Hulk

Võtsin omale pühaks eesmärgiks enne uut rohelist mehikest Ang Lee Hulk (2003) tervenisti ära vaadata, mida olin kunagi poolenisti näinud. Ja mida oskan öelda: julk mis julk. Kahtlemata halvim koomiksifilm, mida mu vaesed silmad on näinud. Ühest küljest hea, et Marvel nii varakult oma vitsad kätte sai, et enam ei lase nii uisapäisa igal vennikesel oma superkangelasi lavastada.

Põhiprobleem? Lugu on liiga palju muudetud. Teadlase Bruce Banner'i/Hulk (Eric Bana) suurimaks vaenlaseks on tema hullunud isa (Nick Nolte). See oli otsekui 2 tundi ja 20 minutit piinarikast peredraamat. Siit ka teine probleem. Liiga pikk, lohisev ja igav. Ometigi on tegu ju Hulk'ga, et kuhu jäi Hulk Smash ja kõik see muu.

Säästan aega ja ütlen, et selles filmis on kõik valesti tehtud. Isegi see, et Ang Lee kasutas koomikslikku filmitehnikat, kus kaader oli jaotatud mitmeks aknaks, ei töötanud nagu oleks pidanud. Hulk näeb välja nagu Shreki nõbu. Eric Bana roll oli memmelik. Nick Nolte pole mulle kunagi sümpatiseerinud, et teda oli lausa piin vaadata. Actionit polnud. Kas saab puudlitega kaklemist pidada actioniks? Lõpupoole seal kõrbes hakkas juba looma, aga ikka polnud see, mida oleks oodanud.

Ang Lee Hulk on üks Abomination - if you follow me. Napilt jäi puudu, et oleks ise raevust ekraani sodiks peksnud. Unustage otsekohe see ja lugege parem minu kiidusõnu The Incredible Hulk kohta. Ainus pluss on Jennifer Connelly. Temale need punktid suuresti lähevadki.
2/10

Ang Lee - go back to Brokeback Mountain!