Laupäev, 31. oktoober 2009

Filmipäevik oktoober

Peaksin tegelikult filmipäeviku asemel kirjutama seriaalipäevik, sest vaatasin neid koguselt mitu korda rohkem. Oktoober oli üldse seni aasta kesiseim filmikuu.

Ma tean, et te kerite allolevast pikast seriaalide nimekirjast kiiremas korras üle, kuid vähemalt mul endal on seda hea tulevikus vaadata. Hindasin iga episoodi eraldi v.a. The Wire, mille 1. hooajale annan tugeva 9/10. Väga ühtne tervik. Novembris peaksin vähemalt järgmise hooajaga ühele poole saama. 1984. aasta filme jõudsin oktoobris vaadata ainult kolm ja ülejäänud on kohe esmajärjekorras.

Kinos käisin 3 korda ja korduseid (*) oli 4. Kuu parimat filmi mul justkui polegi. Paar 8/10 filmi ja palju seitsmeid. Sixteen Candles üllatas. Breakfast Club'i kõrval mitte üldse tähelepanuväärsem film noortest ja suhetest. John Hughes'l oli see maailm ikka perfektselt käpas.


Filmid:
  1. Ice Age: Dawn of the Dinosaurs (2009) - 5/10
  2. The Untouchables (1987) - 8/10 - telkust *
  3. Right at Your Door (2006) - 5/10 - telkust
  4. Jackie Brown (1997) - 7,5/10 - kinos *
  5. Land of the Lost (2009) - 6/10
  6. Trick 'r Treat (2008) - 7/10
  7. Monty Python: Almost the Truth - The Lawyers Cut (2009)
  8. Ohtlik avastus 2: kõigel on kord lõpp (2009)
  9. Ohtlik avastus 2: kõigel on kord lõpp (2009) - kommentaaridega *
  10. Gamer (2009) - 3/10 - kinos
  11. Volver (2006) - 7/10
  12. Broken Embraces (2009) - 7/10 - kinos
  13. American Psycho (2000) - 7/10 *
  14. Orphan (2009) - 7/10
  15. The Goods: Live Hard, Sell Hard (2009) - 3/10
  16. The NeverEnding Story (1984) - 7/10
  17. Sixteen Candles (1984) - 8/10
  18. Gremlins (1984) - 8/10 *

Leidke 10 erinevust... Ei leia? Mina ka mitte.



Seriaalid:

