Neljapäev, 26. märts 2009

W.



Minu esimene säästuarvustus. W. (2008) plussid: Josh Brolin presidendina ja ongi üldiselt kõik... Miinused: Thandie Newton oli lihtsalt kohutav Condoleezza Rice'na ja film oli suhteliselt igav ning mittemidagiütlev.
5/10


Kolmapäev, 25. märts 2009

Where the Wild Things Are




Selle aasta ühe oodatuima filmi treiler lõpuks päral. Olin juba ammu müüdud neid esimesi pilte nähes. Treileris kasutatakse Arcade Fire - "Wake Up" kahte erinevat versiooni ja pange tähele, kui hästi läheb James Gandolfini öeldud ainus lause loo pealkirjaga kokku.
Where the Wild Things Are (2009) esilinastub USA's 16. oktoobril ja meitel esialgse info põhjal novembris.

Esmaspäev, 23. märts 2009

Tales of the Black Freighter

Watchmen'i geekidele ei vaja Tales of the Black Freighter (2009) pikalt tutvustamist, kusjuures ise graphic novelit lugedes käisin neist akendest silmadega kiirelt üle, et uuesti Valvurite tegemistele pühenduda.

22-minutilise lühianimatsiooni peategelaseks on meremees, kes elab üle piraatide rünnaku ja püüab oma surnud kaaslastest ehitatud parve abil taas koju jõuda. Lugu on verine ja läbinisti depressiivne, kuid mitte kõige huvitavam. Animatsioon on keskmine või isegi veidi kehvapoolne. Peategelasele annab hääle Gerard Butler.

Watchmen'i režissöör Snyder pidavat lõplikule 3h 25min versioonile Black Freighter'i külge pookima. Mind huvitab, kuidas ta täpselt seda teeb, kas ta ajab täpselt raamatust järge ja paneb piraadiloo tükiti sisse samades kohtades nagu koomiksis ja säärasel juhul, kuidas see lõpuks kõik koos püsib... Eks näeb.
7/10

Loe lisaks:
http://filmsmusic.blogspot.com/2009/02/watchmen.html
http://filmsmusic.blogspot.com/2009/02/watchmen-graphic-novel.html

Asjalikku kuulamist:
Kevin Smith and the /Filmcast Review Watchmen
Watchmen Q&A filmi stsenaristidega

Graphic novel vs...

... animation

Pühapäev, 22. märts 2009

NIN|JA 2009


Oligi viimane aeg, kui NIN jälle tasuta kraami jagab. Vaatasin blogi arhiivist, et viimane album The Slip oli eelmise aasta maikuus. NIN|JA 2009 tähistab Nine Inch Nails ja Jane's Addiction selle aastast ühist tuuri. Tasuta allalaetaval albumil on mõlemalt bändilt 2 lugu - NIN on nagu NIN ikka ning JA ei pakkunud eriti pinget, kuigi lugudel polnud viga.


Asja teeb aga huvitavaks kolmas bändike Street Sweeper, kellelt on samuti antud 2 lugu maitsta. Juhul kui nimi on võõras nagu alguses minulegi, siis olgu öeldud, et üheks liikmeks on Tom Morello... Pärast Audioslave laialiminekut on ta tegutsenud The Nightwatchman nime all ja nüüd on siis uue bändiga lausa nii kaugel, et Street Sweeper debüütalbumit võib oodata juba sel aastal. Esimene singel "Fight! Smash! Win!" on ka väljas. NIN|JA albumilt tasub kuulamist nende lugu "The Oath".

Annan meestele ise sõna:



Morello'ga veel seoses, kuulasin tema eks bändiliikme Chris Cornell'i uut soolokat, millest teen võib-olla millalgi eraldi juttu.

Neljapäev, 19. märts 2009

Dellamorte Dellamore

Kaalusin millist pealkirja postituse tiitliks panna ja jäin ikka Dellamorte Dellamore (1994) juurde. Jäi nimelt enne vaatamist mulje, et see on itaalia keeles (IMDb valetab?!), kuid oli ikka in English ja ainult mõned tegelased olid dubleeritud. Lihtsalt teadmiseks, et USA's teatakse seda kui "Cemetery Man" ja veel "Of Death, of Love".

