Neljapäev, 31. jaanuar 2008

Rambo

Käisin Rambo (2008) esilinastusel. Kes on tuttav Angry Video Game Nerd sõnavaraga siis kasutan siinkohal tema ühte paljudest ütlustest: You don't Fuck with That! Nobody Fucks with Rambo! Vaatasin tema enda filmi ülevaadet youtube vahendusel. Nii vähe, kui ma enne filmi arvustusi üldse vaatasin siis negatiivset keegi midagi ei öelnud. Ainult see, mida ka AVGN ära mainis, et mis värk nende filmide pealkirjadega lahti on. Paar aastat tagasi ilmus Rocky I-V uus järg, aga see ei kandnud nime Rocky VI, vaid lihtsalt Rocky Balboa (2006). Nüüd on täpselt sama seis või isegi grammi võrra keerulisem. Meil olid filmid First Blood (1982), Rambo: First Blood Part II (1985) ja Rambo III (1988). Oleks igati loogiline, et uue pealkiri oleks Rambo IV, aga selleks pandi lihtsalt John Rambo. Mis on kõige naljakam, et kinos oli pealkirja all tõlge Rambo IV. Et me ikka aru saaks, doh.


Oli plaanis enne uut filmi vähemalt esimest Rambot vaadata, aga ei jõudnudki. Ma pole päris kindel, aga kunagi ammu ma mõnda neist ikka olen näinud. Mul on siiani meeles, kuidas ma väikese põnnina jäljendasin Sylvester Stallone pannes huuled niimoodi viltu. Ei tea, kas see image oli just Rambo filmist, aga on siiani üks Sly trademark, mida ma oskan järgi teha. :) Uues filmis ta ei teinudki seda ilmet. Natukene näeb seda ülemisel pildil, aga see pole veel päris õige.


Ilma naljatamata võib öelda, et Stallone on geenius. Ta on taastanud nüüd kaks ammust kangelast tehes seda väga edukalt. Nii Rocky kui ka Rambo puhul peale näitlemise vastutas ta ju veel käsikirja ja lavastamise eest. John Rambo filmis oli dialoogi ääretult vähe. Kõik tähtsamad laused võis juba treileris ära kuulda. Aga milleks ongi vaja sõnu, kui on selline Action! Esilinastusel oli kasutusel ka Feel the Difference heli. Ma käisin eelmine aasta kahel esilinastusel lootes seda omal nahal tunnetada, kuid sain vaid pettumuse osaliseks. Rambo puhul heli oli kõvem ja äkilisem kui tavaliselt. Nii et võib öelda, et lõpuks ometi tundsin seda vahet.



Rambo võtab Chuck Norris'e tiitli üle uskuge mind. Rambo nalja ei mõista. Ainus õige koht filmi vaatamiseks on kinos, aga DVD'lt oleks hiljem lahe mingeid extended stseene või äkki veel verisemaid klippe vaadata. Vaadake kasvõi seda charti, kus on võrreldud kõiki Rambo filme omavahel. Kui palju tapeti filmis kokku, ühes minutis jne. Uus film teeb selles osas pika puuga eelmistele ära. Ja üldse ega naljalt ühtegi verisemat action't mul ei meenu. Kui vaatate treilerit siis täpselt seda te 1:30 tunni jooksul saategi. Päris terve see aeg ei kõmmutata, aga kui madinaks läheb siis vaatamist jagub. Oma silm on kuningas siinkohal. 7/10

Kolmapäev, 30. jaanuar 2008

Michael Clayton

Michael Clayton (2007) oli mu kolmas film Tippfilmide nädalal, mis hakkab vaikselt juba lõppema. 3 filmi on veel plaanis peale seda vaadata: Darjeeling Limited, Sweeney Todd ja No Country for Old Men. Kuna olen tõbine siis jäi eile ja täna kinno minemata. Peale nende loodan ennast homsele Rambo esilinastusele vedada.

Enne vaatamist ei lugenud filmi kokkuvõtteid ega midagi. Teadsin ainult, et peaosas on Clooney. Selletõttu hakkasin mingi aeg tagasi omavahel segi ajama filme Michael Clayton ja Charlie Wilson's War (2007) - nimed pealkirjas. Michael Clayton kandideerib tervelt 7 Oscarile: parim film, lavastaja (Tony Gilroy), originaalstsenaarium (Tony Gilroy), meespeaosa (George Clooney), meeskõrvalosa (Tom Wilkinson), naiskõrvalosa (Tilda Swinton) ja veel muusika (James Howard).