The Wire (2002)
  • 1. hooaeg (13 osa) - 9/10
  • 5x02 "Moon Over Isla Island" - 8/10
  • 5x03 "Home Adrone" - 8/10
  • 5x04 "Brains, Brains & Automobiles" - 7/10
  • 1x03 "The Case of the Missing Screenplay" - 6/10
  • 1x04 "The Case of the Stolen Skateboard" - 7/10
  • 1x05 "The Case of the Lonely White Dove" - 4/10
  • 1x06 "The Case of the Beautiful Blackmailer" - 7/10
  • 3x02 "The Land of Rape and Honey" - 8/10
  • 3x03 "Verities & Balderdash" - 9/10
  • 3x04 "Zoso" - 9/10
  • 3x05 "Slow Happy Boys" - 8/10
Community (2009)
  • 1x03 "Introduction to Film" - 4/10
  • 1x04 "Social Psychology" - 7/10
  • 1x05 "Advanced Criminal Law" - 6/10
  • 1x06 "Football, Feminism and You" - 6/10
  • 1x07 "Introduction to Statistics" - 6/10
  • 1x02 "Into the Great Wide Open" - 5/10
  • 1x03 "Don't Do Me Like That" - 6/10
  • 1x04 "I Won't Back Down" - 6/10
  • 1x05 "You Wreck Me" - 5/10
  • 1x06 "A Woman in Love (It's Not Me)" - 5/10
Dollhouse (2009)
  • 2x02 "Instinct" - 6/10
  • 2x03 "Belle Chose" - 8/10
  • 2x04 "Belonging" - 8/10
Family Guy (1999)
  • 8x02 "Family Goy" - 7/10
  • 8x03 "Spies Reminiscent of Us" - 7/10
  • 1x02 "White to Play" - 7/10
  • 1x03 "137 Sekunden" - 8/10
  • 1x04 "Black Swan" - 6/10
  • 1x05 "Gimme Some Truth" - 7/10
  • 5x03 "Robin 101" - 7/10
  • 5x04 "The Sexless Innkeeper" - 8/10
  • 5x05 "Duel Citizenship" - 5/10
  • 1x02 "The Bicycle Thief" - 8/10
  • 1x03 "Come Fly with Me" - 8/10
  • 1x04 "The Incident" - 7/10
  • 1x05 "Coal Digger" - 7/10
  • 1x06 "Run for Your Wife" - 7/10
  • 2x03 "Beauty Pageant" - 7/10
  • 2x04 "The Practice Date" - 8/10
  • 2x05 "Sister City" - 8/10
  • 2x06 "Kaboom" - 8/10
  • 2x07 "Greg Pikitis" - 8/10
South Park (1997)
  • 13x09 "Butters' Bottom Bitch" - 7/10
  • 13x10 "W.T.F." - 7/10
  • 13x11 "Whale Whores" - 8/10
  • 1x02 "Da Doggone Daddy-Daughter Dinner Dance" - 2/10
  • 1x03 "The One About Friends" - 2/10
  • 1x04 "Birth of a Salesman" - 2/10
The Office (2005)
  • 6x03 "The Promotion" - 5/10
  • 6x04 "Niagara" - 9/10
  • 6x05 "Mafia" - 5/10
  • 6x06 "The Lover" - 8/10
  • 6x07 "Koi Pond" - 8/10
  • 21x02 "Bart Gets a 'Z'" - 5/10
  • 21x03 "The Great Wife Hope" - 6/10
  • 21x04 "Treehouse of Horror XX" - 7/10

Lisaks võtsin prooviks "Eastwick" (2009) pilootosa, mida ma edasi ei vaata. Johann Urb mängib muidu selles, kui kedagi huvitab. Veel vaatasin mitte plaanipäraselt "Curb Your Enthusiasm" (2000) 7x03, mis oli mu esimene tutvus seriaaliga. Selles osas taheti "Seinfeld" taas käima lükata. Kunagi võin Curb'i kavva võtta.

31. oktoobri varahommikul kell 04:00-06:30 jälgisin Facebook'i vahendusel Foo Fighters'i live kontserti, kusjuures U2 YouTube Live (2h 21min) ootab mul veel vaatamist. Rääkides Bookface'st (nali viimases The Office's)... kulutasin oktoobris aega sealse Mafia Wars mänguga. Vältisin pikalt sõprade kutseid kuniks ikka proovisin ja pole siiani suutnud lõpetada. Iga päev pean ikka mõne missiooni tegema või kellegagi kaklema, et saada level up! Olen otsapidi jõudnud juba Kuubasse - kasvatan ja müün seal sigareid. Kohe, kui saan level 70, siis võin põrutada Moskvasse ja mine tea, mis mind seal veel ees ootab...


Rääkides veel mängudest... proovige kohe Machinarium'i: http://machinarium.net/demo/ Tegin terve mängu läbi ega suuda ära kiita selle mõistatusi, mis panevad hallid ajurakud maksimaalselt tööle.
S o o v i t a n.



Olen juba täiesti offtopic, kuid tahan kindlasti mainida kuu (isegi aasta) parimad albumid: The Big Pink - A Brief History of Love ja Tolmunud Mesipuu - Puusse panen. Viimast saab tasuta tõmmata nt. siit. Kõik on täiesti legaalne. Neid kahte plaati kuulasin umbkaudu 10 korda. Rammsteini uus oli korralik.

