Heat

On plaanis hakata vaatama tõelisi esmaklassilisi ja tuntuid filme, mida ma imelikul kombel veel kordagi näinud pole. Esimesena ülipõnev Heat (1995).

Film, kus kaks meie aja suurimat staari Al Pacino ja Robert De Niro kohtusid esimest korda pärast Ristiisa II. Lisaks on filmis veel hulganisti suuremaid ja väiksemaid staare. Natalie Portman tegi ka väikese rolli.

Aga Pacino on ikka tõesti üks muhe vend. Mäletate näiteks, kuidas ta filmis naiste suurtest persetest rääkis. Tal on selline temperament, mida vähestes näitlejates leidub. De Niro oli ka täiesti omas rollis nagu ta mitmetes samalaadsetes maffiarollides on olnud.

Heat'i režissöör on samuti legendaarne mees Michael Mann. Hiljuti vaatasin tema filmi Ali (2001) esimest korda. Talle meeldib tihti oma filmides kasutada sinist valgust, mis lisab dramaatilisust. Kasvõi Heat'i poster on sinakat tooni nagu ka üks De Niro stseen. Ali's näiteks andis sinakas toon meeleolu edasi tantsustseeni ajal.

Minu lemmik asi Michael Manni filmides (päris kõiki pole veel näinud) on muusika valik. Heat'is kasutas ta kahte Moby ülihead lugu: "New Dawn Fades" (kuigi kaverlugu) oli filmi keskpaigas autostseeni ajal, mis tegi sellest ühe mõnusaima stseeni. Ja päris lõpus sai kuulda "God Moving Over The Face Of The Waters", mis sobis sinna nii hästi. Moby't sai kuulda ka Miami Vice (2006) soundtrackil. Ja õnneks kasutab M. Mann tihti Audioslave muusikat nagu näiteks Collateral (2004) peal. Täpselt minu muusikamaitse.

Rääkides veel stseenidest, siis linna vahel suur tulistamisstseen oli väga pingeline ja üllatavalt hästi üles võetud. Paremat taolist stseeni kuskilt mujalt mulle kohe ei meenugi. Jäin filmiga väga rahule. Hea, et selle lõpuks ära nägin.