Võib-olla polegi kõige parem täiesti ilma teadmata filme vaatama minna. Mulle jäid mõned asjad Michael Clayton'i puhul segaseks. Õnneks küsisin kohe sõbralt filmi lõppedes asjad üle. Sisu pole ilmatuma keeruline, aga minusuguse tumba jaoks peab asju topelt üle seletama. Vähemalt tunnen uhkust selle üle, kui üks näitleja filmi alguses pildile taustaks rääkis siis teadsin, et see peab olema Tom Wilkinson - oligi. Teine asi, mille puhul alateadlikult teadsin ettejuhtuvat, oli üks stseen Clayton'i autoga filmi alguses, aga see selleks. Tom Wilkinson oli filmis eriti veenev hullunud advokaadina, kes oli paljastamas suurt kinnimätsimist vms. Clooney mängis loomulikult hästi nimitegelasena. Clayton on ametilt "koristaja" ja on parim sellel alal. Clayton peab seda hullunud advokaati ohjeldama hakkama. Lõpuks päästab mees aga terve päeva.


Tony Gilroy esimene lavastajatöö on hea, aga vähemalt mulle tundub, et olen taolisi vandenõu draamasid liiga palju näinud. Ta on kirjutanud varem nt. Bourne käsikirju. Oleks Michael Clayton natukene veel originaalsem ja üllatavam olnud siis paigutaksin isegi eelmise aasta parimate hulka. 7/10

Teisipäev, 29. jaanuar 2008

The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford

Minu teine film Tippfilmide nädalal oli pika pealkirjaga The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford (2007). Kasutasin selle filmiga ära oma tasuta saadud voucherit. 120.- voucheri said kõik forumcinemas klubiliikmed. Enne filmi juurde jõudmist veel fakt, et terve praegune kirjutis on algselt paberile kirjutatud. Arvutile puudus tol hetkel väikese kolimise tõttu ligipääs ja sedakorda mõtlesin siis nii teha. Samas pole see mul esmakordne. Kord olles järjekordselt mingis igavas loengus kirjutasin peaaegu täies pikkuses oma Ocean's Thirteen ülevaate (mõlemad peategelased mängisid ka seal hehe). Ning kahel korral Little Children ja Inland Empire puhul kirjutasin mõned märksõnad paberile. Mõlemal oli u. sama põhjus nagu praegu. Tuli meelde, sest kirjutasin need samasse vihikusse kuhu praegugi.

Tubli käepigistus neile, kes alguse viitsisid läbi lugeda! Uskuge või mitte, aga filmi algus oli u. sama igav ja mõttetu nagu minu eelmine lõik. Aga mingist hetkest läks lugu nii põnevaks ja eriti pinge pealkirjas mainitud kahe tegelase vahel väga kaasahaaravaks. Film oli 2:40 pikk ja algus tundus väga venivat, kuid filmi payoff oli rahuldust pakkuv.

Jesse James'i mängis Brad Pitt. Hästi nagu tavaliselt, kuid eriti tuleb kiita Casey Affleck'it argpüks Robert Ford'i kehastuses. Casey't nägin just kaks päeva varem Gone Baby Gone peaosas. Tema näitlejakarjäär sai tänu neile kahele filmile eelmine aasta vist täiesti uue hingamise. Argpüks Robert Ford osaga kandideerib meeskõrvalosa Oscarile. Lisaks Pitt ja Affleck'le väärib kiitust Sam Rockwell, kes mängis Robert Ford'i ühte vendadest.


Mul oli pärast filmi suur tahtmine googeldada Jesse James ja Robert Ford nimesid. Oleks huvitav olnud lugeda nende elulugusid nt. wikist. Nüüd kui ma kirjutist arvutisse trükin siis ma otsustasin seda siiski mitte teha. Film oli tagasivaadatuna hea dokumentaali hõnguga, kust sai üldiselt kõik teada, mis neid mehi puudutas. Räägiti nt. Jesse surmajärgsetest piltidest, mida filmis järgi lavastati. Kasutati palju jutustaja rolli, mis vaatajale tegelasi või olukordi tutvustas.


Muusika eest hoolitses muuhulgas Nick Cave, kes lõpupoole ka ekraanil koos kitarriga ühe loo esitas. Ma pole tema varasemate tegemistega tuttav, aga eelmine aasta ilmunud Grinderman samanimelist debüüti kuulasin palju. Mingi aja pärast üritan enda 2007 a. muusika lemmikud ka ära mainida, kus see kindlasti sees on.


Alguses häiris, et linastuse tarbeks polnud eestikeelset tõlget tehtud. Nii läksid mõned sõnad või laused kaduma, kuigi ma saan inglise keelest ülihästi aru. Kahjuks peale 27. jaanuari kahte linastust filmi enam kinos ei näidatagi, eks sellepärast nad ei hakanudki tõlkima. Nüüd lugeja pettub, kuid alati on võimalus DVD'lt ära vaadata. Vaataksin võib-olla isegi koos tõlkega uuesti. Huvitav miks seda ainult Tippfilmide nädala raames näidati. Ma lugesin vist IMDB kellegi kommentaari, et film on hea, aga raske müüa. See on täitsa õige märkus, kuid filmisõbrad ei tohiks seda kindlasti vaatamata jätta. 8/10

Pühapäev, 27. jaanuar 2008

Gone Baby Gone

Esimeseks filmiks Tippfilmide nädalal sai Gone Baby Gone (2007). Vaatasin kohe pärast Cloverfield'i, et aega parajaks teha.