Tulles nüüd tagasi filmide juurde, novembri lõpus algab PÖFF. Peaksin sel aastal saama pressikaardi, millega võin kõiki filme vaatama minna! Raha mul põhimõtteliselt pole ja ilma kaardita jääks PÖFFil käimata. Kui ma just oma kätest ilma ei jää, siis võite sel kuul mõnda arvustust isegi oodata. Soprano out.

Orphan (2009)

Neljapäev, 29. oktoober 2009

1984. aasta filmid

Tere jälle! Sain eelmisel nädalal taas aasta vanemaks (kahjuks) ja selle puhul tahtsin realiseerida oma pikaaegse idee vaadata sünniaasta filme, mis veel nägemata. Kaasautor Jolt, kes on blogis muuseas tubli alguse teinud, teab mu "1984 projektist" juba mitu nädalat. Käesolevat postitust tahtsingi teha juba enne sünnipäeva, kuid pole hullu, sest filmide vaatamisega alustangi alles täna.

Otsisin neid populaarsuse järgi IMDb'st, lisaks Oscarid, Criterion ja IMP Awards, lehitsesin raamatut "1001 filmi..." jne. Nimekiri tuli väga pikk! 1984 oli ju hea aasta. ;)

Alustan neist, mida olen näinud korduvalt (ja mõnest ka siin kirjutanud):



Teine grupp filme, mida olen näinud ammu:



Filmid, mida ma veel pole näinud (alati on järgmine aasta):



Toon eraldi välja Criterion'i filmid, mida mul hetkel pole:



Eesti (NL) filmid ka pulli mõttes:



Ning viimaks siis filmid, mis on olemas ja hakkan vaatama:



Arvustusi ei maksa oodata, kuid kes teab võib-olla mõne üksikuga üllatan. Kuu lõpus teen tavapärase kokkuvõtte.

Ahjaa, kui keegi näeb, et siit puudub midagi olulist, siis lisage.

Pühapäev, 25. oktoober 2009

Strange Days

Paljude režissööride kohta öeldakse, et nad teevad koguaeg sama filmi. Coenid oleks siinkohal ilmekas näide. Tõsi ju on, et peaagu kõigil nende filmidel on läbivaks teemaks mingi raha tagaajamine ja mitmekülgsed viisid, kuidas see siht peategelaste elud erinevas mahus hävitab. Ilmsetest sarnasustest hoolimata suudavad Coenid sama põhiteema iga kord väga erinevatelt katta ja kõikvõimalikes uutes žanrites lahendada. Kordamist - ja seega ka tüdinemust - veel tekkinud ei ole. Ja kuigi ma sarnast väidet Cameroni loomingule ei laienda tundus Strange Days’i (1995) hetkel vaadata väga asjakohane just Avatari üha kasvava promo tõttu. Paralleele nende kahe filmi vahel on küllaltki palju ja need on võrdlemisi ilmsed.


Suurim erinevus Strange Days’i ja Avatari vahel oleks aga see, et kui SD on väga selgelt pigem ajast maas, samas kui Avatar ähvardab 3D’ga mingit tüüpi kinorevolutsiooni teha. Strange Days’i vaadates oli mul koguaeg selline tunne, nagu oleks tegu mingi juustuse 80ndate actionfilmiga. Osatäitmised olid mingil määral väga nõrgad (ma eeldasin millegipärast, et Juliette Lewis on küllaltki andekas näitlejanna – not the case – lauluhääl on tal küll täitsa viisakas, PJ Harvey kraami täielikult ära ei rikkunudki) ja stsenaarium ei toetanud halba näitlemist mingilgi määral, dialoogid olid hooti tõsiselt magedad. Ehk siis, täiesti ehe Cameroni actionfilm.


