Spirited Away

Spirited Away (Sen to Chihiro no kamikakushi) (2001) vaatamist ootasin Miyazaki filmidest kõige enam. Masendav mõelda, et jõudsin selleni 8 aastat hiljem. Olin sellest lugenud "1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema" raamatust, foorumitest, blogidest, kust iganes. IMDb's on hetkel #61 kohal.

Esmalt võtab Spirited Away visuaalne pool hingetuks. Hakkasin rõõmust hüppama, kui mõningad lühikesed lõigud olid tehtud 3D's või oli see väga oskuslik 2D? Ei tunne ennast tehnilises pooles üldse kodus. Mõtlen neid kohti, kui "kaamera" liikus nagu päris filmis.

Erinevat sorti vaimud ja muud loomad on viimse detailini läbi mõeldud. Haisukoll - check. Kolm tumma (tumbat) pead - check. Hüppav lamp, mis oli austusavaldus Pixari maskotile - check. Kaks kõige nummimat loomakest olid paks hiir ja teda lennutav väike linnuke - koolibri? Hiir näitas näpuga, kuhu tahtis minna ja lind hakkas vudima...

Kõige rohkem fännasin My Neighbor Totoro (8/10) filmist tuttavaid Tahmaterasid (soot), kes tegid selles filmis rasket füüsilist tööd. Mulle meenutavad need loomakesed kunagisest lasteraamatust "12 kinki jõuluvanale" pärit täpselt samasugust tegelinskit, keda sai igalt leheküljelt taga otsitud.
Selline nägi välja see raamatu loomake ja all on pilt filmist. Kaks tilka vett! :) Juba ainuüksi sellise mälestuse meeldetuletamise eest on film maksimumpunkte väärt.


Enam ei mäleta, kas olin Princess Mononoke'st (1997) sama suures vaimustuses. Eks olin seda noorena vaadates parajalt suures segaduses ega saanud pooltest asjadest aru. Tuleb kunagi üle kaeda. "Vaimudest viidud" sisu on loomulikult kaasahaarav, kuid pole mõtet ümber jutustada.

Polegi muud, kui annan teenitult 10/10 ära ja tembeldan meistriteoseks. Parim animatsioon täiskasvanu ajule ja laste silmadele, või vastupidi, või mõlemat?
10/10

Seiklejad puhkavad tüdruku õla peal.

"Tahmatera" all paremas nurgas.
Kliki suuremaks.

A Knight's Tale

Jätkame Joker'i endaga. Imelik küll, aga ma polnud A Knight's Tale (2001) kunagi näinud. Huvitav fakt, et Heath Ledger'l on 2 filmi, mille pealkirjas on Knight. Kui võtta arvesse ka Lords of Dogtown ühte tõlget American Knights, siis lausa 3.

See on ka film, millega iga Queen'i fänn peaks tuttav olema. Alguses mängib We Will Rock You (täispikkuses) ja lõputiitrite ajal We Are the Champions (Robbie Williams + Queen). Pärast lõputiitreid oli muide üks väga labane lõik... Soundtrackil on veel tuntud kraami nt. AC/DC, Thin Lizzy ja David Bowie esituses.

Üldiselt täitsa hea oli. Heath mängis isehakanud rüütli rolli kenasti välja. Minu südame võitis selles oma debüüti tegev Shannyn Sossamon. Esimest korda nägin teda kunagi kahtlases komöödias 40 Days and 40 Nights, kuid juba sealt jäi ta mulle silma. A Knight's Tale printsess on tema lühikese karjääri jooksul parim osatäitmine. Julgeb keegi vastu vaielda?

Paul Bettany ja Alan Tudyk tegelased andsid veel värvi juurde. Rüütli rivaali mängis Rufus Sewell. Nalju oli mõõdukalt. Õige ka, et film ennast väga tõsiselt ei võtnud. Telekas on seda vist kümneid kordi näidatud. Ma arvasin millegipärast kogu aeg, et see on ulme tõsine film, sellepärast ei kutsunud ka väga vaatama. Why So Serious?*
7/10

* - ei saanud jätta kasutamata... oeh.

George Carlin... It's Bad for Ya!

22. juuni kaotasime igaveseks lavalaudade geeniuse George Carlin'i. Koomik on tema kohta vähe öeldud. Ta rääkis meid kõiki puudutavatel teemadel ausalt, ilustamata ja ainult temale omase huumoriga. Oma viimase HBO Special'i salvestas ta 1. märtsil. George Carlin... It's Bad for Ya! (2008) oli juba tema 14. HBO Special.

Vaatasin pühapäeval tema auks nii selle viimase kui ka juba varem nähtud George Carlin: Complaints and Grievances (2001) ja veel George Carlin: Life Is Worth Losing (2005). Viimast vaatasin YouTube'st. Tegelikult leidsin hiljem kõik need sealt. Kõik kestavad veidi üle tunni. Lisaks neile vaatasin tema intervjuud Inside the Actors Studio aastast 2004.

It's Bad for Ya! esimene lause oli juba puhas kuld: "I like to begin by saying fuck Lance Armstrong." Viimases rääkis ta palju lastest ja ka surmast. Complaints and Grievances parim pala oli viimases lõigus jutt Jumalast ja koht, kui ta meie keha iseärasustest rääkis, sest teda huvitavad sellised asjad. Life Is Worth Losing teemadeks on luuserid jms. Saame väga detailse pildi, kuidas noorhärrad masturbeerides endal hinge kinni hoiavad, et naudingut suurendada, kuid paljud panevad ajastusega mööda ja tulemus on saatuslik.

