Neljapäev, 31. detsember 2009

Filmipäevik detsember


46 filmi oli 2009 rekord ja 17 filmi kinos ei õnnestu mul vist enam kunagi näha, kui just PÖFFil jälle ei joppa.

It's a Wonderful Life (1946) oli kuu parim. 9/10 said neli filmi + Dylan Moran'i uus stand-up. Enter the Void (2009) nägin PÖFFi pressilinastusel ja ennustasin, et sellest saab PÖFFi räägituim film ning ma ei eksinud. Film on ennenägematu, ääretult seksika pildikeelega (otseselt ja kaudselt), mõtlemapanev ja mida kõike veel, AGA ma ei pea seda aasta parimaks nagu paljud, kusjuures ma pole selle aasta filmidest mitte ühelegi maksimumpunkte andnud. Palju üheksaid, tasavägine heitlus.


2009. oodatuimatest filmidest oli The Imaginarium of Doctor Parnassus pettumus ja Where the Wild Things Are ootasin ka enamat, kuid siiski on need head filmid või ma lihtsalt valetan endale? Ei, WtWTA soundtrack ja metsakollide kostüümid väärivad kindlasti tunnustust. Parnassus'st jäi lihtsalt midagi olulist puudu...

The Cove võiksite ja peaksite kõik vaatama. The Bad Lieutenant remake oli kindlasti kuu üllatus - veider film, aga toimib uskumatult hästi - Cage on tasemel. Avatar'st mul pole mõtet rääkida.

Tahan Up in the Air (2009) juba näha kurat võtaks! Vaatasin soojenduseks uuesti Reitman'i debüüti Thank You for Smoking (2005).




Filmid:
  1. Riigireetur (2009) - 7/10 - kinos
  2. The Perfect Age of Rock 'n' Roll (2009) - 4/10 - kinos
  3. Peter and Vandy (2009) - 8/10 - kinos
  4. Sexy Killer: You'll Die for Her (2008) - 6/10 - kinos
  5. No One Knows About Persian Cats (2009) - 8/10 - kinos
  6. Enter the Void (2009) - 9/10 - kinos
  7. Air Doll (2009) - 5/10 - kinos
  8. Bunny and the Bull (2009) - 7/10 - kinos
  9. The White Ribbon (2009) - 7/10 - kinos
  10. Dogtooth (2009) - 8/10 - kinos
  11. Black Dynamite (2009) - 8/10 - kinos
  12. Animal Town (2009) - 3/10 - kinos
  13. Mammoth (2009) - 8/10 - kinos
  14. Breathless (2009) - 7/10 - kinos
  15. Dylan Moran: What It Is (2009) - 9/10 - YouTube
  16. The Cove (2009) - 9/10
  17. (500) Days of Summer (2009) - 8/10
  18. The Limits of Control (2009) - 5/10
  19. Avatar (2009) - 9/10 - kinos
  20. The Abyss Special Edition (1989) - 7/10
  21. Under Pressure: Making The Abyss (1993)
  22. The French Connection (1971) - 8/10
  23. Making the Connection: Untold Stories of The French Connection (2001)
  24. The Hate (1995) - 6/10
  25. Paper Heart (2009) - 5/10
  26. Cloudy with a Chance of Meatballs (2009) - 7/10
  27. Extract (2009) - 5/10
  28. Human Nature (2001) - 6/10
  29. Michael Jackson's This Is It (2009) - 7/10
  30. It's a Wonderful Life (1946) - 10/10
  31. The Imaginarium of Doctor Parnassus (2009) - 7/10 - kinos
  32. Twelve Monkeys (1995) - 9/10 *
  33. La jetée (1962) - YouTube
  34. Scrooge (1951) - 7/10
  35. Scrooged (1988) - 7/10
  36. Bad Lieutenant (1992) - 8/10
  37. The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans (2009) - 8/10
  38. The Invention of Lying (2009) - 6/10
  39. Thank You for Smoking (2005) - 8/10 *
  40. Whatever Works (2009) - 7/10
  41. Jennifer's Body (2009) - 4/10
  42. Shrink (2009) - 7/10
  43. Ink (2009) - 7/10
  44. A Christmas Carol (2009) - 7/10 - kinos
  45. Where the Wild Things Are (2009) - 8/10
  46. Paranormal Activity (2007) - 6/10
* - kordus