Dellamorte Dellamore oli väga ebatavalise atmosfääriga õudus/splatter/romantika/erootika ja ennekõike komöödia! Lisaks kõigele on sellel zombiefilmil ajud nagu keegi filmiandmebaasis kommenteerib, mis on huvitav, sest ajusid lastakse selles sodiks nii relvade kui ka labidatega. Nii paljude žanritega suurepärast kokkumängu ei kohta just tihti. Lõpplahendus tegi kogu asja huvitavaks ja tekitas küsimuse, mida ma siis lõpuks ikka vaatasin. Kaameratöö oli muuseas leidlik ja hoidis silmi ekraanil.

Naljakaid ja isegi elu mõttel filosofeerivaid tsitaate sadas paremalt ja vasakult, et võta üht ja viska teist. Näiteks ütles peategelena Francesco Dellamorte (Rupert Everett), et ta on elus ainult kahte raamatut lugenud, üks jäi pooleli ja teine oli telefoniraamat - viimane oli tema jaoks nagu piibel ega raatsinud isegi vanu aastakäike hävitada: "These books are classics!"
  • "What are you doing on the floor, sister?"
  • "She's praying."
Miks ei ole Cemetery Man rohkem tuntud? Sellised filmid väärivad sügavamat arutelu ja sobiksid näiteks ideaalselt podcasti jaoks, mida võiksime kunagi ühiselt filmiblogijatega proovida. Fletchu isegi plaanis seda vahepeal teha...
9/10

Teised kirjutajad:
Varem kirjutanud:
Keskmine hinne: 9,222 - seda me enam niipea ei ületa!

Vaata ka järgmisi pilte...

Laupäev, 14. märts 2009

The Dead Weather


Jack White tegi seda jälle. Pani kokku uue bändi The Dead Weather. Liikmeteks on:
  • Jack White (The White Stripes, The Raconteurs) - trummid, vokaal, kitarr;
  • Allison Mosshart (The Kills) - vokaal;
  • Dean Fertita (Queens of the Stone Age) - kitarr;
  • Jack Lawrence (The Raconteurs) - bass.

Debüütsingel "Hang You From the Heavens" koos videoga on ka juba väljas. Album "Horehound" ilmub 2009 juunis.

Reede, 13. märts 2009

Friday the 13th

Täpselt kuu aega tagasi vaatasin 1980 originaali ja täna reedel, 13. märtsil saab ring täis uusversiooniga Friday the 13th (2009). Pigistame silma kinni, et tegelikult sai uue Jason Voorhees'i tapatalgusid vaadatud juba nädal tagasi, kuid täna on lihtsalt sobivaim päev õudukal veidi peatuda. Muide järgmine reede 13 on novembris ja kas teadsite, et 2009 on haruldane aasta selle poolest, et ebaõnne päev on 3 korda aastas... Tavaliselt on 1 või 2 korda. Kalender teab.

Võtsin enne kinno minekut aega ja vaatasin massiivse moviePREVIEWcritic arutelu tervest filmiseeriast ja remake'st. Eks nüüd minagi toetasin oma 16 krooniga rahanäljas ahve ja kassa põhjal ei peata järje tegemist enam miski. Loomulikult oli see halb ega pakkunud midagi uut.

IMDb's on üks hea kokkuvõtlik user comment: Booze, Boobs and Bongs. Täpselt seda kuldset kolmikut võiski 97 minuti jooksul näha. Pööritasin silmi, kui pool saali läks arust ära kanepitaimede stseeni ajal. Kartsin, et sellest hetkest hakataksegi terve filmi ajal kõvasti kommenteerima, kuid seekord läks õnneks.

Booze, Boobs and Bongs

Body count oli 13 (14, kui ühte veel arvestada), mida reklaamiti juba treileris. Nottimised olid nagu ikka, ühtegi esilekerkivat polnud. Olid mõned tuttavad viited nagu nt. surm magamiskotis ja kõige viimane stseen oli kena homage originaalile. Lõpetuseks random fakt, et filmi üks produtsent on Michael Bay (Transformers). Mõelge nüüd hoolikalt, kas tahate seda ikka näha...
3/10

Jason ilma maskita.

Neljapäev, 12. märts 2009

Yes Man

Nimetasin enne 5. märtsi kino-orgiat Yes Man'i (2008) kummaliseks ning vastavalt siis Revolutionary Road - hea ja Friday the 13th - halb. Nende kahe äärmuse vahele jääbki Jah Mees.

