Reede, 31. august 2007

Music and Lyrics

Vaatasin veel uuemat sorti komöödiat Music and Lyrics (2007). Tõeliselt muhe komöödia on seegi. Filmis oli 3 head asja:
1) Hugh Grant - Kuigi pole tema filme niipalju vaadanud ja tundub, et ta mängib suhteliselt sarnast tegelast nagu alati, aga vähemalt siin oli üllatavalt naljakas. Meenub About a Boy's tehtav samalaadne huvitav roll;
2) Drew Barrymore - Mängis samuti naljakat ja kentsakat tegelast. Ja ilu on alati hea vaadata;
3) Dialoog - Humoorikas ja selline muhe. Kõige paremini tuli see just Granti tegelase puhul välja. Väga omamoodi lauseid pildus.

Lisaks neile kolmele oli veel Kristen Johnston (3rd Rock from the Sun) fännina äge tegelaskuju. Ja popdiivat Cora mängiv Haley Bennett tõi ka oma pideva tantsusooviga jällegi ilu ekraanile.
Lihtne ja vaimukas komöödia. Kohati kergelt südamlik. Musikaalne pealekauba.

There's Something About Mary

There's Something About Mary (1998) on väga tuntud ammune komöödia, aga vaatasin seda vist alles teist korda ja üle pika aja. Filmi režissöörideks on Bobby ja Peter Farrelly ehk teised tunnustatud vendadest filmitegijad peale Coen'ite. Muidugi veel ühed tuntud Hollywood'i vennad on Andy ja Larry Wachowski (The Matrix). Farrelly'd teevad aga nende teistega võrreldes ainult koomilise sisuga filme.

Mary't mängib minu ammune lemmik Cameron Diaz. Ja teise suurema rolli teeb tuntud koomik Ben Stiller. Peale tema veel Matt Dillon jpt. Kõiki meesnäitlejaid ühendab filmis Mary. Filmis on kuulus sperma intsident, kui Mary määrib enda arvates juuksegeeli juustesse ja need siis totakalt püsti jäävad. Selle stseeni kohta nägin just kommentaari režissöörilt Kevin Smith, kus ta rääkis, et Mallrats'i (1995) tegemise ajal oli neil ka üks sperma intsident filmi mõeldud, küll teistsugune, aga stuudio või keegi bossidest keelas selle ära. Ning Smith viitaski siis Kõiges on süüdi Mary filmi stseeni kohta, et tänu sellele teenis film palju kasumit ja Mallrats jäi suhteliselt varju. Et oleks võinud...
Muidugi mitte polnud see stseen ainus ajuvabalt naljakas kogu filmi jooksul. Ben Stilleri ja tema püksiluku jant - uhh valus, aga naerukrampe tekitav. Tõeliselt mõnus komöödia.

Fargo

Jällegi vaatasin rohkem kui kümne aasta vanust filmi ja seda esimest korda. Fargo (1996) on Joel Coen'i ja Ethan Coen'i väga omapärane film nagu nende teised filmidki. Fargot võib tõesti pidada nende üheks parimaks.

William H. Macy poolt mängitaval muidu täiesti tavalisel pereinimesel tekib ükspäev idee, kuidas raha saada. Alguses läheb kõik plaanipäraselt, aga kui mängu tulevad Steve Buscemi ja Peter Stormare mängitavad kurikaelad, siis hakkab varsti kõik väga valesti minema. Kuna filmis toimus tegevus lumises Fargo linnas Minnesota osariigis, siis toon sellega võrdluse, et lugu hakkab veerema nagu väike lumepall ja mäest alla veeredes muutub pall järjest suuremaks. Mis küll kõik seal valesti ei lähe.