Gone Baby Gone lavastaja on arvatavasti kõigile tuntud näitleja Ben Affleck, kes ka käsikirja eest hoolitses. Ja see ütleb juba midagi. Minu arust on Ben Affleck andetu näitleja. Vist mitte keegi ei osanud temalt sellist filmi oodata, aga ometi ta sellega hakkama sai. Pärast filmi nägemist soovitaksin tal näitleja karjäär hüljata ning paneksin ta edaspidi ainult lavastaja toolile istuma. Kuigi olen täiesti kindel, et ta nii ei tee. Vähemalt loodan, et see tema viimaseks lapsukeseks ei jää. Film andis väikese tõuke ka vaatamaks ammust Good Will Hunting, mille Affleck koos Matt Damon'ga kirjutas, režissööriks Gus Van Sant. Mäletan ühte Family Guy sketchi, kus selle kirjutamisprotsessi üle nalja visati. Affleck magas diivanil olles pilves, samal ajal kui Damon tegi kogu töö...


Aga ei, Gone Baby Gone on tõsiselt hea ja eks kõik tänu Affleck'le. Õnneks ta ise näitlejana kaasa ei tee. Peaosa mängib hoopis tema vend Casey Affleck. Filmi ajal hakkasin Ben'i kujutlema Casey rolli ja jõudsin kiirelt järeldusele, kui jube see oleks võinud olla. Samas võib-olla mitte, mine tea. Vennad on väga sarnased, mõlemad on sellised tuimad kujud, kuid paar aastat noorem Casey on neist andekam. Draama rollid on just tema jaoks. Kõige rohkem mäletan teda hoopis Ocean's filmidest, kus tal olid väikesed osad. Juba täna näen teda uuesti Tippfilmide nädala raames ehk The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford.


Filmis läheb üks laps kaduma. Casey mängib inimeste otsijat ning lapse omakesed paluvad tema abi. Mehe elukaaslast ja töökaaslast mängib Michelle Monaghan. Kahekesi võtavad nad selle pakkumise vastu. Nad hakkavad perekonna tuttavaid küsitlema jne. Mõne aja möödudes kohtuvad kahe politseinikuga, kellest ühte mängis Ed Harris. Neljakesi koos hakkavad nad koostööd tegema, et laps üles leida. Lapse ema mänginud Amy Ryan kandideerib naiskõrvalosa Oscarile, mis on ka ainus nominatsioon filmil. Morgan Freeman tegi ka väikese rolli, mis oli tippklass nagu alati.

Mulle meeldis kõige rohkem twiste täis sisu, kuid ei reeda loomulikult ühtegi neist. Filmis jõutakse last otsides järjest lähemale tõele ning mida lõpu poole, seda ootamatud lahendused ees ootavad. Seetõttu oli algusest lõpuni huvitav. Dialoog oli hea ja film on päris tõsise point'ga. Hea draama täiesti ootamatust kohast. 7/10

Laupäev, 26. jaanuar 2008

Cloverfield

Cloverfield (2008) oli esimene selle aasta film, mida nägin. Ja veel milline, aga kõigepealt minu taustast filmiga seoses. Ma ei oodanud seda nii väga, aga pärast USA esilinastust hakkasin igavusest youtube reviewsid vaatama, koletise pilte piiluma jne. Õnneks ei sisaldanud ükski spoilereid. Muide, kes varem ei teadnud, siis filmi postrilt on võimalik koletise pead eristada...

Reviewd keskendusid kõige rohkem sellele hüplevale käsikaameraga üles võetud pildile, mis pidavat osadel inimestel lausa südame pahaks ajama. Mind ei häirinud absoluutselt, isegi kui oleksin ees istunud. Käisin kohe reedesel esimesel seansil 12:15, kus oli vaevalt 30 inimest. Mulle sobis see kellaaeg väga hästi, sest tulin otse eksamilt, jälle. Eks järgnevatele seanssidele oli juba suurem publik. Kaasvaatajatest niipalju, et pärast filmi hakkas üks osa publikust naerma, imelik.

Filmist. Juba treileri põhjal võis igaüks paralleele tõmmata The Blair Witch Project'ga (1999) ja täpselt seda terve film meenutaski. Ainult siin tuleb mängu üks aga. Nimelt Cloverfield's töötas asi paremini. New York on kordi huvitavam mängumaa kui paks mets. Loomulikult koletis suurt linna purustamas toob kõigile silme ette veel Godzilla (1998), aga jällegi Cloverfield on parem. Reaalsus oli see, mis vähemalt mind pinges hoidis. Need, kes pole näinud kohe küsivad mismoodi saab mingi seninägematu koletis reaalsena tunduda vms. Vastuseks ongi seesama käsikaamera ja see väike seltskond, mis otse sündmuste keskele satub. Iroonilisel kombel antakse filmis kaamera tüübile, kes oli täielik algaja. Tüüp ise oli filmi ainus naljamees, kuigi ta meenutas nagu pilves idiooti. Peate nägema, mis teksti ta täielikul kriisihetkel ajab.


