I'm Not There (2007) jääb 2007. aasta viimaseks filmitutvustuseks. Ühe filmi vaatasin peale seda veel, kuid aeg pressib peale. I'm Not There ongi see Bob Dylan'i elust rääkiv film, kus erinevad näitlejad kehastavad kuulsat muusikut, kuid film rääkis väga vähe Dylan'i elust. Oli võetud hoopis teistsugune vaatenurk.
Tegu on sedasorti filmiga, mida aastate pärast uuesti vaadates tõlgendaksin kindlasti teistmoodi. Tooksin paralleeli näiteks Lynch'i viimase filmiga Inland Empire. Juba vaatamise ajal mõtled, et nendest tegelastest, dialoogist millest iganes võib iga vaataja erinevalt aru saada. Sest I'm Not There's pole mingit keskset lugu. Dylan on lihtsalt üks karakter, kelle näitel räägitakse erinevaid lugusid. Raske isegi seletada. Ühegi näitleja mängitud tegelase nimi pole Bob Dylan, kuid välimuselt on nad sarnased. Parima rolli tegi vist ikkagi Cate Blanchett. Christian Bale laulis ühes kohas väga hästi, tõstan tema kohe teiseks. Tõesti sümpaatne oli noor Marcus Carl Franklin. Järgneb Heath Ledger jne. Muusika on filmis loomulikult Dylan'i loomingust ja hea. Hinne võib veel muutuda aja jooksul. 7/10
Steal This Film räägib sama, mida Good Copy Bad Copy. Piraatlusest. Steal This Film ongi tehtud The Pirate Bay saidi taga olevate inimeste poolt. Filmil on kaks osa. Loomulikult jagavad nad filmi tasuta torrentiga. Esimest osa saab näiteks siit. Kestab 32 minutit ja põhiliselt räägitaksegi Pirate Bay'st. Eriti sellest kurikuulsast reidist, millega üritati sait maha võtta. Sama, mida võis näha ka Good Copy Bad Copy's. Teist osa saab tõmmata siit. Kui esimene osa oli juba u. aasta vanune, siis teine osa lasti avalikkuse ette alles kolm päeva tagasi. Kestab 44 minutit ja räägib juba põhjalikumalt piraatlusest. Lahkab siiski umbes sama teemat nagu GCBC. Midagi üliolulist nad filmidega ei tõesta, aga vaadata võib. Järgmiseks on neil plaanis teha täispikk film.
'Intellectual property', said Mark Getty, 'is the oil of the twenty first century'. Kõigil on omad põhimõtted ja arvamused sellel teemal. Mina ostan filme ja muusikat, aga kasutan loomulikult ka teisi võimalusi. Olen pool piraat. Filmist jäi kõlama päris hea mõte, et inimesed tahavad asju jagada, sest see on nende loomuses. Tahavad jagada infot, mida teeme ju kasvõi meie, blogijad. Veel väike kõrvalepõige. Filmi pealkirjaga meenus mulle System Of A Down album nimega Steal This Album! Mina seda ei varastanud, vaid ostsin :)
Olen nüüd juba mõnda aega selle suurepärase kogumiku omanik. Tegelikult pole ma ühtegi filmi sealt varem näinud! Vesternit nägin detsembris kahel korral, et detsembri võib ristida siiski vesterni kuuks. Kogu selle paki vaatamiseks peab võtma ühe korraliku päeva, siis kirjutan pikemalt, järgmine aasta. Sain päris odavalt 350.- Täiendasin oma algset DVD kogu. 2007 oli minu jaoks suur DVD ostmise aasta: 27 filmi ja üks muusika DVD.
Andsin siin juba varem teada, et Moby'lt ilmub märtsis uus plaat Last Night, mis on sedakorda tantsulisem. Nii kui korraks tema kodulehele tähelepanu ei pööra, siis jääb väga palju uudiseid märkamata. Esmalt on saadaval juba albumi sampler mp3, kus on kokku pandud erinevad lood. Ma arvan, et klipis kõlanud viimane lugu The Stars hakkab veel ilma tegema või ükskõik milline neist tegelikult. Selliste lugude pärast ma läheksin isegi ööklubidesse, kuhu need lood kindlasti järgmine aasta satuvad. And big time, uskuge mind. Moby pani mõned lood ka myspace (seesama albumi sampler ja The Stars). Kusjuures ta avastas, et myspace saab üles panna ainult 6 lugu. Sellepärast kaduski sealt vahepeal Bourne Ultimatum Extreme Ways singel ära.
Teine uudis on õige magus ja täielik üllatus. Moby tegi muusikalise tausta filmile Southland Tales (2007). Donnie Darko režissööri Richard Kelly uusim film. See ütleb kõik. Panin filmile nö. silma peale juba varem, aga seda küll enne ei teadnud.
