3:10 to Yuma

Vahelduseks PÖFFi filmidele käisin 3:10 to Yuma (2007) esilinastusel. James Mangold lavastatud vestern, peaosades Russell Crowe ja Christian Bale, on väga hästi õnnestunud. Pikka juttu polegi plaanis kirjutada. Rõhutan seda, et nii Crowe kui ka Bale teevad väga head rollid. On öeldud, et nad nagu kaoksid rollide sisse ära. Ben Foster väärib ka mainimist. Paratamatult elad tegelastele kaasa, kuigi ainult üks neist on hea poole esindaja. Lõpu poole avavad mõlemad peategelased end niivõrd palju, et neid võiks pidada juba sõpradeks. Lõpp meeldiski mulle vist kõige rohkem. Kuidas jääda kindlaks oma põhimõtetele või kuidas vastu astuda oma minevikule. Palju aitas kaasa lahe vesternlik kõmmutamine. Aga esmajärgus tõesti on karakterid ikka kuramuse hästi kirjutatud/mängitud.

Mäletan, et kunagi käisin oma kodukohas olevas kinos vaatamas The Quick and the Dead (1995), mis on samuti vestern ja kaasa tegi muuhulgas ka Crowe. Teda võiks tõesti pidada selle žanri fänniks. See film võis olla minu esimene kokkupuude vesterniga ja nii palju kui mäletan, siis jäin väga rahule. Meenub veel Maverick (1994), mis oli rohkem naljaga pooleks vestern, aga samuti hea. Pärast neid mul ei meenugi ühtegi vesterni, mida ma oleks kinos vaatamas käinud. Ega neid viimasel ajal polegi eriti tehtud.


3:10 to Yuma ei valmistanud pettumust. Kuid pettumuse valmistas hoopis reklaamitud uus Feel the Difference helisüsteem. Ma ei tundnud erilist vahet vana süsteemiga. Võimalik, et see film polnud kõige õigem, et täisvõimsust tunnetada. Vähemalt selle filmiga jäi oodatud efekt saamata. Õnneks siiski filmi see halvemaks ei teinud. Mainin ka seda, et originaali 3:10 to Yuma (1957) pole näinud. 8/10