Aga tagasi kaamera juurde. Jah, terve film ongi ainult selle võbiseva kaameraga üles võetud. Ütlesin alguses, et mind see ei häirinud. Natukene ajas närvi küll suhteliselt alguses, kui sõjavägi koletise pihta tulistas ja see tüüp enamus aega ainult tulistavaid sõdalasi ja tanke filmis. Miks ta kaamerat nii vähe teisele poole keeras? Oleks saanud kasvõi tabamusi näha. Seal kohas filmitegijad naeravad publiku üle. Aga pole hullu, sest koletist näeb elusuuruses filmi lõpus. Päris laheda kaadriga oli tegemist, aga kindlasti filmi näinud nõustuvad, et samas ebaloogiline. Kuidas koletis nii vaikselt ja ootamatult järsku välja ilmus?


Muidugi on see väga vale film, kust üldse loogikat otsida, aga peabki enne selgeks tegema, mis filmiga on tegemist. Väga omapärase ja pingelise katastroofifilmiga. Muide filmi on üpris võimatu spoilerdada, aga midagi ootamatut filmis siiski oli. Ei midagi üliolulist, aga tõi pinget/õudust juurde - pimedas metroos. Efekte oli suhteliselt vähe. Lendavat vabadussamba pead nägi juba treileris. Siiski mõned kohad olid veel head nt. sillal ja metroos. Heli oli võrreldes hüpleva pildiga palju parem. Anyway mind hakkas huvitama, mida tegi küll filmi operaator mees nimega Michael Bonvillain. Eks peale kaamera hoidmise on veel teisigi asju, millel silma peal hoida: valgustus näiteks. Huvitav oleks näha tema ühte tööpäeva võtteplatsil.


Keegi ütles, et filmis polnud üldse muusikat, kuid unustas selle peo muusika, mis filmi alguses oli ehk Rob's Party Mix aka Cloverfield Mix. Täiesti ootamatult kuulsin teiste lugude seas Moby lugu alles ilmuvalt plaadilt ehk korraks mängis taustaks Disco Lies. Tundsin kohe ära, sest olin samplerit kõriauguni kuulanud. Pärast filmi leidsin Moby kodukalt ka väikese uudise selle kohta.


Niiöelda hea elu kestiski filmi tegelastel u. 20 minutit seal peol ning edasi kuni lõpuni (1:25) oli ainult elus püsimise küsimus. Moe pärast mainin ikkagi filmi produtsendi ära, kelleks on J.J. Abrams. Erinevatest mõjutustest kasutas Cloverfield sama flashback süsteemi nagu seriaalis Lost. Aitab ka. Liiga palju möla pole hea. Ausalt öeldes on filmi natukene raske isegi hinnata, kuid 7/10 on kindlasti väärt.
30.04.2009 parandus - hinne on nüüd 9/10. YEAH!

Neljapäev, 24. jaanuar 2008

Fido

Fido (2006) puhul kirjutan natukene teistmoodi kui tavaliselt. Õigemini ma ise ei kirjutagi sellest filmist eriti. Annan hoopis nelja filmiblogija lingid, kes kõik seda minust varem nägid. Neid lugedes ma filmi ise avastasingi. Kõik blogijad on mul paremal pool linkide juures ära toodud. Kui varem pole viitsinud neile klikkida, siis annan nüüd võimaluse nendega tutvuda.

Paranoiadisco 6/10
Trash-Can-Dance 9/10
Fletchu... ja filmid 9/10
Full-Metal-Metsavana

Mida ma ise tahan filmi puhul ära märkida on armsa rolli teinud Carrie-Anne Moss. Ja kogu film oli kui Stubbs the Zombie mäng, mille soundtrackist ma kunagi alguses kirjutasin. Fido on tore film. Räägib zombidest omapärase nurga alt. Minimaalselt verine ja keskmiselt humoorikas. Filmiblogijad soovitavad :) 6/10

Rush Hour 3

Rush Hour 3 (2007) puhul ei oskagi nagu millestki kirjutada. Kui kaks eelmist on nähtud, siis võib ette kujutada millega tegemist. Ainult kolmas on palju ideedevaesem, kordi vähem naljakam ja lihtsalt igav.

Seekord müttavad Jackie Chan ja Chris Tucker Pariisis. Päris tervet maailma nad päästma ei pea, aga teate küll selliste filmide plot'e. Tähtsale isikule tehakse atendaat. Tähtsa isiku ihukaitsja on juhuslikult Jackie Chan tegelane Lee, kes vaenlast kohe taga hakkab ajama. Pätt pääseb, esialgu. Edasi uurides jõuavad vaprad peategelased varsti põhimeheni. Vahepeal saame natukene naerda Tucker'i naljade üle, mida oli kahjuks vähe. Üks parim koht eelmises filmis oli dialoog, kui Carter küsis: Who died, Lee? Lee vastas: You! Edasi: Detective Yu? - Not Yu, you! - Who? - You! - Who? Lee vihaselt: Do you understand the words that are coming out of my mouth? Carter: Nobody don't understand the words that are comin' out of your mouth.