Ning aina paremaks läheb. Moby kodulehele on tulnud väga huvitav uuendus. Kui sa oled näiteks algaja filmitegija, siis registreeri end mobygratis lehel, kus Moby on pannud hulganisti lugusid tasuta kuulamiseks, tõmbamiseks ja sinu filmis kasutamiseks. Suurem osa lugusid on varem avaldamata. Regasin ära ja kuulan neid nüüd lihtsalt niisama. Vot nii. Eriti meeldis, et lehe pealkiri on seal film music :)
A Bug's Life (1998) polnud ma täiesti seletamatul põhjusel tänaseni näinud. Kõiki teisi Pixari filme olen näinud ja mitmeid kordi. Režissöörid on sellel John Lasseter, kes produtseeris näiteks just nähtud Meet the Robinsons (2007), ja Andrew Stanton, kes tegi hiljem ühe lemmikuma Pixari animatsiooni Finding Nemo (2003) ja hetkel meisterdab Wall-E (2008) kallal. John Lasseter viimaseid töid oli Cars (2006), mis mulle väga ei meeldinud.
Ja pean tõdema, et ka Bug's Life polnud midagi erilist. Kindlasti ma vaatasin filmi väga valel ajal. Oleksin pidanud seda 10 aastat tagasi vaatama ja enne järgmisi meistriteoseid. Pixar pani minu jaoks kümnesse just alates Monsters, Inc. (2001). Sel aastal valminud Ratatouille tõestas jällegi, miks nad on parimad. Veniv sissejuhatus nüüd seljataga, aga tahtsin veidi sellel teemal peatuda. Juttu jätkuks muidugi pikemaks. Näiteks kasvõi see, et jõuludeks ostsin omale puuduolevad Monsters, Inc. ja Finding Nemo DVD'd. Viimase pean aga maha müüma, sest sees oli ainult Disc1, aga tahan kindlasti 2-plaadilist.
Putukalugu oli pildiliselt väga ilus, eriti selle aja kohta. Aga film ei haaranud eriti kaasa ning üllataval kombel oli väga vähe nalju. Korralikult naerda ei saanudki. Olgu, seda ma ei teinud ka näiteks Ratatouille't vaadates, aga viimane tegi südame alt väga soojaks ja võttis vahepeal tõsiselt pisara silma. Bug's Life nii emotsionaale polnud. Pean seda nüüdsest võib-olla halvimaks Pixari toodanguks. Pixari kohta ei saa tegelikult kunagi halb öelda. Siin neil lihtsalt valem ei töötanud kõige paremini. Sipelgaid on elusast peast hoopis huvitavam jälgida.
Minu jaoks on täielik mõistatus, miks Dreamworks tegi samal aastal Antz (1998). Maailma suurim kokkusattumus või misasi. Antz olen varem näinud. Animatsioon oli veidi halvem, kui Bug's Life, aga muidu võibki need ühele pulgale panna. Ja see pole veel kõik. Võtame aasta 2003, kui Pixar tegi Finding Nemo ja 2004 tegi Dreamworks Shark Tale. Filmid on küll täiesti erinevad, aga miks nii sarnased temaatikad nii ühel ajal, kahel korral. Mis toimub? See selleks.
Bug's Life'st polegi midagi eriti rääkinud. Film pole muidugi nii halb. Häid kohti ja tegelasi oli, aga teist korda ei vaataks. Liiga tavaline? 5/10
Meet the Robinsons (2007) polnudki halb animatsioon kuigi see on ainult Disney toodang, mis viimasel ajal pole Pixari ja Dreamworksi varjus kuigi edukas olnud. Chicken Little (2005) ei olnud näiteks eriti hea, keskmine. Robinsonid produtseeris siiski Pixari põhimees John Lasseter, kelle juurde jõuan jutuga tagasi järgmises postituses.
Meet the Robinsons plussidest animatsioon on kena, tegelased on värvikad ja filmis on täitsa arvestatav sõnum - Keep moving forward. Ma pole kindlasti ainus, kes nägi sarnasust Back to the Future (1985) filmiga, kus samamoodi tegelased iseendaga teises ajas kohtusid. Õnneks nad midagi otseselt minu ühest lemmikfilmist ei näpanud, aga meenutas just teist osa, kus mindi tulevikku ja Marty nägi oma tulevast pere.
Miski aga ei saa ületada Robinsonide pere, kui jutuks tuleb kummalisus. Üks pereliige on kentsakam kui järgmine, kuid peale perekonna oli filmis veel tegelasi. Peategelase toakaaslane oli väga meeldejääv karakter. Väike poiss, kes oli kogu aeg masenduses. Hääl oli talle eriti hästi peale loetud. Päris geniaalselt lausa oli tehtud filmi kurikael, kes ise oli kaugel geniaalsusest ning oli sellise haigasliku ja totu olemisega. Kahes kohas ma naersin eriti, kui seesama kurikael tegi ajupesu konnale ja hiljem T-Rex'le. Mõlemad ütlesid vaimukamad laused filmis: Cause I have a big head and little arms, and I'm just not sure how well this plan was thought through. Master?
Lõpplahendus oli mulle kerge üllatus, ei osanudki ära arvata. Meet the Robinsons on mõnus meelelahutus, millel on ka üpris korralik sisu. 7/10
Kirjutasin varem Radiohead - In Rainbows plaadist, mida olen palju kuulanud. melu.ee viitas heale uudisele, et Radiohead annab vanaaasta õhtul kontserti, mida saab interneti vahendusel vaadata. Thom Yorke sõnavõtt:
Dear Reader
Hope you are having a peaceful christmas.