Eelpoolnimetatud 3 meesnäitlejat tegid fantastilist tööd. Aga parim roll filmis oli minu arvates ning ka 1997. a. Oscari jagamistel tunnustatud Frances McDormand mängitud rase politseinik. Ta jääb nüüd igaveseks meelde, kui üks koomilisemaid tegelasi filmilinal. Samas jäädes ikka rolli tõsiduse piiridesse. Lihtsalt see, kuidas ta kogu aeg sõi ja näiteks see dialoog teise politseinikuga, kui ta esimest kuriteo sündmuspaika uurima läks. Ja neid naljakaid episoode oli veel mitmeid. Kusjuures juhtumi lahendas ta kõrvaltvaadatuna täiesti mängleva kergusega. Tema abikaasa (John Carroll Lynch) oli ka omaette ontlik tüüp. Väga lahe paar.

Fargo on põnev, närvekõditav ja kohati omamoodi humoorikas. Puhas kuld.

Laupäev, 25. august 2007

L.A. Confidential

Ei pidanud pettuma klassikas L.A. Confidential (1997). Algselt raamatuna välja antud sisaldas film väga tugevat sisu.

Peamiselt räägib see kolmest erinevat tüüpi L.A. politseinikust. Filmis tuleb hästi välja see paljukasutatud hea võmm ja halb võmm temaatika. Aga igal juhul paremini kasutatud, kui üheski teises taolises filmis. Võmmideks on kehastunud esmaklassilised meesnäitlejad: Kevin Spacey, Russell Crowe ja Guy Pearce, kes kõik mängivad ülihästi oma karakterid välja.

Nad uurivad pealtnäha erinevaid kuritegusid ja on päriselt ka erinevatest osakondadest, aga mõne aja pärast lood ristuvad. Lugu on väga intelligentne ja üllatavaid twiste sisaldav. Kohati on narratoriks näitleja Danny DeVito, kes mängib muidu räpast ajakirjanikku. Off the record, on the QT, and very hush-hush...
Silmailu on postrilgi näha olev Kim Basinger, kelle tegelaskuju võrgutab paar tegelast filmi jooksul.

Veel kord ütlen, et sisu on originaalne. Peale selle on dialoog tasemel ja kohati mõnusalt humoorikas. Väga mõnus 10. aasta vanune film, mida kindlasti võib uuesti vaadata.

Neljapäev, 23. august 2007

Uued DVD'd

Täna oli see ajalooline päev, kui ilmus 300 (2007) DVD ja tänu eeltellimusele sain juba samal päeval filmi uuesti nautida.

Film oli kinos loomulikult võimsam, aga kodus polnud ka paha vaadata. Enam niipalju ei üllatunud, kui esimest korda vaadates, aga filmi üldist headust see siiski ei vähenda. Terve teine plaat on ju lisade päralt, et mida veel oskad soovida.

Ainult seda, et sain 50. esimese tellija hulgas kaks pisikest meenet: spartalase metallist kiivrikujulise võtmehoidja ja spartalase kilbikujulise rinnamärgi. Täitsa lahedad esemed. Pilte ma neist hetkel ei leidnud ja ise ei saa kahjuks teha. Kui leian midagi, siis postitan uuesti.

Peale 300 ostsin paar päeva tagasi veel filme:

Back to the Future
Back to the Future Part II

Back to the Future Part III

Ice Age

Incredibles (2 DVD)

Lisasin uued filmid ka oma DVD listi. Kaanepildid:


Blog

Olen blogi täpselt kuu aega pidanud. Väga lühikest aega muidugi, aga ise jään senisega rahule. Nüüd on blogi nagu üks osa päevast. Näiteks filmide vaatamise ajal juba mõtlen, mida blogis selle kohta kirjutada jne. Järgmise taolise postituse teen umbes poole aasta pärast või ehk juba varem. Jõudu mulle edaspidiseks!