Samal põhimõttel oli ka kolmandas filmis üks dialoog. Kordas küll sarnast teemat, aga pean seda siiski naljakamaks osaks terves filmis. Anyway, on jälle head madinat ja muud actionit, aga kokkuvõtvalt palju igavam, kui eelmised Tipptunnid. Kiirelt sai läbi õnneks. Lõpus on apsud nagu tavaliselt, mis on palju naljakamad, kui film ise. 4/10

Naised siin, naised seal, naised iga nurga peal.

Kolmapäev, 23. jaanuar 2008

Sunshine

Nädalane paus on seljataga. Eksamite kõrvalt pole olnud aega kirjutada, kuid filme olen ikka vaadanud. Üritan jälle ree peale saada, sest Plazas algab reedel Tippfilmide nädal, millest tahaksin täie rauaga osa võtta ja kirjutada.

Sunshine (2007) vaadates tundus, et see oleks kui eelmise aasta üks alahinnatuim film. Vähemalt üks neist paljudest, kuigi ei tea, mis need teised võiksid olla... Ühesõnaga film oli hea. Režissööriks on Danny Boyle, kes võib vabalt igas žanris hea filmi teha. Võrrelge omavahel näiteks Trainspotting (1996), The Beach (2000), 28 Days Later... (2002) või Millions (2004). Kui mõnda neist näinud pole siis minu poolt soovitus. Nüüd soovitan samamoodi Sunshine'i, mis eelmiste filmidega üldse ei sarnane.


Mulle meeldis kõige rohkem filmi visuaalne pool. Väga kahju, et seda kinno vaatama ei läinud. Aga isegi 20" monitorilt vaadates sai pilti nautida. Kosmos ja eriti meie Päike oli nagu päris. Võib kõlada võltsilt, aga täpselt nii mulle tundus. Suurelt ekraanilt oleks just lahe olnud suurt Päikest lähedalt vaadata (pildil). Unustasin üldse tutvustada, millest film räägib. Päike ongi kogu filmi keskmeks. Mingi aeg tulevikus hakkab meie täht surema ja üks grupp sõidab missioonile täht uuesti "äratada" ehk viivad sinna ühe kickass pommi. Püüdke labasest kirjeldusest üle vaadata, sest filmi sisu oli teine asi, miks mulle film meeldis. Selline olukord pole üldsegi nii ulmeline, kui arvata võiks. Tähed paratamatult surevad. Õnneks on meil sinnani veel aega, kuid film pani mõtlema.


Ainus, mis mind sisu juures esimest korda häirima hakkas, oli lõpp. Mõnda ebaloogilisust oli veel, aga ei häirinud (ikkagi film). DVD'l on sellel ka alternatiivne lõpp, aga ühte tegelast ma arvan nad sealt ikka ära ei hoidnud. Rohkem ei avalda midagi. Sunshine on arvestatav austusavaldus näiteks 2001: A Space Odyssey'le (1968). Ma pole muidu Sci-Fi fänn, aga nii hästi tehtud filme vaatan heameelega. 7/10

Kolmapäev, 16. jaanuar 2008

Uued CD'd

Aasta esimene tellimus siis as follows:
Faith No More
- Album of the Year,
Led Zeppelin
- IV,
Moby
- I Like to Score.
Minu jaoks küll uued, aga muidu on need albumid juba päris vanad. Tellisin siingi lingitud ühest mu lemmikkohast Eestis CDMarket'st. Nii kui seal endale sobivaid albumeid odavalt näen kohe ka tellimuse vormistan. Koos postikuluga tuli ühe plaadi keskmiseks hinnaks 120.- Odavam kui poodides.

Plaatide vanusest niipalju, et hea kokkusattumuse tahtel Faith No More ja Moby plaadid ilmusid mõlemad 1997. aastal. Led Zeppelin - IV 1971. aastal ja on nende üks edukaim kõigist albumitest. Sisaldab hitte Black Dog, Rock and Roll, Stairway to Heaven, kuid need pole kaugeltki ainsad head lood. See ongi hetkel mu ainus Zeppelin plaat. Eelmisel aastal ilmus neil kogumik Mothership, mille üks sõber ostis. Kuigi oli kena pakk videodega jne, aga ise püüan vältida kogumikke.