As you may now have heard we will be broadcasting a pre-recording of some songs and other bits on New Years Eve.. you will be able to view it online from here at midnight new years eve, uk time that is...
this is a wee celebration of the release of the physical manifestation of 'in rainbows'.
yours hopefully
Thom
UK aeg on meie omast 2 tundi maas. Minge siis pärast saluuti ja muud möllu 1. jaanuaril kell 02:00 radiohead.tv lehele (praegu tühi). Album, mida enne sai tasuta tõmmata, tuleb müüki samal päeval üle maailma.
The Polar Express (2004) oli siiani nägemata ja millal veel parem aeg selle vaatamiseks kui jõuludel. Mäletan hästi, kui film meil 3 aastat tagasi kinodesse tuli. Huvi oli, aga film ununes õige pea. Olemas oli ta mul u. 2 aastat. Ei tea kas oli see hea või halb, et enne nägin režissööri Robert Zemeckis'e Beowulf'i, mis kasutas sama motion capture tehnoloogiat, kuid mille pildiline tase oli juba kordi parem. Polar Express oligi suunanäitaja sellele tehnoloogiale, mida ei tohiks kindlasti märkamata jätta. See on filmitööstuse tulevik, isegi juba olevik.
Nagu Beowulf'i puhulgi, tahtsin pärast filmi veidi tagamaid uurida. Leidsin youtube'st 55. minutilise intervjuu Zemeckis'e ja peaosatäitja Tom Hanks'ga. Heli läks mingi hetk paigast ära, aga vaatasin lõpuni. Huvitaval kombel rääkisid mõlemad juba 3 aastat tagasi, kui hea on motion capture'ga filme teha. Alguses prooviti kolme eri moodust: rohelise ekraaniga, kõik 100% välja ehitatud ja motion capture. Hanks'le meeldis kõige rohkem viimane, sest see andis talle suure vabaduse. Samuti kiitis asja Zemeckis, mida ta teeb siiani. Kuigi see, et nad MC kasuks otsustasid, oli suur juhus. Kõigepealt tahtsid nad järgida samanimelise lasteraamatu illustratsioone ning küsisid üksteiselt, kuidas nad saavad need pildid ellu äratada. Räägiti ka muudel teemadel, Hanks oli jutukam.
Aga mis siin ikka nii pikalt jahuda. Mulle film istus täitsa hästi. Oli parem kui arvasin. Pole vist uudis, et Hanks mängis filmis mitut tegelast: peategelasest poissi, konduktorit, hulgust, jõuluvana jt. Konduktor oli neist üks meeldejäävamaid. Polar Express on südamlik ja tekitab erilise jõulutunde, päriselt. Mõelda vaid, kui oleksin seda kinos 3D's näinud ning kui ise veel väike põnn olin. Eriti efektsed olid need rongi kihutamise kohad, mis 3D's arvatavasti annaksid tunde nagu sõidaksid ameerika mägedel. Pikk kaader ühe pileti teekonnast oli samuti hästi tehtud ning taolisi pildiliselt ilusaid kohti oli veel. Muidugi võib nina krimpsutada, et milleks see vajalik oli, aga lastele paremat filmi ma näiteks soovitada ei oskaks, eriti jõuludel. Hindeks sama palju nagu Beowulf. 7/10
Järgnevalt erinevate bändide spetsiaalsed jõululood. Mõnedel pole küll videot, aga tasub ikka kuulata. Paljud on sellest aastast, mõni ka aasta varem tehtud. Idee pärineb melu.ee lehelt.
Bändid ja laulud as follows: 1. The Killers - Don't Shoot Me Santa (üks lemmik nii video kui ka lugu) 2. The Killers - A Great Big Sled (pole ka viga, 2006. a. pühade lugu) 3. Super Furry Animals - The Gift That Keeps Giving (ärge teie jõulumehega nii tehke nagu videos!) 4. Coldplay - Last Christmas (Wham kaver) 5. White Stripes - Candy Cane Children (rariteet, ilma videota) 6. Manic Street Preachers - Ghost Of Christmas
Lisandus Eesti jõululaul Seksound BigBand'lt. Hea. Ma olen kusjuures Home Alone :) Häid pühi!
Kuu alguses avastasin oma blogi lingi täitsa juhuslikult surfates Ohtlik avastus blogi. Nüüd aga paljastas counter väga huvitava asja. Nimelt kuidagi moodi on mu blogi sattunud Eesti Päevaleht Online blogide hulka: http://www.epl.ee/?lk_id=1012&blogija=115
Ja on seal olnud juba novembri keskelt. Esimene postitus, mis sinna läks oli Shoot 'Em Up. Autor on ikka minu alias Soprano, kuid häirib kirjaviga Filmidest ja Muuusikast. Kirjutasin neile maili, aga pole ära parandatud. Postitustel jätavad nad tavaliselt pildid ära, kuid üks Sweeney Todd poster oli siiski olemas. Sellest pole mõtet rääkidagi, milline segadus tuleb nende tekstidega, mis on algselt mul piltide allkirjana olnud. Ilma tühikuteta üksteise jorus ja lugeja jaoks ju täiesti arusaamatus kontekstis ilma pilti nägemata. Natukene imelik on veel see, et iga uus sissekanne läheb sinna automaatselt (eeldan), aga neis muudetakse ülesehitust. Ehk alati on esimene lause üksikult ja edasi u. 5 lauset igas lõigus. Vahepeal aga see automaatne süsteem hästi ei tööta, sest lauses võib olla ju punkte, kuid lause pole sellega veel läbi, nt. täna on 24. detsember... Vaadake kasvõi sedasama praegust postitust selle pilguga. Mina algselt teksti nii ei paigutanud. Nojah ning üks miinus veel, et ükski minu pandud link ju seal ei kajastu.