Kolmapäev, 22. august 2007

Transformers

Transformers (2007) oli juba hoopis teist masti meelelahutus. Sellist filmi peab kindlasti kinos vaatama. Täiesti meeletu asi. Paljud filmiblogijad on sellest juba ka kirjutanud, aga ma käisin alles eile vaatamas. Ei läinud mingite ootustega, aga sain väga positiivse elamuse.

Ma võib-olla ei liialda, kui ütlen, et pärast The Rock'i (1996) on see režissöör Michael Bay parim film. Loomulikult on efektide peale jõhkralt raha kulutatud, aga kui kõik on hea eesmärgi nimel, siis thumbs up. Parim suvine popcorni film on see kohe kindlasti.

Filmil oli pidev tempo peal ja igav ei hakanud kordagi. Sisu oli lihtne ja seega kerge jälgida. Pean ikka mainima, et seansi ajal oli saalis üks poiss (või mitu), kes iga ägeda stseeni peale ütles: "Mine!". Neid stseene oli palju ja minemisi tuli samuti palju, aga oli päris koomiline. Iga kord, kui robotautosid näitas, siis tuli jälle niimoodi venitatult Mmiine. :)
Arvatavasti, kui ma oleksin ka u. 12-aastane põngerjas, siis oleks Transformers minu all time lemmikfilm. Praegusel juhul väga arvestatav action/sci-fi film, mida täiesti vabalt võib mitu korda nautida.

Veel oli üllatavalt lahe dialoog ning nalju tuli uksest ja aknast, nii et saal naeris. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis taolisi nalju pole üldse raske välja mõelda. Ole ainult mees ja pane need oma käsikirja/filmi sisse. Näiteks, kui väike tüdruk näeb basseinist välja tulevat robotit ja küsib: "Kas sina oled hambahaldjas?". Lihtne, ja jälle publik naerab. Lisaks oli suurel hulgal situatsiooni komöödiat. Näiteks peategelane Sam lööb tulnuka pead nagu jalgpalli. Tubli Michael Bay või kes iganes käsikirja autorid.

Parima rolli tegi peaosatäitja noor Shia LaBeouf, kes meie kinodesse tuleb peatselt uuesti hea osatäitmisega Disturbia's (2007) ja animatsiooni tegelasena Surf's Up (2007). Kuid jackpot tuleb tal Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008) seikluses, kus ta mängib Jones'i poega. Uus superstaar ongi sündinud. Transformerites tegi ta usutava nooruki rolli ja mis peamine tegi seda humoorikalt.

Transformeritest sain aga uue silmailu nimega Megan Fox nagu kindlasti paljud enne mind. Jällegi tubli M. Bay või kes iganes selle taga olid. Thumbs up Transformeritele. Mingid jutud käivad kahest järjest!



Ratatouille


Käisin peale väikest pausi taas kinos ja vaatasin kaks filmi. Esmalt uus Pixari animatsioon Ratatouille (2007).

Enne filmi oli Pixari lühianimatsioon Lifted (2006). Ilma dialoogita, aga jällegi täitsa lõbus asi, mis kandideeris lühianimatsioonide Oscarile.

Ratatouille on südamlik lugu rotist Remy, kes ühel päeval avastab kokakunsti maailma ja tuleb välja, et ta on kokanduses väga hea. Peale rottide on ka inimtegelasi. Lugu on kaasahaarav ning nagu ikka on nalju igale maitsele ja vanusele. Ja tavapäraselt tegi Pixar loo vahepeal nii südantsoojendavaks, et vägisi tahtis pisar silma tulla. Muide pealkirjal Ratatouille on üks sisuline tähendus, mis filmis välja tuleb. Kuna prantsuse keelt ei oska, siis enne ei teadnud.

Animatsioonide tase on ikka väga kõrgeks aetud. Ei tea mitte ühtegi viimastest filmidest, mis poleks meeldinud. Neid tehakse ikka tõelise hoole ja armastusega. Ratatouille režissöör on Brad Bird, kes on meile tuttav The Incredibles (2004) filmiga.

