Laupäev, 31. märts 2012

Filmid ja seriaalid märtsis 2012



Palju võõrkeelseid filme sattus sel kuul kavva (inglise keelt ei arvesta). Mitte, et see nüüd midagi erakordset oleks, kuid PÖFFi välisel ajal ikka üsna haruldane, et neid üle ühe-kahe kuus ette satub. Täpsemalt siis 11/20'st olid võõrkeelsed, kui arvestada ka Night on Earth'i, kus sai kuulda lisaks English'le veel prantsuse, itaalia ja soome keelt.

Kinos käisin kuuel korral ja üllatavalt kõige parema elamuse pakkus Eesti film... Mitte ainult polnud Vasaku jala reede lugu mõnusalt tempokas, vaid film oli ka tehnilistes aspektides üllatavalt tugev. Lisaks hea muusika ja näitlejad - Võigemast ja Teplenkov on klass omaette, Lepland ka täitsa andekas. Nende Eesti noorimate režissööride näol on meie filmi tulevik küll väga helge.

Teiseks soovitaksin soojalt 21 Jump Street'i, sest nalja saab rubla eest. Täitsa mõnus keel põses komöödia, mis ikka jaburalt hulluks keerab. Meenutas Hot Fuzz'i kohati. Olen uhke, et mu terav silm tundis cameo ära enne, kui ta end "paljastas".

Shame'l oli au olla minu 400. kinos nähtud film! Number oleks natukene suuremgi, kuid mul pole pre-2001 pileteid säilinud ja peast enam hästi ei mäleta, aga see selleks.

Lõpetuseks minu mahukas arvamus John Carter'st, kes pole seda veel lugenud. Kahju, et film läbi kukkus.



  1. 01. We Bought a Zoo (2011) - 7/10 - kinos
  2. 01. Vasaku jala reede (2012) - 8/10 - kinos
  3. 03. A Midsummer Night's Sex Comedy (1982) - 5/10
  4. 03. Headhunters "Hodejegerne" (2011) - 7/10
  5. 07. John Carter (2012) - 7/10 - kinos
  6. 09. The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 (2011) - 4/10
  7. 10. Audition "Ôdishon" (1999) - 6/10
  8. 15. 21 Jump Street (2012) - 7/10 - kinos
  9. 15. Chronicle (2012) - 7/10 - kinos
  10. 15. Shame (2011) - 7/10 - kinos
  11. 17. Bad Education "La mala educación" (2004) - 6/10
  12. 18. All About My Mother "Todo sobre mi madre" (1999) - 6/10
  13. 20. Babycall (2011) - 6/10
  14. 23. The Man from Nowhere "Ajeossi" (2010) - 6/10
  15. 24. Alphaville "Alphaville, une étrange aventure de Lemmy Caution" (1965) - 5/10
  16. 25. Pierrot Goes Wild "Pierrot le fou" (1965) - 8/10
  17. 30. Breathless "À bout de souffle" (1960) - 7/10
  18. 31. Jan Uuspõld läheb Tartusse (2007) - 8/10 *
  19. 31. Night on Earth (1991) - 8/10
  20. 31. Incendies (2010) - 8/10
Teine number on kuupäev ja * tähistab kordust.






MUU (stand-up, lühifilmid):

SERIAALID (lõppenud hooajad):

Muusika märtsis 2012



27. veebruar - 04. märts
  • Ólafur Arnalds - "Eulogy for Evolution"; "Living Room Songs" (15)
  • Bruce Springsteen - "Wrecking Ball" (14)
  • Wye Oak - "Civilian" (10)




05. märts - 11. märts
  • Trust - "TRST" (15)
  • K1llRGVP - "Pink Light EP"; "Summer EP" (15)
  • Band of Skulls - "Sweet Sour"; "Electric Blues" (14)




12. märts - 18. märts
  • Miike Snow - "Happy to You" (42)
  • Ingrid Lukas - "Silver Secret" (13)
  • Tenacious D - "The Pick of Destiny"; "Tenacious D" (10)




19. märts - 25. märts
  • AWOLNATION - "Megalithic Symphony" (36)
  • Bjørn Arve Lagim - "The Longest Journey Soundtrack" (32)
  • The Shoes - "Crack My Bones" (20)




26. märts - 01. aprill
  • Ladyhawke - "Anxiety" (24)
  • Grinderman - "Grinderman 2 RMX" (19)
  • The Naked And Famous - "Passive Me, Aggressive You"; "No Light EP"; "This Machine EP" (18)

Reede, 30. märts 2012

Tallinn Music Week & Candy Empire



Täna täistuuridel algav Tallinn Music Week jääb mul küll kogemata, kuid võtan ka natukene melust osa ning jagan seda Remix-EP'd. Kui nelja loo kuulamiseks aega pole, siis kuulake ainult Napoleon IIIrd - That Town (Candy Empire March For Love Remix) - see "düü dada düü dada" jääb pikaks ajaks kummitama. Mõnus remix.