Iga postituse lõpus on link Sissekande juurde... mis toobki mõne üksiku eksinu minu päris blogisse. Kõige huvitavam on aga ikkagi see, kes mind sinna üldse lisas. Nagu ma aru saan saab iga registreerunu teavitada blogidest enda vabal valikul. Regasin ka ennast siis igaks petteks ära Soprano nimega. Vaatasin, et nö. populaarsuse põhjal on mu blogi viimaste seas, kuid las ta siis olla seal. Tahaksin ainult Filmidest ja Muusikast olla. Kui keegi EPO tegijatest juhtumisi loeb seda, siis aitäh.
Eastern Promises (2007) nägin jällegi veidi varem, linastub muidu 4. jaanuaril. Ma ei oodanud filmi kuigi pingsalt, aga vaatamata ei tahtnud ka jätta. Ilma teatud stseenideta ja just nende näitlejateta oleks see üpris tavaline film. Eriti omapäraseks tegi vene keel, mida räägiti segamini inglise keelega. Ma ei oska ise vene keelt ja sellepärast ei oska adekvaatselt hinnata nt. Viggo Mortensen'i hääldust ja muud, aga minu arust sai tema ja ka teised näitlejad normaalselt hakkama. Rohkem räägitigi vene aksendiga inglise keelt, millest saavad kõik ühtemoodi aru. Kohati oli hääldus naljakas, kuid film on naljast üpris kaugel.
Lubadused idast on kohati päris verine film. Aasta kaklusstseen peaks olema palja Viggo Mortensen'i ja kahe vastase vahel. Nii reaalset ja vägivaldset kaklust ei kohta eriti Hollywoodi filmides, kuid EP on ka rohkem Inglismaa film, kus toimus ka filmi tegevus. Õõva tekitasid veel paar kõri läbilõikamist ja laibatöötlus stseen. Popcorni vist sel ajal süüa ei tahaks. Rohkem vägivalda eriti polnudki. Pärast filmi hakkas huvitama, mis selle vanusepiirang tuleb. 14 aastased pidage vastu siis, teid on hoiatatud põhjusega. Eastern Promises kulgeb aeglaselt, mis on hea, sest midagi ei jää segaseks. Üks hea twist on lõpus. Rollid on hästi mängitud. Eriti paistab silma muidugi Viggo. Kõik need tätoveeringud, aksent jne. "I'm just a driver."
Režissööri David Cronenberg eelmist filmi A History of Violence (2005) olen ka näinud, kus peaosas oli samuti Viggo Mortensen. Mõnes mõttes on need kaks isegi veidi sarnased filmid. Eastern Promises lubab küll, aga midagi jäi puudu. Film ei tekitanud minus küsimusi ega pannud mõtlema. Oli liiga tavaline. Selline film, mida tingimata ei pea kinos vaatama, aga korra kodus DVD'lt võib vabalt vaadata. 6/10 PS. filmis mängis näitleja nimega Mina E. Mina.
There Will Be Blood (2007) tuleb Eesti kinodesse alles 15. veebruaril, aga suure õnne läbi nägin juba sellel nädalal. Suured tänud Filmimöla tegijatele Laurile ja Timole, kes sellise võimaluse andsid. Film oli mõistagi hea ja pärast põgus vestlus meeste endiga on elamus, mis ei unune niipea.
Kui kuulsin esimest korda pealkirja There Will Be Blood, siis tõi kohe silme ette Saw II filmis kasutatud sama tagline, mis natukene häiris. Nüüd filmi näinuna paremat pealkirja polekski saanud olla. Mõned kommentaarid filmile on nüüd stiilis There Will Be Awards. Millest loomulikult ei saa üle ega ümber on Daniel Day-Lewis osatäitmine, kes pühib Oscaritel teiste kandidaatidega põrandat. Kui ta juhtumisi ei peaks võitma, siis poleks õiglust maa peal. Sel aastal või isegi üle mitme aasta ei meenu ühtegi nii head rolli, kui naftamagnaat Daniel Plainview. Täiesti sõnuseletamatu näitlejaanne ja kehastumisvõime. Eriti tema silmad ja hääl, mis jäävad kummitama. Kusjuures panin esimest korda tähele, et Daniel Day-Lewis on välimuselt veidi mu papsi sarnane. Õigemini ainult siin filmis, kus tal olid need sarnased vuntsid, aga peale nende veel mõned sarnasused.