Järgmine Pixari film tuleb aasta pärast suvel, mil pealkirjaks Wall-E (2008). Treilerit nägi Ratatouille ees.

Esmaspäev, 20. august 2007

Mars Attacks!

Tulnuka filmist ajendatuna mõtlesin vaadata midagi kergemat ehk Mars Attacks! (1996). Väga ammu telerist nähtud ja eriti ei mäletanudki midagi. Film pole Tim Burton'i parimate seast, aga üle pika aja kõlbas vaadata küll.

Filmimaailmaga rohkem kursis olles panin tähele mitmeid asju. Et väikest osa mängis minu üks lemmiknäitlejanna Natalie Portman. Siin filmis oli jällegi noor nagu Léon'is (1994) ja Heat'is (1995). Jack Black mängis huvitavat sõdurit ja seksikas Christina Applegate tema tüdrukut. Suurtematest rollidest täitis komöödia rolli kõige paremini Jack Nicholson. Tulnukate poolt röövitud Pierce Brosnan ja Sarah Jessica Parker olid omapärased. Laulja Tom Jones ja temaga koos tegutsenud kaaslased moodustasid ühe imeliku teami. Tulnuknaist mänginud ja mitte ühtegi sõna ütlev Lisa Marie liikumisstiil oli esmaklass.

Filmi jooksul palju naerda ei saanudki, aga tore muie oli kogu aeg suus. Tempo ei raugenud ja igav ei hakanud kordagi. Efektid oli Burton'likud.


Alien

Samal päeval Blade Runner'iga vaatasin ära teise Ridley Scott klassika Alien (1979). Olin seda ammu jupiti näinud, nii et võib öelda, et vaatasin ikkagi esimest korda tervenisti.

Alien oli labaselt öelduna parem kui Blade Runner. Jällegi ei tasu neid filme omavahel võrrelda, aga Sci-Fi'd nad mõlemad siiski on, kuid Blade Runner polnud loomulikult õudukas. Alien sisu oli minu jaoks jälgitavam, närviline õhkkond põnevam. Dialoogi oli mõlemas vähe. Rohkem oligi panustatud visuaalsele poolele.

Näitlejatest polegi vaja kedagi muud mainida, kui Sigourney Weaver'it, kes on tõesti ainus ja õige Ripley. Lõpp tema ja tulnuka vahel läks päris huvitavaks. Päris napilt pääses ikka.

Järgmised Alien ja ka Predator osad on samuti lähiajal plaanis vaadata. Eks need kõik sellised popcorni õudukad ole. Midagi keerulist pole - tulnukad jahivad inimesi ja vastupidi.

Blade Runner

Järgmisena võtsin ette Ridley Scott Sci-Fi klassika Blade Runner (1982), mille puhul ma kuidagi aimasin ette, et see mulle väga ei meeldi. Sci-Fi pole eriti minu teema, kuigi võin vaadata Star Wars'i või mis iganes taolisi ja neid nautida.

Võrdlused pole kunagi head, aga siiski paar näidet. Artificial Intelligence: AI (2001) meeldis mulle rohkem, kuigi lõpupoole vajus ära. Või I, Robot (2004), kui võrrelda neid tehisintellektide teemade koha pealt. Aga Blade Runner ei pakkunud mulle suurt midagi.

Näitlejad olid muidugi kõik tipp-topp. Harrison Ford nagu ikka. Huvitav oli Daryl Hannah väike roll. Rohkem polegi midagi öelda. Blade Runner oli hea, aga lemmikute hulka kindlasti ei mahu.

Laupäev, 18. august 2007

Heat

On plaanis hakata vaatama tõelisi esmaklassilisi ja tuntuid filme, mida ma imelikul kombel veel kordagi näinud pole. Esimesena ülipõnev Heat (1995).