Aga ma ei usugi, et Strange Days’st otsiks keegi väga peenetundeliselt esitatud sotsiaalkriitilist sõnumit või võimsaid sõnasõdu. Põhiliselt tõmbenumbriks on point-of-view ehk karakteri pilgu perspketiivist filmitud lõigud. Cameron on perfektsionist nähtavasti ka filmide puhul, mida ta ise ei lavastagi, niisiis pole imestada, et POV stiilis filmimiseks vajalikku tehnoloogiat polnud enne filmi olemas ja tuli aasta tehnilist eeltööd teha. Enda hinnangul tasus see igatahes ära. Sarnaseid body-cam lõike on nii Sunshine’s kui A Bittersweet Life’s väga efektselt kasutatud, kuid Strange Days on - oma kaamera tagant välja äsavate käte ja jalgadega - lahedam. Filmi alguses toimuv rööv on kindlalt parim osa ja ka üks mõrv on eriti mõjuv ning kõhe just ebatüüpilise perspektiivi pärast. Kuuldavasti saab ka Avataris olema mingi paariteist-mitmekümne minutit vältav lahingustseen, mis filmitud puhtalt karakteri silmade läbi. Cameron üritab sellel korral veelgi realistlikumat tulemust saavutada ja ka silmade pilgutamine on arvesse võetud. Muide, enamus filmi vaatavatest inimestest pilgutavad silmi sünkroonis. Cool beans.

Reede, 9. oktoober 2009

Generation Kill



Enne Generation Kill’i vaatamist teadsin sellest minimaalselt: Simon ja Burns on sarja loojad, teemaks on Iraagi sõda ja Trashile see sari meeldis, väga. Teaduspärast juhtisid ja kujundasid Simon ja Burns The Wire’t (parim meelehutus, selle sõna kõikide võimalike ilmingute ulatuses), mulle piisas huvi tekkimiseks vaid sellest. Siiski lükkasin vaatamist päris pikalt edasi, üheltpoolt polnud kooli ja sarnase tõttu aega. Teisalt pole tõsised, realistlikud ja sõnumit pähe taguvad sõjafilmid/sarjad minu jaoks. Olen kunagi väitnud, et kui tahan tõeliselt diipi sõjateemat võtan pigem kätte mingi (veel) lugemata Remarque’i teose või miskise analoogse tasemega raamatu. Sõjafilme vaadates eelistan pigem lustilist ja seikluslikku kraami, stiilis The Dirty Dozen, Where Eagles Dare, Kelly’s Heroes, The Guns of Navarone, The Great Escape ja viimasest ajast ka Inglourious Basterds (nimekiri on poolpikk seepärast, et ehk viitsib keegi seda kommentaariribal veelgi täiendada ja samas, mul on küllalt raske neid filme teineteisele eelistada).

 

Olin kuskilt kuulnud, et Generation Kill’s on küllalt keeruline sõdureid teineteisest eristada. See pidas paika umbes täpselt poole esimese osa ulatuses. Sarnaselt The Wire’ga panid Simon ja Burns vaataja olukorda, kus samaaegselt tuleb õppida väga palju päris- ja hüüdnimesid, ameteid ja nägusid. Ning muidugi, tegevus juba käib - täistempol. Isiklikult võtan seda komplimendina. Tegevusse ja karakteritesse sisseelades avastasin küllalt üllatuslikult, et paralleele The Wire’ga on veelgi. Mitmed tegelased mõlemast sarjast on täiesti üksühele sarnaste iseloomudega, aga see on ilmselt täiesti loomulik, sest Wire'i karakterid on samaaegselt väga üldkehtivad kuid ometi indiviiduaalsed. Herc'e jagus armeesse küll kohe mitu. Generation Kill’i sõnumgi on täpselt sama, mis The Wire’l. Ma pole kindel, kas The Wire’t eelnevalt vaatamata kerkib see niivõrd ilmselt esile, kuid minu jaoks oli väga selge, et Simon ja Burns on kasutavad armeed ühiskonna minimudelina ja see võimaldab vaid seitsme osaga väljendada sama, milleks The Wire’l kulus 60. 