Mul on kohe pajatada üks teemaga haakuv koomiline seik, mis juhtus vahetult peale kinoskäiku. Õhtul kaubanduskeskuse sissekäigu lähedal pöördus üks onkel mu poole küsimusega: "Vabandust härra, kas eesti keelt räägite?", mille peale ma vastasin mõtlemata "Ei" ja kiirendasin sammu. Olin selleks hetkeks juba mõned sammud temast mööda astunud ja kuulsin selja tagant, kuidas ta siis hakkas mu vastust analüüsima... tegin seda mõttes isegi ja naersin omaette. Eks oli siililegi selge, et ta tahtis paar krooni "laenata". Tavaliselt kui suitsu küsitakse, siis tehakse kõigile mõistetav käemärk ja küsitakse otse. Ükspäev peatas mind suvaline mööduja ja küsis midagi Jumala kohta. Peatusin korraks, ütlesin et mul on kiire (olin loengusse hiljaks jäämas) ja tõttasin sama targalt edasi.

Kas peaksin nüüd filmist õppust võtma ja edaspidi kõikidele taolistele küsimustele ja ettepanekutele "Jah" vastama? Õnneks mitte. Aimasin muuseas Terence Stamp'i mängitud Jah-guuru pettuse kohe alguses ära. Tänapäeva filmid on nii ettearvatavad.

YESS!

Olen siin blogis tõesti nii mõnelgi korral Zooey Deschanel'i näitlemise vastu viha valanud, kuid kui nüüd päris ausalt öelda, siis sellesse filmi ta sobis. Tema kontsert ja laulmine oli täielik highlight ja lausa nii mõjuv, et tegi südame soojaks. Pange ta laulma ja mina armun. Vaata She & Him. P.S. ma lausa ootan temalt filmi (500) Days of Summer (2009).

Põhiline magnet vaatamiseks oli Rhys Darby, keda fännan seriaalist The Flight of the Conchords, kus ta mängib bändi mänedžeri. Yes Man's ei antud talle kahjuks eriti palju mänguruumi, kuid tuleb olla tänulik, et tema nägu tuntust kogub. Juhuste kokkulangevuste korral võib tast saada kõvem naljamees, kui Jim Carrey kunagi oli. Tegelikult mitte, aga unistada võib. Carrey on lihtsalt vanaks jäänud.
6/10

Blogijate hinded on seinast seina:
Fletchu - 1/10
Paawo - 4/10
Kalver - täitsa viisakas
Xipe - 7/10
LiveForThis - 7/10
Spellbound - 7/10
MillWauke Moviez - 10/10

awwww

Andke talle palun rohkem filme! Ja paremaid.

Täitsa naljakas koht oli.

See ka, kuid mitte nii naljakas kui eelmine.


Parim!

Revolutionary Road

Tervitan esmalt lõbusas tujus tütarlast, kes istus 5. märtsi 14:05 seansil viimases reas. :) Kõrvalistuja soovitas mul märku anda, kui nad sõbrannaga filmi ajal liiga ülemeelikuks muutuvad, mille peale sai siis öeldud, et see pole sedasorti teos, ning tõesti, filmi ajal olid nad vaiksed kui voonakesed, kui muidugi mõned naeruhetked terves saalis välja arvata. Revolutionary Road (2008) lajatab näkku ka kõige rõõmsameelsematele vaatajatele.

Kuulasin lõpuni /Filmcast podcasti antud filmi kohta (koos spoileritega) ja hakkan põhimõtteliselt nende öeldut kordama, sest arvamused paljuski kattuvad.

"Mässajate tänav" on tõesti suburbia halva elu ekstreemseim näide nagu nt. Requiem for a Dream näitas narkareid absoluutses hävingus. Wheeler'te (Leonardo DiCaprio, Kate Winslet) abielupaari vaidlused olid võltsid - nii perfektselt artikuleeritult ei vaidle keegi ja mõtlen põhiselt esimest sõnasõda filmi alguses auto ümbruses. Sam Mendes'i draama põhineb raamatul eks sellepärast tundusid mõned kohad liiga kunstlikud. Kusjuures võib kindlalt öelda, et Mendes'i American Beauty korduvvaatamise soov on selgelt suurem.

Winslet tegi nii Revolutionary Road's kui ka The Reader's tugevad rollid. Ei oskagi üht teisele eelistada, on lihtsalt suur rõõm, et ta lõpuks kuldmehikese kätte sai. Muidugi peab mainima Michael Shannon'i väikest kõrvalosa hullu peretuttavana. Ta kehastas justkui filmivaatajat, kes ütles peategelastele nii nagu asjad päriselt on: "Miks te siis Pariisi enam ei sõida? Kas mõtlesite ümber, et suburbia elu polegi tegelikult nii halb..."