Film, kus kaks meie aja suurimat staari Al Pacino ja Robert De Niro kohtusid esimest korda pärast Ristiisa II. Lisaks on filmis veel hulganisti suuremaid ja väiksemaid staare. Natalie Portman tegi ka väikese rolli.

Aga Pacino on ikka tõesti üks muhe vend. Mäletate näiteks, kuidas ta filmis naiste suurtest persetest rääkis. Tal on selline temperament, mida vähestes näitlejates leidub. De Niro oli ka täiesti omas rollis nagu ta mitmetes samalaadsetes maffiarollides on olnud.

Heat'i režissöör on samuti legendaarne mees Michael Mann. Hiljuti vaatasin tema filmi Ali (2001) esimest korda. Talle meeldib tihti oma filmides kasutada sinist valgust, mis lisab dramaatilisust. Kasvõi Heat'i poster on sinakat tooni nagu ka üks De Niro stseen. Ali's näiteks andis sinakas toon meeleolu edasi tantsustseeni ajal.

Minu lemmik asi Michael Manni filmides (päris kõiki pole veel näinud) on muusika valik. Heat'is kasutas ta kahte Moby ülihead lugu: "New Dawn Fades" (kuigi kaverlugu) oli filmi keskpaigas autostseeni ajal, mis tegi sellest ühe mõnusaima stseeni. Ja päris lõpus sai kuulda "God Moving Over The Face Of The Waters", mis sobis sinna nii hästi. Moby't sai kuulda ka Miami Vice (2006) soundtrackil. Ja õnneks kasutab M. Mann tihti Audioslave muusikat nagu näiteks Collateral (2004) peal. Täpselt minu muusikamaitse.

Rääkides veel stseenidest, siis linna vahel suur tulistamisstseen oli väga pingeline ja üllatavalt hästi üles võetud. Paremat taolist stseeni kuskilt mujalt mulle kohe ei meenugi. Jäin filmiga väga rahule. Hea, et selle lõpuks ära nägin.


Reede, 17. august 2007

Walk Hard



Sattusin täna selle treileri otsa ja kuulsin filmist esimest korda. Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007) on loomulikult paroodia Walk the Line (2005) filmist. Pange tähele, et Elvis Presleyt mängib Jack White. Ja jällegi teeb filmis kaasa minu viimase aja lemmik Jenna Fischer. Happy times!

Neljapäev, 16. august 2007

Queen Rock Montreal

Kõigile Queeni austajatele on hea uudis, et 29. oktoobril ilmub Queen Rock Montreal DVD ja duubel CD. Kontsert toimus 1981. aastal Montrealis Kanadas, mis on DVD tarbeks loomulikult taastatud parimasse konditsiooni.
Samuti antakse välja duubel dvd Queen Rock Montreal and Live Aid. Kogu kestvus on umbes 138 minutit. Ainult Montreali kontserti DVD pikkuseks on umbes 95 minutit.
Ajaliselt oli kontsert enne Hot Space albumi väljaandmist ning uusimad albumid olid neil The Game ja soundtrack filmile Flash Gordon.

CD/LP lood:

Intro
We Will Rock You (Fast)
Let Me Entertain You
Play The Game
Somebody To Love
Killer Queen
I’m In Love With My Car
Get Down Make Love
Save Me
Now I’m Here
Dragon Attack
Now I’m Here (Reprise)
Love Of My Life
Under Pressure
Keep Yourself Alive
Drum And Tympani Solo
Guitar Solo
Flash * (previously unreleased)
The Hero * (previously unreleased)
Crazy Little Thing Called Love
Jailhouse Rock
Bohemian Rhapsody
Tie Your Mother Down
Another One Bites The Dust
Sheer Heart Attack
We Will Rock You
We Are The Champions
God Save The Queen


http://www.queenrockmontreal.com/

Teisipäev, 14. august 2007

Planet Earth


Planet Earth (2006) on sari meie Maast. Tehti 11 umbes tunniajalist osa erinevatest teemadest: From Pole to Pole, Mountains, Fresh Water, Caves, Deserts, Ice Worlds, Great Plains, Jungles, Shallow Seas, Seasonal Forests, Ocean Deep.