Filmi algus oli päris pikalt ilma dialoogita. Näitaski ainult peategelase musta tööd. Tegelane oli kogu aeg naftaga koos, mis ongi tõsiasi, et musta kulla otsimine on must töö. Esimene veri tuli ka üpris filmi alguses ja sealt hüppas lugu mõned aastad edasi, kui Plainview oli juba tunnustatud ärimees. Film kulgeb üpris aeglaselt, aga igav kohe kindlasti ei hakka. Just eriti heade rollisoorituste pärast. Teine hea sooritus filmis oli Paul Dano mängitud noor preester. Nende kahe karakteri omavahelised dialoogid olid filmis võtmekohad. Ühele teisele tegelasele puistas Plainview südant, mis andis hea ülevaate, mida ta inimestest arvas. Tema karakter on midagi ennenägematut. Positiivne oli see, et filmis polnud ühtegi armastusliini. Plainview sugune tüüp ei suudakski arvatavasti kedagi armastada, kuid ta armastas väga oma poega. Perekonnal ja usul oli filmis suur tähtsus, aga ei hakka midagi spoilima. Lõpp oli hea. Muidu nafta puurtornid ja kõik muu sellega seotud oli hästi õnnestunud, reaalselt kujutatud.
There Will Be Blood nõuab, et seda uuesti vaadata. Ei oskagi öelda, kas see on režissööri Paul Thomas Anderson parim film. See on teistsugune igaljuhul, kui tema varasemad tööd. Instant classic. 10/10
The Golden Compass (2007) oli tõeline käkerdis. Treileri põhjal võis normaalset filmi loota, aga kaugel sellest. Kuuldatavasti polnud sel ka kõige parem avanädal. New Line Cinema on selle projektiga üpris võssa pannud. Sama budgeti eest tegi Peter Jackson vähemalt 2 LOTR filmi. Paratamatult hakkan seda võrdlema LOTR triloogiaga. Võrrelda võib ka Narnia'ga, mida nüüd pean kõvasti paremaks, kui Golden Compass'i. Siis on veel muidugi Harry Potter ei tea juba mitu filmi. Mul on järjepidamine sassi läinud. Kõikidele eelpool nimetatud filmidele on turgu, aga kellele on mõeldud Golden Compass? On kommenteeritud, et raamatu lugejatele valmistab film pettumuse, aga mittelugejatele peaks meeldima. Mina polnud raamatutest enne kuulnud, lugemisest rääkimata ning mulle ei meeldinud.
Film on lihtsalt jabur ja igav. Eriti vaevaliselt liigub lugu alguses. Pole kellegile kaasa elada. Meil on küll peategelane noor tüdruk Lyra Belacqua, keda mängis täitsa hästi Dakota Blue Richards, aga tema karakter ei olnud kaasahaarav, usutav. Lõpupoole isegi oli. Huvitav, et nüüd on järgmine noor näitleja nimega Dakota (Fanning), aga see selleks. Nimedel peatudes, miks filmi tegelastel nii imelikud nimed olid? Peategelane Lyra Belacqua, jääkaru Iorek Byrnison, nõid Serafina Pekkala ning igasugused veidrad kohanimed jne. Dialoog oli üldse kohati lausa piinlik. Kõikidest näitlejatest ja filmi muudest elukatest oli kõige lahedam jääkaru Iorek, kellele oli hääle andnud Ian McKellen. Esimest korda teda nähes hakkasin filmi juba vaadatavaks pidama, mis on ikkagi imelik, et ta on puhas CGI. Temalt ka filmi parim lause: "I have a contract with the child."Karude omavaheline võitlus oli hea, mida võis põgusalt näha ka treileris. Filmis lõppes see hmm magedalt. Publik oli kuidagi jahmunud vms. Peamiselt hakkan mõtlema, et kuhu kõik see raha ikkagi on läinud, sest arvutiefektid polnud kuigi õnnestunud.
Golden Compass'i põhiline probleem minu jaoks oligi, et see ei haaranud kaasa. Kuidagi igav lugu või isegi mõnes mõttes jaburalt keeruline. Huvitav, kas lapsed suudavad seda kõike jälgida. Täiskasvanutele ei paku see minu arust midagi. Mõned deemonitest loomad olid nunnud. Eks need meeldivad ükskõik kui vanadele. Kõige jubedam on aga see, et filmile on oodata veel kaks järge. Kui esimese puhul mõtlesin sellele võimaluse anda, siis kardan, et järgesid enam näha ei taha. Soovitan hoopis vaadata selle aasta parimat perefilmi Stardust'i. 4/10
Control (2007) oleks võinud olla PÖFFi kavas. Aga vahet pole, sest nii head film ei saa mingil juhul vaatamata jätta. Nägin ära ja nüüd kiidan. Filmi võis enne nägemist pidada eelkõige Joy Divison'i ja Ian Curtis'e austajatele mõelduks, kuid Control ei näita vist midagi uut, mida huvilised poleks enne vaatamist juba teadnud või välja uurinud. Seevastu saavadki Ian Curtis'st midagi teadvad inimesed filmi nautida, sest laulja traagiline elu on suurepäraselt esitatud.
Võib öelda, et Sam Riley saigi Ian Curtis'eks. Sam Riley tegeleb muidu ka laulmisega. Lisada juurde Curtis'e sarnane välimus ja liigutused, siis ongi nagu kaks tilka vett. Tegelikult olid kõik bändi liikmeteks kehastunud näitlejad tasemel, sest nad mängisid pille ise. Live esinemisi oli filmi jooksul päris palju ja erinevate JD lugudega. Laulude loomist näitas väga põgusalt, millest on mõningas mõttes kahju. Aga saan ka aru, et siis oleks film võinud lonkama hakata. Näidati täpselt niipalju, kuidas nt. Curtis mõne laulu sõnade peale tuli. Nt. She's Lost Control tema naisest. Eriti hästi sobis filmi sündmustikuga kokku, kui kasutati Love Will Tear Us Apart lugu. Mulle meeldib eriti veel New Dawn Fades, mida kahjuks filmis ei kuulnud. Joy Divison'i muusikal veel natukene peatudes, siis esimesena meenub kohe ülihea Donnie Darko (2001) soundtrack ja Moby kaver loost New Dawn Fades.
