, selles pole küsimust. Kohati oli valus vaadata, kui Sherry nt. oma isa tähelepanu püüdis võita, hüpates diivanil nagu väike laps. Enda lapsega ei saanud ta ka hästi kontakti, mis tekitas temas veel suuremat masendust.

See on ka see film, kus Maggie Gyllenhaal (Secretary) paljastab paaril korral oma rindasid. IMDb plot keywords all on sõna breasts lausa esimesena mainitud... Soovitama väga ei kipuks. Keskmine.
5/10

jap Danny Trejo aka Machete

Penelope

Penelope (2006) on muinasjutulik lugu jõukast perekonnast pärit tütarlapsest (Christina Ricci), kes sünnib sea ninaga. Nõia pandud perekonna needusest saab lahti ainult siis, kui tüdruk tunnistab, et on iseendaga rahul täpselt nii nagu ta on. Tema vanemad eriti ema võtab südameasjaks tütar mehele panna, kuid kõik peigmehe kandidaadid hüppavad sõna otseses mõttes aknast välja, kui neiut näevad. Pokkerilaua taga elav Max (James McAvoy) on esimene, kes hirmust ära ei jookse. Kõige tipuks põgeneb aga Penelope ise kodust ja läheb laia maailma uudistama.

Et siis see pole Penélope Cruz'i eluloofilm... õnneks. :P McAvoy (Wanted) on oma tuntud headuses. Ricci (Black Snake Moan) kohta võib ka sama öelda. Uudishimulikku reporterit mängib kääbus Peter Dinklage (The Chronicles of Narnia: Prince Caspian), kes on väga hea. Kaasa teeb veel Reese Witherspoon, kes on filmi üks produtsent. Penelope ei too suurt midagi uut lauale, kuid pakkus head kerget meelelahutust.
6/10

Wristcutters: A Love Story

08.08.08 oleks hea kuupäev suremiseks kas pole? Filmi Wristcutters: A Love Story (2006) alguses koristab Zia (Patrick Fugit) oma toa puhtaks ja tõmbab seejärel veenid läbi. Tüdruku pärast muidugi. Ta satub veidrasse hauatagusesse ellu, kus elavad kõik enesetapjad ja keegi kunagi ei naera. Kui poiss kuuleb, et tema tüdruk sooritas ka enesetapu (või nagu filmis seda kutsuti: offed), hakkab Zia teda koos sõbra autoga mööda halli tühermaad otsima. Teel kohtuvad nad hääletajaga (Shannyn Sossamon), kes otsib mehi valges ehk bosse, sest tema arvates on toimunud mingi eksitus ja ta ei peaks seal olema.

Shannyn Sossamon on nüüd ametlikult minu üks lemmikutest. Filmis mängib ka muusik Tom Waits. Üheks tegelaseks saab ka auto, mille juhi kõrvalistme all on müstiline must auk, kuhu sõidu käigus kaotatakse mitu paari päikeseprille, kassette jms.

Wristcutters: A Love Story on omapärane armastuslugu ja mõnus road movie huvitavate tegelastega. Iga kord, kui tuleb uus tegelane, siis näidatakse flashback'na, kuidas nad enesetapu tegid. Tulles tagasi alguse juurde, siis see oli veidi sarnane The Royal Tenenbaums'ga, kus Luke Wilson lõikas kõigepealt ära juuksed siis habeme ja lõpuks žileti haaras. Enesetapjad tahavad vist enne lõppu viisakad ja klanitud välja näha.
8/10

The Science of Sleep

Viitasin küll Be Kind Rewind ülevaate sissejuhatuses Michel Gondry eelmisele filmile The Science of Sleep (2006), kuid polnud seda ise näinud. "Ole hea keri tagasi" seljatas selgelt, kuid Eternal Sunshine of the Spotless Mind (2004) jääb ületamatuks.

Filmis on omavahel põimitud uni ja reaalsus, et isegi peategelane satub vahel segadusse, kus ta parasjagu viibib. Kunstiinimestest naabrite vahel on tekkimas midagi rohkemat kui sõprus, kuid kumbki ei julge otsustavat sammu astuda. Sarnaste nimedega Stéphanie ja Stéphane jagavad nii reaalsust kui ka mingil moel unenägusid.

Nii fantaasiarikkaid unenägusid mina küll ei näe. Michel Gondry on tõeline visionäär. Mehe ettekujutlusvõime on tohutu. Ta suudab filmile jäädvustada päris ennenägematuid asju, mida on lust vaadata. Visuaalne pool kahjuks jätab selle filmi puhul sisu üpriski varju. Kuigi ka armastuse teemat oli huvitav jälgida. Meeldisid ka mõned teaduslikud faktid inimeste kohta. Meelelahutus ja teadmised üheaegselt. Üks näide, mida teadsin küll varem, et pannes kahe käe nimetissõrmed üksteisega kokku ja neid eemalt vaadates näeb sõrmede keskel "vorstikest". Filmis on veel nt. 1-sekundiline ajamasin jne.

Oma silm on kuningas selle filmi puhul. Visuaalse poole pealt on raske võrdväärset leida. Meistriteosest nagu Eternal Sunshine... jäi siin sisust veidi puudu.
8/10

Rescue Dawn

Rescue Dawn (2006) on põnev vaatamine. Põhineb tõsielu sündmustel/isikutel. Üldiseks teemaks on Vietnami sõda. Tänase päevani tehakse sellest filme, sest sõda ei lähe kellelgi meelest. Eriti palju on Vietnami sõjast filme vorpinud Oliver Stone. Käesoleva lavastajaks on Werner Herzog.

Dieter Dengler (Christian Bale) on USA piloot, kes keset džunglit alla kukub ja vangi võetakse. Kes teab mitu kuud ta seal viibis ja põgenemist plaanis. Koos teiste vangi sattunutega nad sealt lõpuks põgenesid, et siis džunglis ilma vee, söögi ja jalanõudeta ellu jääda ja loota USA päästekopterite peale.

Kes teab mitmendat korda võttis Christian Bale rolliks kõvasti kg alla. Bale võttis mäletatavasti eriti palju kehakaalu alla The Machinist (2004) filmimiseks, kus ta oli täielik luukere. Ka teised näitlejad (Steve Zahn) olid kõhnemad ja kahvatumad kui tavaliselt. Trivia järgi isegi lavastaja paastus kergelt. Kõik need higi ja pisarad jäid kahjuks laiema tunnustuseta, sest Rescue Dawn ei võitnud suuri auhindu ja on üpris märkamatuks jäänud. Film on muidu hästi üles võetud, džungel on reaalne (filmiti Tais). Ja kui Bale suure näljaga elusat madu järama hakkab, siis vaatad suu ammuli.
7/10