Faith No More album on väga hea pealkirjaga, kuid irooniliselt bändile endale see album ei meeldinud. Üle kõige meeldivad sealt lood Stripsearch, Last Cup of Sorrow, Ashes to Ashes. Samuti hetkel ainus nende album minu kogus. Moby'lt on nüüd peaaegu kõik olemas va. kõige esimene Everything Is Wrong (1995) ja veel mõned haruldasemad väljalasked. Sellel aastal ostan kindlasti uue Last Night. I Like to Score peal on lood, mida on kasutatud filmides või TV sarjades. Ma ei saa ikka üle ega ümber, kui hea on tal Joy Division kaver New Dawn Fades, mis kõlas filmis Heat. Alles plaadi pealt panin tähele, et selle albumi täispikk nimi on I Like to Score - Music From Films Vol. 1. See annab ju lootust, et kunagi ilmub ka Vol. 2. Näiteks üks lugu Evening Rain, mida tema tavalistel plaatidel pole ja oli Daredevil soundtrackil. Väga hea lugu, film oli kahjuks bs.

Link minu tervele CD kogule. Korra mainisin, et eelmine aasta ostsin palju filmide DVD'sid, kuid muusikat ostsin samuti suurtemates kogustes, nimelt 28.

Teisipäev, 15. jaanuar 2008

The Number 23

Ma ei teadnudki varem, et The Number 23 (2007) Joel Schumacher'i film on. Ei teadnud ka seda, et see tema 23. lavastatud film on. Igatahes film pole kuigi edukas olnud. Mõeldud rohkem ühekordseks vaatamiseks ja seda võib-olla mitte igale maitsele. Hea müsteerium oli siiski. Peategelast mängib Jim Carrey, kes on juba mitme filmiga tõestanud, et ta pole lihtsalt kumminägu. Siin ta õnneks samuti ei häirinud. Ta mängis lausa kahte tegelast ja oli jutustaja rollis. Alles pärast filmi vaatasin, et tema naist mänginud Virginia Madsen tegi samuti kaks rolli. Üks tavaline pereema ja teine seksikas Fabrizia. Nagu päev ja öö.

Carrey tegelane satub ühe raamatu otsa, mille kinnisideeks on number 23. Lugedes tekib tal tunne nagu autor räägiks temast. Väga mitmed asjad seostuvad tema elus sama numbriga. Sünnipäev, elukoht, hiljem näeb seda numbrit juba igal pool. Arve kokku liites, tähtedele vastavaid numbreid vaadates (NED ehk 23), tagurpidi 23 on 32 jne. Ikka seesama 23 igal pool. Mees hakkab loomulikult vaikselt hulluks minema. Film pakub täitsa häid pöördeid ja lõpplahendus oli igati loogiline.



Mulle meeldivad sellised, kuidas öeldagi numbrite ja mõistatustega seotud filmid. Esimesena meenub kohe Pi (1998), aga neid on veel. Kasvõi Batmanis olid minu lemmik kohad alati Riddler mõistatused. Riddler ehk Jim Carrey ehk Batman Forever ehk Joel Schumacher. ;)
Ja võite kolm korda arvata, mis kuupäeval Number 23 USA's esilinastus... just. Või mitu auku on saksofonil... just. 6/10

I Am Legend

Pärast Digitaalloogika ja -süsteemide eksamit läksin kinno ainsa eesmärgiga, et eksam unustada ja aju välja lülitada. Ajaliselt sobis kõige paremini I Am Legend (2007) ja kuna seda niigi näha tahtsin siis ilma pikemalt mõtlemata vaatama läksingi. Aju oli kohe nii välja lülitatud, et läksin nagu muuseas seljakotiga väravast läbi, mida avastasin just siis, kui olin sealt läbi läinud. Õnneks turvameest parasjagu seal polnud.

Oma eesmärgi täitis film väga hästi. 1:40 tunni jooksul ma enam eksamist ei mõelnud, vaid elasin kaasa Will Smith'i tegemistele inimtühjas New York's, kuid päris üksi ta siiski polnud.

Smith mängib teadlast, kes töötab välja ravimit nakatanute vastu. Need zombie-laadsed olendid, kes päevavalgust kartsid, olidki tema "kaaslasteks". Kuigi minu arust polnud neid kujutatud kuigi reaalselt ja nägid üpris võltsid välja, siis ka nemad täitsid oma eesmärgi. Kui üks neist nt. ootamatult ekraanile hüppas ja lõugama hakkas, siis ehmatas ja tekitas kerge õudustunde. Saalis oli üks tüdruk, kes kohe valju häälega ehmatas. :)


Smith'i tegelasel oli kaaslaseks hundikoer. Esimene review, mis ma filmi kohta lugesin, spoilerdas selle kohe minu jaoks ära. Tore. Koer ja Smith tegid filmi hästi nauditavaks. Mõnus huumoriga vürtsitatud dialoog Smith'i ja vaikiva koera vahel. Lisaks koerad on mulle alati meeldinud.

Üks hea koht filmis oli Shrek'i dialoog, mida Smith peast ette kandis. Olen isegi Shrek'i nii mitmeid kordi näinud, et tean täpselt, mis järgmised laused tulevad. Muidugi nii hästi mul tekst peas pole kui temal ja veel nii sarnase häälega. Suhtlemisvajadusest tingituna rääkis Smith veel mannekeenidega ja käitus nagu nad oleksid päris, mis oli kohati väga koomiline. Veel meeldisid mulle Bob Marley laulud ja see, et peategelane neid laulis ja üldse lauljat fännas. Endalgi on Best of täitsa olemas. Don't worry about a thing...