Mulle on alati meeldinud tõsielul põhinevad filmid ja eriti need, mis on seotud muusikutega. Siiani on meeles, kui nägin ammu The Doors (1991), mille lõppedes tekkis suur huvi Doors'i ja Jim Morrison'i vastu. Ma pole nende suur fänn, aga just tänu sellele filmile ma nad enda jaoks avastasin, ja üldse rock muusika. Viimaste aasta lemmikud on loomulikult Ray (2004) ja Walk the Line (2005). Nüüd võib aru saada, miks ma nii väga Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007) ootan. Kuigi see pilab kõiki neid muusika filme, aga tahaksingi just seda huumorit näha, kui jaburaks nad on selle suutnud teha. Huumor ja muusika käsikäes on magus kooslus. Näiteks Tenacious D in The Pick of Destiny (2006). Eriti ootan aga mingi aeg tagasi räägitud Freddie Mercury temaatilist filmi. Brian May isiklikult tahtis osatäitjaks Johnny Depp'i! Sweeney Todd'is ta juba laulab, äkki ongi kunagi nõus ka sellist rolli tegema. Räägiti ka Sacha Baron Cohen'st. Mul ükskõik, kuid peaasi, et sobiks rolli ja film asjalik tuleks.
Mul polegi mõtet Control sisu väga kirjeldada, sest lugeja arvatavasti juba teab, mis filmiga tegu. Üks sellistest filmidest, mille puhul on lõpp teada. Režissöör Anton Corbijn on tänu Curtis'e abikaasa kirjutatud raamatule teinud haarava loo. Film on mustvalge, mis annab tõesti olustikku paremini edasi. Curtis'e elu ei olnud kerge. Mis mind siiani hämmastab, et bänd sai tegutseda napilt 4 aastat, andes Curtis'e elu ajal ainult ühe plaadi ja peale surma teise, mis jäigi viimaseks. Nii sünnivadki legendid. Mind pani mõtlema, et sel aastal sain samuti 23. aastaseks... Film paneb elu üle mõtlema, aga nii depressiivne see ka pole. Control on hästi õnnestunud muusikaga seotud film, mis lisandub lemmikute hulka. 8/10
Sama teledebüüt esinemist näidati ka filmis, mida oli üpris detailselt jäljendatud.
Kuna paljud head filmid jäid PÖFFil nägemata, siis üritan mõndasid tasapisi kodus vaadata. Esimesena Once (2006), mis olekski nagu mõeldud minule. Film ja muusika käsikäes. Sisult on see lihtne ja tagasihoidlik, kuid väga mõjuv film.
Iirimaa tänaval kitarri mängiv mees tutvub Tšehhist pärit naisega. Mõlemad armastavad muusikat. Naine oskab klaverit mängida ja mees, keda kehastab Iirimaal tuntud muusik Glen Hansard, mängib kitarri ja laulab. Muide peategelastel polnudki nimesid. Naine innustab muusikut oma lugusid esitama ja lõpuks ka neid lindistama. Muusika esitamine, kirjutamine, kuulamine ongi suuresti terve filmi sisu. Nii lugedes võib filmi igavaks pidada, aga kaugel sellest. Esiteks on muusika lihtsalt nii ilus. PÖFFi lehel olid mitmed kommentaarid, et pärast filmi nägemist taheti üles otsida filmi soundtrack. Kõik filmis kõlanud lood peaksidki olema Glen Hansard'i või naise Markéta Irglová kirjutatud.
Filmil on peale muusika muud sisu veel. Loomulikult tekib nende kahe vahel väike tõmme, kuigi mõlemal on omad partnerid olemas. Armastusel ei peatuta eriti palju ja ongi hea, et nii tehti. Teiselt poolt film muust ei räägigi kui armastusest ja selle kaotamisest, sest mees laulab just nendest. Isegi siis, kui naine küsib mehe eksi kohta, vastab mees talle muusika vormis. Päris humoorikalt peale kauba. Muusik teeb hea rolli. Naise puhul võib märgata kerget ebaprofessionaalsust, kuid Once oli ka tema debüütfilm. Liigutav koht oli igal juhul siis, kui ta esitas klaveril loo, mille kirjutas oma mehele. Tore, et selliseid filme tehakse. Usun, et see võib paljudele anda inspiratsiooni pill kätte võtta. Üritan isegi kobamisi kitarri mängida, kuid loomulikult ei õnnestu see iialgi nii hästi, kui nähtud filmis. 9/10
3:10 to Yuma ei jäänud huvitaval kombel ainsaks vesterniks sel nädalal. Nimelt PÖFFi kavas oli film Sukiyaki Western Django (2007), mida ise ootasin kõige rohkem. Ütlen kohe, et justnimelt see film sai minu lemmikuks 11. PÖFFil. Muidugi olid This Is England, A Dirty Carnival, 2 Days in Paris, Ex Drummer ja varem nähtud Black Sheep, Interview kõik head filmid, kuid Sukiyaki pani 10'ga täppi. Või ütleme nii, kui mind relva ähvardusel pandaks parimat filmi valima, siis ütleksin ilma pikemalt mõtlemata SWD.
