Once

Kuna paljud head filmid jäid PÖFFil nägemata, siis üritan mõndasid tasapisi kodus vaadata. Esimesena Once (2006), mis olekski nagu mõeldud minule. Film ja muusika käsikäes. Sisult on see lihtne ja tagasihoidlik, kuid väga mõjuv film.

Iirimaa tänaval kitarri mängiv mees tutvub Tšehhist pärit naisega. Mõlemad armastavad muusikat. Naine oskab klaverit mängida ja mees, keda kehastab Iirimaal tuntud muusik Glen Hansard, mängib kitarri ja laulab. Muide peategelastel polnudki nimesid. Naine innustab muusikut oma lugusid esitama ja lõpuks ka neid lindistama. Muusika esitamine, kirjutamine, kuulamine ongi suuresti terve filmi sisu. Nii lugedes võib filmi igavaks pidada, aga kaugel sellest. Esiteks on muusika lihtsalt nii ilus. PÖFFi lehel olid mitmed kommentaarid, et pärast filmi nägemist taheti üles otsida filmi soundtrack. Kõik filmis kõlanud lood peaksidki olema Glen Hansard'i või naise Markéta Irglová kirjutatud.


Filmil on peale muusika muud sisu veel. Loomulikult tekib nende kahe vahel väike tõmme, kuigi mõlemal on omad partnerid olemas. Armastusel ei peatuta eriti palju ja ongi hea, et nii tehti. Teiselt poolt film muust ei räägigi kui armastusest ja selle kaotamisest, sest mees laulab just nendest. Isegi siis, kui naine küsib mehe eksi kohta, vastab mees talle muusika vormis. Päris humoorikalt peale kauba. Muusik teeb hea rolli. Naise puhul võib märgata kerget ebaprofessionaalsust, kuid Once oli ka tema debüütfilm. Liigutav koht oli igal juhul siis, kui ta esitas klaveril loo, mille kirjutas oma mehele. Tore, et selliseid filme tehakse. Usun, et see võib paljudele anda inspiratsiooni pill kätte võtta. Üritan isegi kobamisi kitarri mängida, kuid loomulikult ei õnnestu see iialgi nii hästi, kui nähtud filmis. 9/10

Lõpuks saadi kokku terve bänd.