Kui juba esimest saadet vaatad, siis võib päris kindel olla, et tahad ka järgmisi näha. Sari on ääretult huvitav ja kindlasti parim loodusdokumentaalidest, mis kunagi on tehtud. Ja mis peamine, et videomaterjal on hämmastavalt ilus. Selliseid kaadreid nagu seal, ei näe isegi kõige kallimates Hollywoodi filmides. Kaamerad on seal tipptasemel ja operaatorid näevad suurt vaeva, et tuua meieni neid uskumatuid kaadreid.
Keda vähegi huvitab loodus, siis Planet Earth on kohustuslik vaatamine. Kuigi sari sobib tegelikult kõigile.



Esmaspäev, 13. august 2007

Blades of Glory

Blades of Glory (2007) on hea komöödia, mis meenutas eelkõige teisi Will Ferrelli filme nagu Talladega Nights või Anchorman. Veel on ta segu Dodgeball'st ja Jon Hederi esimesest tuntud rollist Napoleon Dynamite. Ehk Blades of Glory on sama jabur ja naljakas nagu need filmid. Will Ferrell mõtles suurema osa oma dialoogidest, mis teeb ta oma teiste rollidega võrreldes sama naljakaks. Filmis tegi veel hea väikese rolli Kontorist tuntud Jenna Fischer.

Sisu pole mõtet kirjeldada, ilma teadmata peaks tegelikult huvitavamgi olema. Uisutamisest see loomulikult räägib.
Mulle meeldib, kui filmides kasutatakse minu lemmikartistide muusikat. Seekord oli meeldiv üllatus, kui finaalis mängis taustaks Queen - Flash.

DVD tuleb USA's 28. augustil (meil kuskil kuu aega hiljem) magusate lisamaterjalidega, mis väärivad kindlasti sama palju vaatamist, kui film ise.

Laupäev, 11. august 2007

Friends


Tegin omamoodi maratoni ja vaatasin kõigile teada-tuntud Friends (1994) 10 hooaega ehk kuskil 238 osa. Muidugi mitte järjest, vaid vahedega. Esimest hooaega hakkasin vaatama kuskil aasta tagasi ja nüüd viimase 10. hooajaga lõpetasin veel suhteliselt hiljuti.

Sari tekitas omamoodi sõltuvuse. Saab ju palju nalja nii situatsiooni kui ka dialoogi poole pealt. Sisu on tehtud väga jälgitavaks, nt. see pidev Rossi ja Racheli koos-lahus teema, pulmad, lapsesaamised jne.

Sarjas on kogu aeg üks pidev lugu, aga õnneks ei kordu midagi. On huvitavad tegelased ja muidugi parimad näitlejad nendesse osadesse.

Vaatasin ka igasuguseid sassiläinud võtteid ja muid kaamerataguseid tegemisi, mis olid sama naljakad. Vaieldamatult üks korralik komöödia sari.
Hakkasin nüüd Joey (2004) sarja ka vaatama, aga nagu arvata oligi, et see ei kõlba eriti kuhugi. Kahju muidugi sellest, aga Sõbrad ei kao kuhugi.