Ei kahetse, et vaatama läksin. Lõpp valmistas natukene pettumuse, aga muud moodi poleks vist saanudki teha. 7/10

Esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Harsh Times

Harsh Times (2005) oleks nagu vaese mehe Training Day (2001) ning tegelikult ongi mõlemad filmid kirjutanud David Ayer. Ayer on öelnud, et filmi karakterid põhinevad tema kunagistel tuttavatel. Parima rolli teeb siin vaieldamatult Christian Bale, kes on sõjaveteran olles hea ja paha samal ajal. Tema sõpra mängib Freddy Rodríguez, kelle karakter on igavam, aga hästi mängitud siiski.

Nende kahe põhiline eesmärk on saada endile töökohad ja film paljuski sellele keskendub, kuid nad teevad ka muid asju. Sõidavad päevad läbi autoga ringi, joovad, suitsetavad, äritsevad. Väga täpselt ei oska öelda, aga vist u. 50% filmi tegevusest toimub autos. Täpselt nagu Training Day's.


Film kulgeb muidu väga aeglaselt ja mingit erilist keskset lugu polegi. Põhiline on filmis dialoog. Suurim pluss on just Bale karakter, kes lõpus ikka päris hulluks läheb. Filmi jooksul teeb päris rõvedat asja, et kuseproovist läbi saada. Lõpuga võib rahule jääda. Ainsad efektid filmis olidki lõpus aegluubis lendavate kuulidega.

Selle filmiga oli vist mingi teema, et ei saadud õigel ajal üle maailma levitatud s.t. valmimise aasta on küll 2005, aga laiema avalikkuseni jõudis aasta hiljem... Kui õigesti mäletan, siis filmi tutvustust nägin nüüdseks juba ammu kadunud Cinamania saates.

Harsh Times on väikese rahaga tehtud hea krimidraama, kus Bale end jällegi tõestab. 6/10

Lucky You

Lucky You (2007) on lihtsalt öeldes film pokkerist. Eric Bana mängib peategelast, kes on täiskohaga pokkerimängija Las Vegases. Pokkerist vabal ajal kohtub ta oma elu armastusega Drew Barrymore'ga. Hiljem hakkab ta pokkeris maid jagama oma isaga, keda mängib Robert Duvall.

Olen ise nüüd mõned kuud vaikselt online pokkerit tagunud, millest olen juba pool hasartis. Mängin mängurahaga loomulikult. Teine asi oleks mängida päris laua taga suurte summadega. Minu närv vist sellele vastu ei peaks, kui peaksin mängima World turniiril nagu filmis. Aga sellele vaatamata oli põnev jälgida, sest jagan mängu ja vastaseid enda arvates juba päris hästi. Filmis oli peaaegu kõik situatsioonid ära kajastatud, aga ma oleksin tahtnud näha veel viiki, mida tuleb ikka ette. Näiteks mõlemal mängijal on straight sama kaardiga ning raha läheb jagamisele.


Armastuse teema oli mõneti ebavajalik, sest erilist keemiat Bana & Barrymore vahel polnud. Küll aga Bana ja Duvall poja ja isana, tõid filmi head draamat. Pokkeri turniiri lõpp oli päris hea. Kõik eelnevad mängud enne finaali samuti hästi jälgitavad. Bana karakter pidi nimelt finaaliks ühe summa kokku saama ja üritas seda igatepidi. Võttis vastu nt. kihlveo, et teeb 3 tunniga golfiraja läbi kindla löökide arvuga ning enne mängimist pidi sinna kohale jooksma jne. Filmi alguses rääkis ta hästi augu pähe ühele pandimaja müüjale - sündinud panustaja võiks selle peale öelda. Mõned päevad tagasi oli just Rounders telekast, aga ei näinud. Kunagi vaatan ka selle ära. Lucky You oli jälgitav, aga samas midagi erilist polnud. 5/10

Neljapäev, 10. jaanuar 2008

The Heartbreak Kid

Jätkub kahjuks halbade komöödiate rada. The Heartbreak Kid (2007) ehk Eestis tuntud pealkirjaga Mesinädalad kahe naisega. Tegijateks ometigi Farrelly vennad, kelle eelmised filmid on mulle väga hästi istunud. See on neilt nüüd täielik ebaõnnestumine. Film polnud üldse naljakas. Ei valetan, üks koht mis oli ka treileris, kui Ben Stiller muusikute peale vihastab. Ning lõpp oli väga hea.

