Kolmapäev, 7. november 2007

Inland Empire

Inland Empire (2006) on David Lynch'i uusim täispikk film pärast Mulholland Dr. (2001). Üritan nüüd sõnadesse panna seda mällusööbivat kogemust, mille sain kinos vaadates kolme tunnist meistriteost. Inland Empire kohta on vastakaid arvamusi, aga minu arvates on see parim Lynch'i film. Võiksin isegi seda pidada üldse minu uueks lemmikfilmiks. Tükk aega pole mitte ükski film mind nii kaasa haaranud ja peale lõppu nii rohkelt mõtteid tekitanud. Kinost väljudes pidin kohe märkmeid tegema.

Tuleb alustada sellest, et sellist filmi pole kunagi varem tehtud. Isegi Lynch ületab ennast ei tea mitmekordselt. Ja ainult tema suudab taolist filmi luua. Natukene oli isegi sarnasusi Mulholland'ga. Just selle koha pealt, et üheks tegelaseks on filminäitleja, keda mängis üle mõistuse hästi Laura Dern. Umbes 90% jooksul näitabki teda. Hiljuti vaadatud Blue Velvet's mängis ta peategelase tüdruksõpra ning peale selle on ta Inland Empire produtsent. Täielik pühendumus. Sarnasus Mulholland Dr. filmiga oli see, et näitlejad harjutasid koos stseene. Siseimpeeriumis läks aga peategelase jaoks tõelisuse ja mängitava rolli vahe täiesti segamini. Tekkis nö. film filmis teema ja vahepeal nägi tegelane iseennast kuskilt eemalt jne. Ütleks, et tavaline Lynch'i teema, aga nagu varemalt öeldud, siin on hulka rohkem müstikat ja segadust. Teisi näitlejaid oli veel, aga Laura Dern nimi on tõesti, mille võiks meelde jätta. Mulle meeldisid veel need müstilised 6 tüdrukut, kellega peategelane vahepeal koos oli. See kuidas nad endast rääkisid, tantsisid ja nipsu lõid.


Film on keeruline, aga oli ääretult huvitav jälgida. Võin öelda, et paar asja ma ennustasin ette, et nii võib juhtuda. Kuigi paljude stseenide vahel on täiesti võimatu seoseid luua, siis mingi süsteem asjal on. Sain teada, et Lynch alguses ei plaaninudki sellest täispikka filmi teha. Ühed tegelased olid näiteks veidrad inimjänesed, kes on pärit tema lühisarjast Rabbits (2002). Nende hääli lugesid muuhulgas Mulholland Dr. kaks naispeaosa. Väidetavalt polnudki siis Lynchil terve filmi kohta käsikirja, aga oli erinevate stseenide käsikirjad. Näiteks stseenid Laura Dern'ga vaikiva psühholoogi juures tehti kõigepealt. Siis lisandusid erinevad asjad juurde ja Lynch nägi nende vahel seoseid ning sündis Inland Empire.


Kusjuures Lynch tahab, et iga vaataja filmi omamoodi tõlgendaks. Siit tulevad ka põhjused, miks ta oma filmide DVD'le audiokommentaare ei jäta ja DVD peatükke ei kasuta, sest tema arvates film räägib iseenda eest ja filmid on mõeldud vaatamiseks algusest lõpuni. Huvitav oleks teada, kui palju materjali jäi kasutamata. Seda võib ikka hullemates kogustes olla. Filmiti ju digitaalsele videole. Siit kohe meenubki väga omapärane kaameratöö. Jällegi nii ekstreemseid kaadreid pole Lynch varem kasutanud. Kui tegelased peavad näiteks dialoogi, siis on kaamera täiesti näitleja näo ees. Eriti koomiline oli see alguses ühe vanamutiga. Käsikaamera juhtimine annab režissöörile suure vabaduse. Väga mõnus oli jälgida seda tehnilist poolt.


Filmis oli ikka kohati ajuvaba dialoog, aga siis oli see just kõige huvitavam. Omapärast huumorit oli päris mitmes kohas ning me tagareas saime tihti naerda. Film pakkus kõike, sest oli ka õudsaid kohti, kus toodi näiteks järsku kellegi nägu ekraanile ning vastava õudsa muusikaga rõhutati seda. Filmis on minu arvates kõige reaalsem suremisstseen. Ning see dialoog, mida sureva kõrvaltvaatajad rääkima hakkasid, tegi sellest väga imeliku stseeni. Ühes kohas tuli väga ootamatult kellegi nägu külje pealt hästi suurelt kaadrisse ja keegi saalis olnu selgelt ehmatas selle peale. Kinos on kihvt. Paar korda käis läbi sõna Baltikum. Muusikas üllatas seekord väga meeldivat Beck - Black Tambourine. Lugu tuli peaaegu täies pikkuses.


Paljud vaatajad jäid ka lõputiitrite ajaks saali, kus näidati veel tantsivaid piigasid ja muid filmist läbi käinud tegelasi. Nii huvitavaid lõputiitreid pole ma varem näinudki. Tänan ka sõpra, kes mind sellele seansile üldse kutsus ja piletigi välja tegi. Kuidas veel kogu filmi ja seda elamust kokku võtta? Ütleksin nii, et film pole reaalne, aga samas enam reaalsem olla ei saa. Või film on nagu unenägu, aga isegi unenäos ei näe nii twisted asju. Ma hakkasin veel omal moel elu üle mõtlema või nojah ikkagi tundub, et seda elamust on raske sõnadesse panna. Igaüks tõlgendab filmi omamoodi, aga Inland Empire peab vaatama!

2 kommentaari:

  1. Sa võiksid hakata oma filmidele kümnepallisüsteemis hindeid andma.

    VastaKustuta
  2. Olen mõelnud, aga see mõte pole kuigi meeltmööda. Hinnet on tegelikult kerge panna, aga siis on see kuidagi liiga lõplik. Mõnikord kindlasti hakkaksin näiteks mõtlema, kas film on väärt 5 või 6, kuigi sel polegi suurt vahet. Inimeste eelistused on ikka erinevad. Kui keegi lugeja vaatab, et olen pannud nt. alla 5, siis mõtleb et on ehk ajaraiskamine. Kusjuures arvan ka seda, et siiani pole mitte keegi minu soovitatud filme vaadanud.
    Aga mõtlen veel selle peale :)

    VastaKustuta