Reede, 10. august 2007

The Office



Veel üks hea komöödia sari on The Office (2005). See on siis USA versioon UK samanimelisest kultussarjast, mis mulle samuti meeldis. Algse Kontori looja Ricky Gervais on kusjuures remake'i tegemisel suuresti abiks.
USA Kontori bossi kehastab humoorikas Steve Carell. Siin mängib ta kergelt öeldes mittetavapärast bossi, mis on vaataja jaoks muidugi naljakas.
Kõik teised peaosatäitjad sobivad samuti sarja perfektselt. Sarja suuremaid plusse ongi näitlejad ja nendevahelised dialoogid. Sisu on ka kohati päris põnev. Eriti näiteks teise hooaja Jimi ja Pami vaheline teema. Kes on näinud, see teab. Jimi vembud Dwightiga on alati naljakad nagu UK omaski. Sarjas on hulganisti piinlikke olukordi, mis jällegi vaataja jaoks on ülinaljakad. Siis kogu see kaamera ees rääkimine/pihtimine ja vahel vilksamisi otse kaamerasse vaatamine annab naljadele palju lisaks. Veel on hea, et sari ei kasuta publiku naeru.
Arvan, et rohkem polegi vaja tutvustada. Kes on juba näinud need teavad millega tegu. Kes veel näinud pole, siis minu poolt soovitus.


Neljapäev, 9. august 2007

The Fast Show



Viimasel ajal olen palju komöödia sarju vaadanud ja kindlasti neist kõige parem oli The Fast Show (1994), mis astub minu silmis näiteks legendaarse Monty Pythoni kõrvale. Miski ei ületa ikka jaburat Briti huumorit (Big Train, Black Books, Smack the Pony jne.)

Fast Show'd tehti erinevatel aastatel 3 hooaega igas 6-8 osa. Esmalt peab mainima ühte sarja alustaladest näitleja nimega Paul Whitehouse, kes veab absoluutselt kõik oma mängitud karakterid 100% välja. Kõik teised osalejad on sama head. Isegi näitleja Johnny Depp on öelnud, et vaatab Fast Show'd ning näitleja Paul Whitehouse on tippklass. Johnny Depp kusjuures tegi päris viimases osas ühe väikese rolli: http://www.youtube.com/watch?v=99ahcMHAWJ4.
Need müüjad on sarja ühed põhilised karakterid, keda peaaegu igas osas korra näha võib. Aga neid naljakaid tegelasi on veel lugematul hulgal. Ja naerda saab tõesti südamest. Sarjast jääb veel palju fraase meelde ja karakterid ei unune niipea.

Fast Show näitlejad on teinud ka eriti magusaid Live ülesastumisi, kus ligi kahe tunni vältel korratakse parimaid sketche või tehakse täiesti uusi. Lisaks on neil pikemad jõulueri episoodid. Ehk kõik Fast Show'ga seotud on puhas kuld. Soovitan kõike vaadata.













Brilliant Kid














Ted & Ralph

Pühapäev, 5. august 2007

Sõrmuste isanda Limited Edition DVD




Monitoriga samal päeval käisin neid värskeid Limited Edition DVD'sid ostmas. Pakub Filmipood ja augustis on neil poodides soodus ka, nii et fännidel tasub kindlasti ostmist. Tellida ei maksaks, siis tuleb kallim.
Eile jõudsin ära vaadata Return of the King umbes 1:40 tunni pikkuse lisamaterjali koos eestikeelsete subtiitritega. Kuna olen näinud 4-diskilise kogumiku mahukaid lisamaterjale, siis oli üllatus, et nii palju uusi asju näidati. Vähesed kohad ainult kordusid.
Plaatide ümbrised on ilusad ja üldse on need igati kiiduväärt väljaanded. Nagu minu teiste DVD puhulgi, siis võin kunagi neist põhjalikumalt kirjutada.
Uudise eest tuleb tänada Ivarit.

http://www.filmipood.ee/client/shop/product.asp?wa_id=17718&wa_site_id=1
http://www.filmipood.ee/client/shop/product.asp?wa_id=17719&wa_site_id=1
http://www.filmipood.ee/client/shop/product.asp?wa_id=17720&wa_site_id=1



Numb3rs


Ausalt öeldes olen päris tükk aega seriaale rohkem vaadanud kui filme. Nii võtangi ette lühitutvustused, mida viimasel ajal vaadanud olen.