Seriaalid:

The Wire (2002)
  • 2. hooaeg (12 osa) - 9/10
  • 5x08 "G-String Circus" - 7/10
  • 5x09 "Rapture's Delight" - 9/10
  • 3x10 "Dogtown" - 8/10
  • 3x11 "Comings & Goings" - 8/10
  • 3x12 "Mia Culpa" - 9/10
hooaja lõpp

Community (2009)
  • 1x11 "Politics of Human Sexuality" - 5/10
  • 1x12 "Comparitive Religion" - 6/10
  • 1x10 "Mystery Man" - 6/10

Dollhouse (2009)
  • 2x05 "The Public Eye" - 7/10
  • 2x06 "The Left Hand" - 9/10
  • 2x07 "Meet Jane Doe" - 6/10
  • 2x08 "A Love Supreme" - 8/10
  • 2x09 "Stop Loss" - 8/10
  • 2x10 "The Attic" - 9/10

Family Guy (1999)
  • 8x08 "Dog Gone" - 5/10
  • 8x09 "Business Guy" - 7/10
  • "Something, Something, Something, Dark Side" - 3/10
  • 1x10 "A561984" - 4/10
  • 5x10 "The Window" - 7/10
  • 5x11 "Last Cigarette Ever" - 5/10
  • 1x10 "Undeck the Halls" - 8/10
  • 2x11 "The Fourth Floor" - 6/10
  • 2x12 "Christmas Scandal" - 8/10

The Office (2005)
  • 6x11 "Scott's Tots" - 5/10
  • 6x12 "Secret Santa" - 7/10
  • 21x07 "Rednecks and Broomsticks" - 3/10
  • 21x08 "O Brother, Where Bart Thou?" - 8/10


Teen peagi aasta kokkuvõtte ära. Soprano out.

Esmaspäev, 28. detsember 2009

Avatar



Minu 5 senti siis.

Laupäev, 26. detsember 2009

Neljapäev, 10. detsember 2009

Thirst

Park Chan-Wooki Oldboy oli ilmselt üks esimesi Lõuna-Korea filme, mida nägin. Ühes A Bittersweet Life’ga, mida ma aastate eest PÖFFil vaatasin, tõstis just Oldboy Lõuna-Korea kui jälgimisväärse filmiriigi minu jaoks fookusesse. Seetõttu ootan igat uut Park Chan-Wooki filmi teatud määral kõrgendatud huviga ja just seepärast oli Thirst (2009) üks seekordse PÖFFi oodatumaid filme.

Kui võrrelda Thirst’i Park Chan-Wook’i eelnenud filmidega, siis paari aasta eest PÖFFil näidatud I’m a Cyborg, But That’s OK’st on see parem ja ilmselt ka terviklikum. Kättemakse triloogia esimesele kahele jaole jääb see alla, pigem ongi Thirst samal tasemele Sympathy for Lady Vengeance ’ga. Terved lõigud väga head ja lihtsalt uskumatult musta huumorit ning moraalselt täiesti umbsõlmes kraami. Seejärel aga hea hulk venitamist. Forza küll kaitses filmi, et Thirst ei hakka ju ühelgi hetkel iseennast kordama ning lugu areneb pidevalt. Nii ongi, ent samas ootasin sisu poolest midagi oluliselt tihedamat.


Kuuldavasti on Thirst tegemisel juba terve dekaadi ja siis vist pole imestada, et see filmis on ideid ülemäära palju. Park Chan-wook sai lihtsalt hullu panna ning pistis sisse kõik teemad üleüldse, mis tal pähe tulid. Terve lõpulõik (mis oli muidu oma musta huumoriga üks filmi helgemaid hetki) oleks üks ilmekaid näiteid sellest. Konkreetses lõigus tabab Chan-wook praktiliselt kõikide naelapeade pihta, kuid filmi kestel on liiga mitu hetke, kus mitme erineva teema ja idee asemel oleks võinud vaid mõne asisema valida.