Lisaks eelloetletule meeldisid mulle lahingustseenid. Reeglina kõik sõjafilmid on jalaväelaste perspektiivist, ke’l sõjatehnikat reeglina ühe relva jagu, seetõttu on äärmiselt värskendav vaadata kuidas Humvee’dest koosnev üksus lahingut peab. Lisaplussid selle eest, et Simon ja Burns oskavad igale poole piisavalt karakteriarendust ja head dialoogi sisse punuda, kogu Wire’i  ulatuses puudusid „ühetüübilised stseenid”, sama kehtib ka Generation Kill’i puhul. Keelepruugi usutavusest kirjutas Trash päris pikalt ja nii ongi, ise sain küllalt palju abi DVD’ga kaasatulevast voldikust. Püsiv autentsuse tunne suutis ka kõiksugused näiliselt rutiinsed hetked päris pingeliseks muuta, iga imelikult käituv autojuht näis minulegi terroristina ja kõik rahvamassidega stseenid olid samal põhjusel suisa lämmatavalt pingelised. Kohapealne meeleolu suudeti väga hästi edasi anda.


 

Generation Kill’i tõeline võlu on äärmiselt lahedates karakterites. Et sari põhineb Evan Wrighti kogemustel, siis saavad selgelt enim tähelepanu temaga sama Humvee'd jagavad mariinid. Enda üks põhilisi lemmikuid on Ray Person, tema powered by ripped fuel sõnavõtud on kuld, täisulatuses. Personit kehastanud James Ransone mängis The Wire’s Ziggy’t (tean inimesi, kelle jaoks rikkus Ziggy põhimõtteliselt kogu teise hooaja ja kuigi ta on tõesti parajalt häiriv, siis minu arvates selge eesmärgiga ja mitte üle talutavuse piiri). Ziggy ja Person on väga selgelt sarnased, oma pideva naljatamisega ja  võrdlemisi muutumatu iseloomuga. Minu arvates oleks Ziggy’st väga vabalt võinud Ray Person saada, kui tema elus olnuks veidi selgem siht. Mulle läks mingil põhjusel äärmiselt korda hetk sarja viimases osas, kui lahingupinge on vaibunud ning Personil tekib jalgpalli mängides konflikt Rudy’ga. See võrdlemisi lühikene stseen seletas kuidagi tohutult hästi, missugustesse rollidesse need mehed lahinguolukorras ümberkehastuvad ja kuidas peale pinge taandumist tavapärane sotsiaalne hierarhia uuesti kehtima hakkab. 

Võrdväärselt sümpaatne Ray Person’le on Brad ’Iceman’ Colbert. Hüüdnimele kohane kainus ja situatsioonitaju teevad temast ideaalse sõduri, kellele on kerge alt üles vaadata. Brad on üks väheseid karaktereid, kellele ma Wire’st head paralleeli ei tea pakkuda. Viimasena tooks välja Lt. Nate Ficki, kelle selgelt ebakompetentne otsene ülemus paneb ta pidevalt situatsioonidesse, kus ta peab otsustama, kas kaitsta ja järgida käsuahelat või toimida vastavalt reaalsele olukorrale ja loogikale. 


 

Ilmselt pole väga üllatuslik, et kõike seda arvestades annan Generation Kill’le täispunktid. Kardetud "haamriga pähe" sõnumit siin sarjas pole; komöödia on draamaga tasakaalus, nagu elus olema peabki. Kogu muusika tuleb sarjast enesest, luban et Avril Lavigne pole enne seda sarja iialgi võrdväärselt rokkinud. Lõpustseen on ainsaks erandiks ja väga võimalik, et see on mu lemmik sarja lõpp üleüldse. 

Nüüd tuleb veel vaid Homicide: Life on the Streets box hankida ning kevadel saab Treme jälgima hakata - New Orleans, orkaan Katrina, muusika ning muidugi sotsiaalkriitika – kõik perfektsuseks vajalikud komponendid olemas.