Esmalt hea põnevik NUMB3RS (2005). Olen ära vaadanud esimese hooaja, kus oli 13 episoodi. Teises ja kolmandas hooajas on 24 osa. Neid hakkan lähiajal kindlasti vaatama. Esimese hooaja põhjal jään väga rahule, sest sellisena ma sarja ette kujutasingi.


Nagu iga osa alguses öeldaksegi: We all use math every day; to forecast weather; to tell time; to handle money. We also use math to analyze crime; reveal patterns; predict behavior. Using numbers, we can solve the biggest mysteries we know.

Kui ma paar postitust tagasi rääkisin astronoomia huvist, siis selliseid teaduslikke ja matemaatilisi filme/seriaale meeldib mulle veel eriti vaadata. Näiteks A Beautiful Mind (2001) ja dokumentaalfilm John Nash'ist. Veel Pi (1998), mõningal määral The Da Vinci Code (2006). Kõike kus tehakse mingeid avastusi maailma kohta, siis olen müüdud. Üks dokumentaal tuleb veel meelde The Elegant Universe (2003) jne. Samamoodi meeldivad mulle kriminullid nagu Sherlock Holmes, aga teema juurde tagasi.

Igas osas on mingi juhtum FBI uurijatel, kus kurjategijate tabamiseks saadakse abi numbritest. Siiani on sari säilitanud uudsuse, sest iga teema on erinev. Rääkides täpsusest ja pühendumisest, siis seriaali jaoks annavad nõu päris matemaatika professorid ja kõik seriaalis kasutatud valemid on tõesed! Osatäitjatest parimad ongi peategelasi Eppes perekonda kehastavad näitlejad. Eesotsas matemaatiku Charlie (David Krumholtz), tema vend ja FBI agent Don (Rob Morrow), nende isa Alan (Judd Hirsch). Lisaks teeb Ally McBeal'ist tuntud Peter MacNicol siin sarjas umbes samasuguse huvitava karakteriga rolli.
Muuseas sarja produtsendid on Ridley Scott ja Tony Scott.


Laupäev, 4. august 2007

Uus monitor



Eile sai umbes kuu aega planeeritud monitori otsimine läbi ja lauale ilmus Samsung SyncMaster 206BW (20" wide). :)
Pikalt ei olegi midagi rääkida. Proovi mõttes vaatasin eile ühe DVD filmi ära ja kvaliteediga võib väga rahule jääda. Muide sellist oodatud ehmatust ei olnudki, kui uus monitor vahetas välja samuti Samsungi aga vanema ja väiksema SyncMaster 765MB (17" CRT). Kuigi tuleb tunnistada, et pilt on suurem ja ikka kõvasti. Aga juba ühe päevaga olen ära harjunud nagu oleks kogu aeg see olnud. Nüüd hakkan filmidele kõvasti valu andma!

Kolmapäev, 1. august 2007

Planeetide ja tähtede suurused


Väike eellugu, kuidas selle videoni jõudsin. Otsisin netist informatsiooni raamatu "Kõiksuse lühiajalugu. Teekond suurest paugust inimeseni" kohta. Nimelt on plaanis raamat omale soetada, aga sellest mõni teine kord. Igatahes jõudsin mingit pidi ühe huvitava blogi peale http://spiid.blogspot.com/. Ei peatu ka siin pikemalt, kuigi see blogi oli täitsa huvitav, sest jäin lugema ja vaatama autori tehtud postitusi. Ühes neist oligi toodud sama video.

Olen seda mujal veel näinud, aga ei tee paha enda lehele ka tuua. Mulle on kogu aeg astronoomia huvi pakkunud. Videos nähtu on ikka täiesti hämmastav.

Videost on muidu mitu versiooni, see on ilma muusikata. Lisan ka pildi suurimast teada olevast tähest VV Cephei A võrdluses meie Päikesega.

Et Päikest näha peab pilti suurelt vaatama!