Lisaks, kel on veel tõmbamata TMW promo kogumik, siis leiab selle siit: http://download.tallinnmusicweek.ee/

Candy Empire (endise nimega Brooklyn Candy Empire) esitleb kontsertil ka oma debüütalbumit (tahan!). Maitseks kaks lugu:


Kolmapäev, 28. märts 2012

Damon Albarn - The Marvelous Dream



Mind võlub muusikas üle kõige lihtsus ja meloodia ning selles loos on mõlemad komponendid olemas (eriti alates 1:05).

Neljapäev, 22. märts 2012

AWOLNATION - Sail



Ikka lipsab midagi head kõrvust mööda. Pole vahet, kui palju uut muusikat kuulata. Lugu nende eelmise aasta märtsis ilmunud debüütalbumilt.

Teisipäev, 20. märts 2012

Vaiko Eplik - Varielu



Lugu maikuus ilmuvalt albumilt.

Kolmapäev, 14. märts 2012

DyE - Fantasy



Küll see Jolt on ikka pervert, et mulle selliseid videosid saadab. Aga nali naljaks, väga hea video.

The Shoes - Time To Dance



Vaadake, kuidas Jake Gyllenhaal tapab.

John Carter

Otsustasin üle tüki aja pikemalt kirjutada, sest John Carter (2012) on üks huvitav nähtus filmimaailmas, kui nii võib öelda. Läksin päris hoogu, aga sellest on ka palju rääkida.

Alustame pelgalt numbritest. Filmi eelarve oli $250 miljonit (+ turundus) ning äsja lõppenud avanädalavahetusel teenis see ookeani taga tühised $30 miljonit, mis ei tulnud suure üllatusena, sest Disney ei osanud filmi õigesti reklaamida ja inimestel polnud lihtsalt huvi selle vastu. Omaette teema on, kas seda olekski olnud üldse võimalik kuidagi paremini turustada, aga kõigest järgemööda.

Koos ülemaailmse kassatuluga on number hetkel $100 miljoni juures, mis polegi kõige hullem, aga mingigi kasumi teenimiseks on veel pikk maa minna. Arvestades veel, et Disney plaanib teha JC filmitriloogiat, siis on seis ikka väga lootusetu. Vähemalt soosib neid asjaolu, et ühtegi samalaadset filmi pole hetkel kinodes.

Nüüd jõuame lavastaja Andrew Stanton'ini, kes on teinud mitte ainult minu kaks lemmik Pixari animatsiooni Finding Nemo ja WALL-E, vaid need on mul üldse ühed kõige südamelähedasemad linalood, sest mõlemas on täiuseni lihvitud lugu ja karakterid. Lisaks on Stanton peaaegu iga Pixari filmiga mingil määral seotud olnud ehk kui filmiprojekt rohkem kui 3 aastat tagasi välja kuulutati, siis olid minu ootused loomulikult kõrged. Personaalsel tasandil jätab Stanton samuti kõikides intervjuudes hästi sümpaatse mulje ja on selgelt näha, et ta teab, millest räägib (näiteks siin). Veebruaris pidas ta ka TED'i kõne teemal, kuidas lugu jutustada, milles ta on vaieldamatu meister... või oli kuni tänaseni.


John Carter on Stanton'i jaoks mitmel rindel tundmatus kohas vette (Marsile) hüppamine. Kõige olulisemaks erinevuseks tema eelnevate filmidega on see, et JC pole animatsioon, kuigi selles oli rohkem animeeritud kaadreid kui Finding Nemo's. Teiseks on tegu tema karjääri esimese adaptsiooniga, mis põhineb Edgar Rice Burroughs'i 100. aasta vanusel raamatuseerial, mida Stanton ise noorena fännas. Aja jooksul on mitmed režissöörid üritanud Marsil hüppavat tegelast kinolinadele tuua ning Stanton otsustas lõpuks asja enda õlule võtta, sest muidu olekski film(id) tegemata jäänud.

Teisisõnu on JC Andrew Stanton'i $250 miljoniline passion project, mis osutus ka temale natukene üle jõu käivaks - vähemalt publiku silmis. Suure-eelarvelised "unelmateprojektid" pole muidugi mingi haruldus ja neid on isegi lähiminevikus palju (ja edukalt) tehtud: Zack Snyder'i Watchmen, Peter Jackson'i The Lord of the Rings ja King Kong (2005) jne.