Thirst’s on terved pikad teemaarendused, mis võinuks välja lõigata ja film poleks sellest vähem terviklikuks muutunud. Näib nii et Park Chan-wook’l oli peaaga piiramatult ressursse ja vabadust ning see ei tulnud filmile kasuks. Pigem on ikka nii, et just napid võimalused sunnivad loomingulisusele. Küll ja küll on kinoajaloos näiteid, kus head lavastajad saavad teha täpselt seda, mida tahavad ning lõpptulemus on alla nende tavapärast taset; ning vastupidi rahalise kitsikuse, haigestuvate näitlejate, stuudio vahelesegamise, puuduliku stsenaariumi jms kiuste valmivad mõned parimad filmid.


Positiivse poole pealt mainiks, et kinematograafia on jälle vaimustavalt hea. Kaamera, mis hüppab koos tegelastega kümnete meetrite kõrgusele ja liigub üleüldiselt taaskord mööda hulle trajektoore, millesarnaseid lääne filmides paraku tihti ei näe. Kui vaadata tegelaste arengut läbi filmi, siis on päris uskumatu kuhu tagasihoidlikust alguses filmi lõpuks jõuti. Song Kang-ho on jätkuvalt üks L-Korea sümpaatsemaid näitlejaid ja mina pole näinud rolli, kus ta iseennast kordaks.


Ilmselt oleks Thirst jätnud parema mulje, kui lavastajaks poleks Park Chan-wook. Mehe varasema loomingu põhjal eeldasin midagi kompaktsemat ja seostatumat. Nüüdseks on tal juba viimases kolmes filmis küllaltki ulatuslikult fantaasia elemente, loodetavasti teeb Park Chan-wook varsti midagi värskendavalt realistlikumat.

Moon

Moon (2009) kohta on küllalt keeruline öelda midagi enamat, kui mitmes kohas juba eelnevalt väidetud. Lugu ise on tegelikult väga selge ja sirgjooneline, kuid tõsiselt hästi tehtud. Traileri põhjal eeldasin, et filmi keskmes on müsteerium, mis promomaterjalides tegelikult juba reedetud. Korraks isegi tundus nagu hakataks vaatajat eksitama ja pingsalt detaile jälgides avastasin, et suudan hämmastavalt lihtsalt sisu jälgida. Veel veidi edasi ja siis sain aru, et täpselt nii see olema pidigi. Film söötis vaatajale ette varem selgelt kehtestatud detaile. Peale seda, kui mõlemal pool ekraani oli kõik üheselt selge läks Moon hoopis teistsugust rada, kui eeldasin.

Ma ei tahaks arvata, et kogu ulme on nüüdseks surnud ja näeme vaid mõnda üksikut ideed degenereerumas. Mingi tasemeni on ju igas žanris teatud hulk põhilised lugusid, mida pidevalt uute nüanssidega uuesti räägitakse. Tõsi on küll, et ulmes on mõjusid küllalt napilt ning tihti korratakse samasid teemasid ning ka visuaalsed laenud pärinevad võrdlemisi piiratud filmidest. Moon ei tutvusta uut epohhi ulmefilmide ajaloos, kuid annab üleüldises järgede ja uusversioonide peavoolus märku, et originaalsetel ideedel on veel lootust headeks filmideks saada.


Filmi üks põhilisi võlusid on väga ilusalt kujundatud kosmosejaama interjöör. Laenatakse muidugi suurimalt klassikult, kuid seda kuidagi niivõrd avalikult ja avatult, et ei panegi pahaks. Ka kogu Kuu pinnal toimuv on väga realistlik. Kuuldavasti eelistas Duncan Jones CGI’le makette. Kogu Moon’s kasutatav tehnoloogia näeb sümpaatne välja. Sam Rockwell on igas rollis sedavõrd hea, et nagu ei imestagi, kui ta näilise kergusega kogu filmi üksinda kanda suudab. Raske on tema etteastet vääriliselt hinnata ka seepärast, et Moon’s tuleb tal ülemängida vaid iseennast.