Üldiselt mul midagi suurt filmi vastu pole, kuid lõpus mindi liiale. Film lõppes vähemalt kolm korda ja ühe neist oleks võinud vabalt näitamata jätta, et vaataja saaks ise tegelaste tuleviku üle mõtiskleda. Lõpus toodi aga viimnegi asi kandikul kohale. Viimane stseen vanapaariga, kus papi keeras oma kuuldeaparaadi kinni, et mitte naise juttu kuulata, oli küll koomiliselt eluline, aga mõtlema hakates ebavajalik. Võin end õlale patsutada, et selle ikka ära vaatasin.
7/10

I mean, okay, she’s pregnant... So what?
Don’t people have babies in Europe?

ThruYOU


Antud post sobiks ideaalselt Popop blogisse, kes on selliste leidude tõeline tšempion, aga seekord tuleb endal töö ära teha. Eks kõigile on teada, et YouTube on täis muusikuid, kes tahavad ennast maailmale näidata, olgu siis instrumendiks kitarr, trumm, klaver või hoopis midagi eksootilisemat. ThruYOU ehk kasutaja kutiman võttis neist mõned ja mixis kokku seitse erinevat video. Nii lihtsalt see käibki. Üks näide:

Reede, 6. märts 2009

Hunger - filmiblogijad soovitavad

Kahe erandiga... Ülipikal pildil on kõikide blogijate blog.tr.ee postitused - kliki suuremaks. Selleks tuli kasutada muidugi oma osavat Photoshopi skilli. Hunger (2008) tegi ühise vaatamise ülekaaluka rekordi, millest kirjutas 12 blogijat! + 1 varasem arvamus. Eelmine rekord oli 13 Tzameti: 9 + 1.

Keskmine hinne: 7,333 - kõva rekord.
Olin ise 7-8 vahel ja otsustasin lõpuks kõrgema kasuks. Veel selline statistika, et praeguseks on kõiki kolme filmi vaadanud 5 kodanikku. Järgmine kord liitub äkki taas Gang-pae, Xipe või veel keegi...
19. märtsil kell 23:00 on Dellamorte Dellamore (1994) - pakkujaks Paranoiadisco.

Parim pilt seekord Lizzahy'lt. See on nagu Joonistajad koos blogis, kus pildi autorid mõnikord näitavad, kuidas lõpptulemuseni jõuti. Kirjutan samuti filmide vaatamise ajal märksõnu ülesse, ainsaks erinevuseks et Notepadi. :)

Neljapäev, 5. märts 2009

Hunger

Veetsin suurema osa tänasest päevast kinosaalis. Jõudsin kodunt kaasa haarata ainult ühe õuna ja praegu tagasi jõudes on jube nälg. See on aga köömes võrreldes 66-päevase näljastreigiga, mida võis näha tõsielulises filmis Hunger (2008). Näitleja Michael Fassbender võttis Bobby Sands rolliks ebanormaalselt palju kaalu alla, olgugi et arstliku järelvalve all, kuid tundus sellele vaatamata äärmiselt ohtlik. Hiljuti sai sama vägitükiga hakkama Christian Bale filmis The Machinist.

Hunger võitis PÖFFi Grand Prix: "Väljapaistvalt jõulise filmikeele ning kindla ja kirgliku narratiivi eest." Steve McQueen'i debüüt kõnelebki peamiselt läbi kaamera. Vaatajat ei hakata ohtra dialoogiga vaevama, kui üks 17,5-minutiline katkematu kahekõne välja arvata, mida salvestati neljal korral... Üldiselt oli kõik selle puhul mokkamööda. Isegi pikk stseen koristajaga läks asja ette. Nendel vaikushetkedel saab omaette mõtiskleda ja nähtut analüüsida. Hunger šokeerib. Parim näide selle puhul 43. minutil toimuv. Kergeks vaatamiseks seda pidada ei saa.

Sain maha kõige igavama arvamusega sellest filmist. Äkki andestate seekord, kõht koriseb jubedalt ja mõte hästi ei liigu. Lähen sööma nüüd.
8/10

17,5-minutiline arutelu preestriga elust ja surmast...

...ja sellele järgnenud close-up.