Millest alustada? Sukiyaki on Jaapani vestern! Režissöör on Takashi Miike. Filmis näitleb Quentin Tarantino! Ning kõige erakordsem, et film on ingliskeelne. Ehk kõik Jaapani näitlejad räägivad inglise keeles ja kinnitan, et see teeb filmile ainult head. Nii saab lääne publik räägitust aru ja mis põhiline, et see kuidas nad räägivad, on koomiline. Inglise keele kasutus oli minu silmis parim pluss, miks mulle film nii väga meeldis. Subtiitrid olid ka ingliskeelsed ning olid vahepeal samuti abiks. Filmis on huumor ja tõsine pool hästi tasakaalus. Olid väga lahedad põnevusstseenid, jälgitav lugu, koomilised ja lahedad karakterid samal ajal. Märkamata ei jäänud isegi ilusad kostüümid, mida muidu ei pane nii väga filmides tähele. Kohati sai nautida väga head kaameratööd ja monteerimist.
Film algab kohe Quentin Tarantino stseeniga, mida tema fännina hmm fännasin. :) Miike palus meest ise näitlema ja kuidas Tarantino saakski keelduda. Arvan, et Tarantino jäi ise samuti filmiga väga rahule. Kusjuures mõned stseenid tõi silme ette just Kill Bill'i. Võin muidugi mööda panna, aga see kuidas Tarantino tegelane Ringo õpetas ühte filmi naistegelast, meenutas pruudi õpetust Kill Bill: vol. 2's.
Sukiyaki tegelastest eriti koomiline oli linna sheriff. Tal oli kahestunud isiksus ja rääkis endale vastu. Isegi läks endaga kaklema. Ta oli nagu Gollum, aga väga naljakas. Filmis oli veel naljakaid karaktereid. Näiteks punaste kamba liider, kes läks omamoodi hulluks, hakkas Shakespeare lugema ning käskis end edaspidi kutsuda Henry'ks. Väga muhe huumor oli tervel filmil. Pean tunnistama, et pole näinud Django (1966), mille remake Sukiyaki Western Django't suuresti on. SWD jääb eredaimaks elamuseks PÖFFilt. Väga hea lõpp minu selle aasta PÖFFile. 9/10
Ühel mehel filmis see "trikk" ei õnnestunud. Shit happens. :)
Vahelduseks PÖFFi filmidele käisin 3:10 to Yuma (2007) esilinastusel. James Mangold lavastatud vestern, peaosades Russell Crowe ja Christian Bale, on väga hästi õnnestunud. Pikka juttu polegi plaanis kirjutada. Rõhutan seda, et nii Crowe kui ka Bale teevad väga head rollid. On öeldud, et nad nagu kaoksid rollide sisse ära. Ben Foster väärib ka mainimist. Paratamatult elad tegelastele kaasa, kuigi ainult üks neist on hea poole esindaja. Lõpu poole avavad mõlemad peategelased end niivõrd palju, et neid võiks pidada juba sõpradeks. Lõpp meeldiski mulle vist kõige rohkem. Kuidas jääda kindlaks oma põhimõtetele või kuidas vastu astuda oma minevikule. Palju aitas kaasa lahe vesternlik kõmmutamine. Aga esmajärgus tõesti on karakterid ikka kuramuse hästi kirjutatud/mängitud.
Mäletan, et kunagi käisin oma kodukohas olevas kinos vaatamas The Quick and the Dead (1995), mis on samuti vestern ja kaasa tegi muuhulgas ka Crowe. Teda võiks tõesti pidada selle žanri fänniks. See film võis olla minu esimene kokkupuude vesterniga ja nii palju kui mäletan, siis jäin väga rahule. Meenub veel Maverick (1994), mis oli rohkem naljaga pooleks vestern, aga samuti hea. Pärast neid mul ei meenugi ühtegi vesterni, mida ma oleks kinos vaatamas käinud. Ega neid viimasel ajal polegi eriti tehtud.
3:10 to Yuma ei valmistanud pettumust. Kuid pettumuse valmistas hoopis reklaamitud uus Feel the Difference helisüsteem. Ma ei tundnud erilist vahet vana süsteemiga. Võimalik, et see film polnud kõige õigem, et täisvõimsust tunnetada. Vähemalt selle filmiga jäi oodatud efekt saamata. Õnneks siiski filmi see halvemaks ei teinud. Mainin ka seda, et originaali 3:10 to Yuma (1957) pole näinud. 8/10
Väikese hilinemisega filmist Ex Drummer (2007). PÖFFi tutvustuses öeldi, et Ex Drummer on Madalmaade Trainspotting (1996). Ühte konkreetset sarnasust panin tähele, aga sellest veidi hiljem. Esmalt, et filmil on mitu tahku ja ma sain mitme kandi pealt hea elamuse. Seanss algas PÖFFi nimele sobivalt 00:00. Unetsükkel on nüüdseks veel rohkem paigast, kui see varem oli. Aga ei kurda absoluutselt. Öösel on kõige lahedam kinos käia ja siis pärast inimtühjas linnas kodu poole jalutada. Ning selle aja sees sai sõbraga filmist arutatud.