Fakt on see, et John Carter'i ulmeromaanid olid esimesed omataoliste seas, mis mõjutasid filme Star Wars'st kuni Avatar'ini, kusjuures just viimasega on tal päris palju ühist. Siit jõuamegi põhilise probleemini, et 2012. aasta filmipublikule ei paku JC kahjuks enam midagi ennenägematut. Peale selle, kui mõistlik otsus oli ikkagi algse pealkirja John Carter of Mars lühendamine. Filmi seisukohalt on see loogiline, aga reklaami mõttes mitte eriti. Väidetavalt kardeti, et seda seostatakse Mars Needs Moms'ga, mis on hetkel suurim läbikukkumine filmiajaloos. Ega Marsil toimuvate filmidel pole kunagi hästi läinud, kui Total Recall välja arvata.


Kui nüüd filmi headest ja veadest konkreetsemalt rääkida, siis mõnes punktis ongi kõige lihtsam tuua võrdlusi eelnevalt mainitud Avatar'ga. James Cameron lõi oma ulmeseikluses vapustavalt detailse maailma, mis elas ja hingas. John Carter'ga Marsil olles ei tundnud, et olen "reaalses" maailmas, vaid CGI loodud tegelaste, linnade jms. keskel, kuigi filmimisel kasutati palju välivõtteid, mille käigus Utah osariigi kõrbed "muudeti" Marsiks. Mingi ebakõla pidi tulema päris võttepaikade ja arvutiga lisatud efektide kombineerimisel, kuid seda täpset viga ei oskagi välja tuua. Sama probleem oli nt. Thor's Asgard'i linnaga, mis tundus lihtsalt võlts, kuid uskumine selle maailma reaalsusesse on vaataja jaoks ülimalt oluline, sest vastasel juhul ei haara lugu mingil moel kaasa. Andrew Stanton'i enda filmidest nt. WALL-E alguses on perfektne maailma kehtestamine.

Järgnev punkt pole päris õiglane, sest mul on raamatud lugemata, kuid nagu öeldakse: film peab toimima iseseisvalt. Nimelt jäid Marsil elutsevate rassidevahelised konfliktid ja üleüldised motiivid natukene segaseks ja mis põhiline - igavaks! Olgu, nende planeet sureb ja punased marslased, Tharks'd, Thern'd võitlevad ellujäämise nimel, aga miks ma täpselt peaksin sellest hoolima? Ja veel tähtsam küsimus, miks peategelane John Carter peaks hoolima... Avatar's oli väga selgelt kaks poolt: Na'vid vs. inimesed ning Jake Sully siis nende kahe vahel. JC's polegi viga nii väga selles, et vastaspooli on rohkem, vaid me ei õpi ühtegi neid piisavalt tundma, et üldse kellegi poolt olla. Äkki "halvad" polegi nii halvad? Ühesõnaga sisu lihtsustamine oleks natukene aidanud.


Positiivsematel toonidel jätkates, siis filmi alguses olnud põgenemiskatsed oli puhas lust. Selliseid väikeseid lahedaid momente oli veelgi nt. lõpu poole, kui üks tegelane loeb ning jõuab teatud kohani... Marsi printsess oli kindlalt kõige kaasahaaravam tegelane ning Lynn Collins polnud silmadele ka just halb vaatepilt... Kiirelt veel nimetades parimaid hetki: John Carter'i esimesed "hüpped" Marsi pinnal, tema "hüüdnimi" Virginia ning üliarmas koeralaadne loom võttis samuti iga kord näo naerule.

Tuleb välja, et selline Pixari geenius nagu Andrew Stanton on ka kõigest inimene ning eksib vahetevahel, kuid mul on siiski hea meel, et ta sai oma unelmateprojekti teoks teha. Ta on öelnud, et võtab JC esimest filmi kui seriaali pilooti ning järgnevates osades saaks siis täiskäigu sisse panna, sest oleme maailmaga juba tuttavad. Praegusel hetkel on järjed muidugi suure küsimärgi all, kuid vaataksin neid igal juhul. Kahju ainult, et see sissejuhatus oli natukene konarlik ja mitte päris lõpuni realiseeritud.

NB! Soovitan filmi ainult 2D's vaadata, kusjuures sama soovitab ka režissöör ise. Tema Pixari kolleegil Brad Bird'l õnnestus Mission: Impossible - Ghost Protocol'i puhul 3D'd vältida, aga Stanton'l ei vedanud. Finding Nemo tuuakse ka vastu tema tahtmist kolmemõõtmelisena taas ekraanidele.

7/10