Ühesõnaga mul ei ole mõtet seda kõike ümber jutustada. George Carlin't on lihtsalt huvitav kuulata. Inglise keel on tal üle keskmise ja harva ta kordab ennast. Annan It's Bad for Ya! esimese video ja hakake sealt edasi minema. George auks tegin uue sildi stand-up, sest filmide alla ta päris ei käi kuigi ta on ka filmides näidelnud. P.S. kui te pole kuulnud klassikat Seven Words, siis te pole elanud.

Shaolin Soccer

Käisin kodus ja võtsingi Shaolin Soccer (2001) ette. Olin seda nii ammu näinud, et jällegi oli suurem osa meelest läinud. Funny as hell on ikka see. Mul polegi midagi uut öelda. Aga ühe loo võin küll jutustada. Mitu head aastat tagasi (2003 vist) leidsin juhuslikult serverist videofaili pealkirjaga Kehtna naised. Kuna elukoht ongi mul seal, siis tundus väga huvitav, et mida teeb küll sellise pealkirjaga video avalikus serveris. Eraldi oli veel sama nimega subtiitri fail. Tõmbasin mõlemad ära ja sain kõhutäie naerda. Klipp oli Shaolin Soccer'i kuulsast laulu stseenist ning subtiiter rääkis, kui rõvedad Kehtna naised on. :D Päris hull vaimusünnitis. Mul on see väike klipp siiani alles. Üritan võib-olla youtube üles laadida millalgi.

Kas keegi oskab soovitada (Trash kindlasti) veel samasuguseid vaimukaid Aasia filme nagu Shaolin Soccer ja Kung Fu Hustle?
9/10

Planet of the Apes

Millegipärast mäletan siiani seda hetke, kui nägin kunagi Cinemanias Planet of the Apes (2001) tutvustust. Siis tahtsin filmi väga näha. Kuna nendel aastatel puudus kinole ligipääs, siis vaatamata see jäigi (ka telekast). Nüüd, 6 aastat hiljem, sain selle Tim Burtoni ebaõnnestuima filmi ära vaadatud. Kuigi oli ammu teada, et film oli läbikukkunud, siis uudishimu oli ikkagi suur. Õnneks nägin originaali Planet of the Apes (1968) mitu kuud tagasi ära (enne blogi alustamist). Filmid on üpris erinevad, et neid pole mõtet võrreldagi. Originaal oli parem, kuigi ka seda filmi enda lemmikute hulka ei nimetaks. Minu jaoks jabur teema lihtsalt. Sõnum oli täitsa olemas, mis lõpus avaldati, kuid juba esimesel filmil oli see suhteliselt etteaimatav. Lõpud on nt. üks kohtadest, kust leiab erinevusi. Raamatu lõpp sarnases vist isegi rohkem 2001. a. omale või mäletan valesti.

Kui halb siis film oli? Üpriski. Talentide, aja ja raha raiskamine ei midagi muud. Mõttetu film. Väga igav oli. Aga kiita saavad Paul Giamatti (veel rohkem tema humoorikat tegelast poleks liiga teinud) ja Helena Bonham Carter (nunnu, hästi mängitud). Alfa-isased Tim Roth ja Michael Clarke Duncan olid normaalsed. Mark Wahlberg ei paistnud eriti silma, aga see on filmi süü. Muide remake's tegid väikesed osad esimesest filmist tuntud Charlton Heston ja Linda Harrison.


Kostüümid ja eriti grimm olid muidugi vapustavad. Grimm oli muide originaalis täpselt sama hea, mis üllatas mind tõsiselt. Nii head kvaliteeti ei oleks oodanud 1968. aastast, kuid edasi remake laitustega. Lõpus see lahingustseen oli igav. Ja ikkagi väga mage sisu. Ma tegelikult ei tahaks üldse nii negatiivselt filmist kirjutada. Kuidas lõpetada positiivse tooniga? Vähemalt ei tehta järge...

From Hell

Viga parandatud ja From Hell (2001) nähtud. Algselt Alan Moore graphic novel'ina kirjutatud lugu Jack The Ripper'ist, kes tappis Londonis 1888. aastal eriti jõhkralt prostituute. Johnny Depp jällegi lahendamas mõrvu nagu just vaadatud Sleepy Hollow's. From Hell'is on ta roll mitu korda tõsisem ja ka enesekindlam. Tänu oopiumi kasutamisele näeb ta mõneti tulevikku ette, osati ka mõrvu. Tuletas Sherlock Holmes meelde, kes samuti tarvitas narkootikume (kokaiini). Kusjuures mõlemad tegelased ka suitsetasid. Peale selle oli neil mõlemal abilised. Inspektor Frederick Abberline (Johnny Depp) paariliseks oli seersant Peter Godley (Robbie Coltrane). Ja kes siis doktor Watsonit ei teaks, aga olgu aitab nendest võrdlustest.

From Hell on sünge film. Kõik tegelased ja kogu atmosfäär on sünge. Keskendutakse prostituutidest rühmale, keda The Ripper hakkab ükshaaval tükeldama, väga jõhkralt nagu ennist mainisin. Uurimise käigus kiindub inspektor Abberline ühte neist Mary Kelly'sse (Heather Graham). Liiga ilus prostituudi kohta, kuid nagu ta ise ütleb, et Londonis pole prostituute, vaid naised, kellel pole olnud õnne (umbes nii). Film kulgeb huvitavalt, kuigi mõrvari identiteedi arvasin enne lõpplahendust ära. Motiiv jäi mõneti segaseks. Hea roll näitleja poolt muidu... Ja üldse on hea thriller/horror film. Teistkordsel vaatamisel teaks lahendust ette, aga saakski detailidele keskenduda.