Avon Barksdale seletab kuidas cornerid üle võtta ja "mängu" tagasi pääseda.

Esmaspäev, 5. oktoober 2009

Pandorum

Käisin hiljaaegu Pandorum’i kinos vaatamas, peaasjalikult vaid seepärast, et sõber kutsus. Olen oma parimaid tuttavaid liiga mitmel korral vaatama viinud filme, mis - nagu hilisema arutluse käigus selgub - meeldinud vaid mulle. Täiskasvanud inimesed vastutavad küll ise enda tegude eest, kuid tunnistan, et olen mitmeid vastakaid arvamusi põhjustanud filme täiesti häbitult ja piiramatult reklaaminud. Seepärast tunnen kerget kohustust kaasas käia ka filme puhul, mis minu isiklikust huvišfäärist välja jäävad. Üleüldiselt on päris asjalik idee vahetevahel üle kontrollida, kas aiman eelinfo põhjal piisavalt täpselt, mis mulle meeldida võiks.

Tegelikult olin ma traileri põhjal küllaltki optimistlik, selge see et tegu pole millegi väga originaalse ega julgega (se’s osas loodan pigem Moon’le), kuid paar plussi Pandorum’l eelinfo põhjal siiski olid. Ben Foster on püsivalt väga hea kõigis rollides ja visuaalsed paralleelid Alien'ga on lihtsalt liiga ilmsed. Muide, mingil hetkel parafraseerib üks tegelastest isegi sama filmi tag-line'i "In space no one can hear you scream". Hea on, et ka nii kauges tulevikus sellest ulmeklassikast teadlikud ollakse. Kujutan ette, et Esylum'ga startides oli päris palju naljatlemist, tulnukatega kohtumise osas. Kahjuks rohkem plusse ülesloetleda ei õnnestugi, kogu ülejäänud film on keskpärane või alla selle.

Õuduse osa oli prominentne ja nagu Hülss’ki varem ütles, puha cheap scare’d. Vastupidiselt Hülss’le arvan aga, et Drag Me to Hell on kordades parem film. Põhiliselt just seepärast, et seal tõesti toimus mingi reaalne pinge kruvimine. Ma usun, et paberid stuudiole pakkudes võisid Pandorum ja Drag Me to Hell isegi väga sarnased tunduda, teostusel lisas Sam Raimi aga kõik need päästvad musta huumori killud ja tegi reaalselt hea õudusfilmi.

Pandorum on hirmutav vaid valju heli ja järskude üleminekute pärast. Põhiliselt häiriski mind väga halb montaaž ja kaameratöö. Päris mitmel korral ei saanud esimese hooga aru, kuidas mingi tegelane ühel hetkel mingist kohast järgmisesse jõudis. Reeglina mul filmide jälgimisel sarnast probleemi pole. Täiesti ülearune oli otsus „kollide” liikumist hoolega kiirendada ja lükandlikumaks teha. Eesmärgiks oli, et nad mõjuksid ebaloomulikumaks ja häirivamaks. Häiris küll, aga mitte hirmutavas mõttes. Ühtlasi muutis see kõik võitlusmomendid isegi veel vähem jälgitavaks, kui paljud keskpärased Greengrass’i jäljendused.

Sisu on samuti mitmes mõttes jabur. Ajalimiidi tutvustamine, keset filmi, ning sarnase pinge sisse toomine oli täiesti lambikas, põhjendamatu ja päris jabur, eriti arvestades kuivõrd pikka aega kogu filmi tegevustik hõlmab. Pandorumi lõpus olid paar kerget pööret ka. Esimese neist aimasin ette momendil, kui Payton endale seltsilise sai. Teine suutis isegi hetke jagu hämmeldust tekitada ja oli päris nutikas. Tegelaste taassünd filmi lõpus oli lihtsalt nii ilmsete visuaalsete viidetega, et pidin pihku itsitama. Kvaliteet sci-fi osas tuleb siis Moon’ni oodata.