Mulle meeldis juba filmi algus. Pilti keriti mõnusalt tagurpidi ja tutvustati põgusalt nii igat tegelast. Kui tavaliselt algustiitrite ajal kirjutatakse näitleja nimi lihtsalt ekraanile, siis siin oli näitlejate nimed markeriga otse näo peale kirjutatud. Hea lüke. Näitlejate kohta saab ainult kiidusõnu öelda. Paljud tegelased filmis olid mingi kiiksu või erilise puudega ja kõik mängiti hästi välja. Laulja vägistab, tapab naisi ja magab näiteks laes! Kitarrist on homo. Bassimees halva kuulmisega ja vägivaldne oma naise vastu. Bassimehel oli ka väike laps, mis oligi sarnasus Trainspotting'ga. Need kolm meest paluvad ühte tuntud kirjanikku, kes oli filmi peategelane, enda bändile trummariks. Kõigil liikmetel pidi olema mingi puue. Kirjanik ise naljatles, et tema puue oli see, et ta ei osanud trumme mängida. Tegelikult oskas küll. Kirjanik oli üks eriti ülbe karakter ja korraliku suuvärgiga. Nii saigi ta mõnes mõttes bändi liidriks.
Kuid bänditegemine jäi filmis üpris tahaplaanile. Film keskenduski rohkem nendele õnnetutele hingedele ja kuidas trummar nendega käitus. Minu heameeleks oli ikkagi head muusikat ka. Filmis toimus üks bändide võistlus, kus osalesid samad invaliidid oma bändiga "The Feminists" (sama lugu millega võisteldi). Oli veel seksi erinevas vormis ja isegi räägiti päris ropult. Tagasi ei hoitud. Lõpp läks päris veriseks ja tundus üpris vastuoluline, kuid Ex Drummer peaks igaühele mõjuma. 8/10
Filmi alguses oli hea lõik, kus pilt jooksis tagurpidi. Nagu nt. muusikavideos Coldplay - The Scientist.
2 Days in Paris (2007) on kindlasti tänavuse PÖFFi üks populaarseim film. Kosmose suur saal oli väidetavalt välja müüdud. Mul vedas, et pileti veel enne seanssi kätte sain. Sain koha teise ritta ja päris äärde. Ka omapärane kogemus nii lähedalt filmi vaadata. Ei imesta üldse miks see nii suure melu osaliseks sai. Enne saali liikumist kuulsin ühte vestlust, et eelmine aasta olevat üks film Pariisist samuti suurt huvi inimestes tekitanud. Ma arvan, et jutt võis käia Paris, je t'aime (2006), aga nagu juba korra mainisin, et eelmine aasta ei saanud PÖFFi külastada.
2 Days in Paris oli tõesti hea. Julie Delpy kirjutatud, lavastatud, näideldud, produtseeritud ja mida kõike veel. Julie Delpy peaks olema filmisõpradele tuttav samalaadsetest filmidest Before Sunrise (1995) ja Before Sunset (2004). Eriti eredad mälestused on seotud esimese filmiga. Nägin seda üpris noorelt ja film jättis kustumatu elamuse. Täiesti geniaalne idee teha film ainult kahe näitlejaga, ohtra dialoogiga kõigest mis pähe tuleb ja võtta film üles Viinis. Järjes kirjutasid käsikirja nii Delpy kui ka Ethan Hawke ise. Umbes 7 aasta pärast võib ehk loota kolmandat lugu.
2 päeva Pariisis teeb kaasa mainitud Delpy ja tema poisssõpra mängib Adam Goldberg, kes tegi väga hea rolli. Kahekesti on nad Marion ja Jack, kes tulid Jack'i kodumaalt USA'st Euroopa reisile ja lähevad pärast seda kaheks päevaks Marion'i koju Pariisi. Seal hakkabki väga vaimukaid asju sündima. Jack püüab kohaneda tüdruku veidrate vanematega ja mõtlen tõesti, et nad olid veidrad. Eriti isa. Ja ega emagi kaugele maha ei jäänud. Mida ta küll Jim Morrison'ga väidetavalt tegi! Jack kohtub veel paljude Marion'i eksidega ning loomulikult tekib väike armukadedus. Peamiselt on aga mees väga segaduses, sest ei saa prantsuse keelest, kommetest peaaegu üldse aru, mis pakub vaatajale mõnusat huumorit. Õhupallid said uue tähenduse...
Ma ei saa tegelikult oma tekstiga kuidagi seda vaimukust edasi anda. Käsikiri on nutikalt kirjutatud, pidevalt humoorikas, sisaldab jaburaid situatsioone. Lisaks käsitletakse veidi armastust ja suhteid. See on film, mida soovitaksin kohe kindlasti vaadata. Hea tuju on garanteeritud. 9/10
Isegi kass oli filmis naljakas. Marion väntsutas teda mõnusalt.
I'm Not There (2007) jääb 2007. aasta viimaseks filmitutvustuseks. Ühe filmi vaatasin peale seda veel, kuid aeg pressib peale. I'm Not There ongi see Bob Dylan'i elust rääkiv film, kus erinevad näitlejad kehastavad kuulsat muusikut, kuid film rääkis väga vähe Dylan'i elust. Oli võetud hoopis teistsugune vaatenurk.