Aga kokkuvõtvalt 1:50 tunni pikkuse komöödia kohta oli liiga vähe nalja ja liiga palju bs'i. Malin Akerman on kena, kuid ta sai poole filmi pealt päikesepõletuse ja muutus punaseks nagu vähk. Mingi teema on viimasel ajal seksiga komöödiates. Täpselt nagu Good Luck Chuck's vanainimeste asjaga tagasi ei hoitud. Rinnad välkusid, lisaks dirty talk: Jackhammer me, Eddie! Fuck me like a black guy, Eddie! Kas ma olen ainus, kes tunneb kerget hämmeldust neis kohtades. Pole naljakas ja pole seksikas, mis see on siis. Võrdluseks naljakamad seksistseenid eelmisel aastal olid Superbad's.


Ma ei teagi, mille eest punkte anda. Ikkagi väga hea lõpp oli. Oleks terve film nii nutikalt kirjutatud oleks väga hea asja saanud. 3/10

Kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Good Luck Chuck

Good Luck Chuck (2007) ei soovita vaadata. Eriti Dane Cook fännidel nagu mina. Mees on stand-up comedy's täielik geenius. Räägib kaasahaaravalt ja naljakalt erinevatest teemadest. Just nimme vaatasin enne filmi temalt veel nägemata Vicious Circle, mida erinevalt filmist soovitan kindlasti. Youtubes on peaaegu kõik klipid sellest show'st saadaval.

Cook on nii laval kui ka filmis ropp. Õigemini tema karakter polegi nii ropp, kui sõpra mängiv Dan Fogler, keda nägin Balls of Fury's. Pean siinkohal oma sõnad tagasi võtma. See tüüp ei ole hea komöödia näitleja. Heal juhul tavaline. Filmi alguses mängis seda sõpra noor näitleja Troy Gentile, keda võis näha Tenacious D filmis JB mängimas. See poiss on näiteks hoopis andekam kui Fogler. Cook on filmis hambaarst, kellele pandi noorena nõidus peale, et iga naine, kellega ta on vahekorras, leiavad tänu temale järgmises mehes oma tõelise armastuse. Siis tuleb mängu Jessica Alba, kes mängib kobakäpast pingviinide teadlast. Aitab sisust, sest sel polegi tähtsust. Meestele kurvastuseks Alba enda paljaks ei võta. Seda teeb aga Cook koos paljude teiste naistega.


Täiesti hämmastav, kui palju igavaid komöödiad viimasel ajal tehakse. Võib-olla viiest filmist ainult ühte võib pidada tõesti komöödiaks. Tänu jumalale, et ma olen end säästnud Epic Movie, Norbit jt. vaatamisest. Või äkki peaksin neid vaatama, siis oleks Good Luck Chuck nagu õnnistus? Ei usu tegelikult. Mind häirib millegipärast veel filmi poster, mis on mingi imelik ripoff John Lennon'i ja Yoko Ono pildist. Ning tõsiselt on tüdimus, et filmide lõpus alati peategelane oma armsamat just lennujaama otsima läheb. 3/10

Selline nägu oli ka mul pärast filmi. (kujundlikult)

Pühapäev, 6. jaanuar 2008

Balls of Fury

Balls of Fury (2007) oli viimane film, mida vaatasin 2007. aastal. Viimastel tundidel, kui täpsem olla. Oleksin võinud midagi paremat valida, aga otseselt halb ka polnud. Kunagi treilerit nähes tekkis kerge huvi selle vastu. Kahjuks Dodgeball'i sarnast sportlikku jaburat komöödiat ei tulnud. Meenutas pigem Blades of Glory't, aga jäi ka sellele alla. Balls of Fury on film Ping Pong'ist või nagu Hiinas seda mängu kutsutakse: Ping Pong - üks jupp Christopher Walken'i dialoogist, kes oli vaieldamatult filmi parim osa. Ainult tema saab olla filmi kurikael ning samal ajal ilma üritamatagi naljakas olla.

Aga üldiselt oli film liiga jabur. Liiga palju jalaga perse (khm munadesse) nalju ning vähem seeditavat huumorit. Päris igav ei hakanud otseselt, sest filmil olid nii mõnedki plussid. Näiteks muusika Def Leppard'lt. Lahedad efektid pinksi pallidega ja kaameratöö mängude ajal. Üks armas panda karu, kelle kohta jällegi Walken minu jaoks väga naljakalt lausus: Maybe he's dead. I'm not sure. I'm not really sure what they eat. Üks suur pluss oli Maggie Q - uhh, ta purustab nii mõnegi südame (khm munad). Kui nägite teda viimases Die Hard's siis pange sama kickass tegelane lühikestes pükstes Ping Pongi mängima ja meestele tuupi tegema. Peategelast mänginud Dan Fogler on arvestatav komöödia näitleja. Vähemalt siin filmis.


Kui valida üks spordiala, milles ma enam-vähem mingil arvestataval tasemel olen, siis on selleks lauatennis. Pole kunagi selles trennis käinud, aga mäng meeldib. Film kahjuks mitte nii väga, aga korra vaadata kõlbab. Pärast seda võib minna puulusikaga lauatennist mängima nt. kolme palliga korraga. :) 5/10