Tegevust saatva muusika kohta tulevad ka minult vaid komplimendid. Clint Mansell’l on väga suur osa selles, et Aronofsky Requiem for a Dream ja The Fountain (alahinnatud!) on sedavõrd mõjuvad. Ülekohtuselt head muusikat on ta teinud ka Smokin' Aces’i jaoks. Moon’i puhul toetab Manselli loodu sisult oluliselt terviklikumat ja visuaalselt andekamat teost, kui eelnimetatu. Esimesel vaatamisel kurvastav veidi vaid see, et lisaks traileris kuuldud arendusele panin muusikat tähele vaid kahel momendil. Aga ehk oli film mind sedavõrd endasse tõmmanud.


Seoses Moon’s käsitletud teemaga tuli meelde küsimus, mille Enn Kasaku esitas ühes oma ööülikooli loengutest. Kus asub ja kuidas piiritleda inimeses "mina"? Kui kuskil panna kokku täpselt sarnane hulk aatomeid, täpselt sarnase struktuuri järgi, kas siis on ikkagi tegu sama inimesega? Sellest, muide, saab täiesti praktiline küsimus, kui teleportatsiooniks vajalikud seadmed leiutatakse. Igatahes komplimendid filmile, mis suudab panna mõtlema sarnastel suurtel teemadel, omapoolse nägemusega pähe peksmata.

Air Doll

Air Doll (2009) kulgeb suures osas sama kergelt ja õhuliselt nagu nimitegelanegi. Pole imestada, kui mõned näinutest nimetavad seda lastefilmiks. Suuresti on see fantaasialugu, milles sisalduvatest allegooriatest ammutab sisukamaid ideid iga vaataja enda ärenägemise järgi.

Suur osa filmi esimesest poolest ongi võrdlemisi lastefilmi sarnane. Dialoog on küllaltki lihtne ning kohati viieaastase maailmaavastaja stiilis "miks?" küsimustega täidetud. Ja see on ka loomulik, nimitegelane Nozomi on südame ja tundmused endas alles väga värskelt avastanud ning kogu maailm ongi tema jaoks uus. Veidi situatsioonikomöödiat ja lapselikke küsimusi - mis oma siira otsekohesusega juhivad tähelepanu igapäevastele absurdsustele, mida meie loomulikuna aktsepteerimine - võivad esimese hooga jätta eksliku mulje nagu Air Doll olekski suunatud vaid noorele vaatajaskonnale. Filmi teises pooles pöörab sisu tõsisemaks ning režissööri sõnum kõlab selgemini, kuid mitte pealetükkivalt.

Air Doll on täidetud (no pun intended) väga heade osatäitmistega. Meeldejäävaim on kumminukk Nozomit kehastav Du-na Bae. Suhteliselt muutumatu näoilme ja küllaltki robotlike liigutuste kiuste pärineb filmi parim rollisooritus just temalt. Nozomi kehastamine nõuab suurt pingutust ja Du-na Bae on kogu filmi täielikult karakteris, rakendades sisuliselt iga miimika nüansi ja liigutuse peategelase täielikumaks väljamängimiseks. Teine märkimisväärne osatäitmine pärineb Itsuji Itao'lt, kes kehastab Nozomi omanikku Hideo't. Võrdlemisi piiratud ekraaniajast hoolimata suudab ta välja mängida väga mitmetahulist karakterit, kes jõuab filmi kestel olla nii haletsus- kui põlastusväärne, ja ka kõike vahepealset.


Väga poeetiline, ilusasti filmitud, hästi näideldud ning mõnusalt kulgeva helitaustaga (World's End Girlfriend - ainus hetk, kus silm tabas lõputiitrites midagi arusaadavat) film. Kriitikaks vaid niivõrd, et Air Doll on päris mitmeid tegelasi, kes on ekraanil vaid väga piiratud aja. Sain aru nii, et nad kõik peaks väljendama mingit viisi, kuidas tänapäevane - identiteedi kaotanud - inimene üritab end mingi aseainega täita. Selliseid montaaže on filmi jooksul korduvalt, samade tegelastega. Ise oleks tahtnud vaid seda, et need karakterid oleks veidi tihedamini peategelase loosse põimitud, nii olnuks need hetkel oluliselt mõjuvamad olnud.

Minu jaoks on imetlusväärne see, kui keerulisi teemasid suudetakse käsitleda arusaadavalt ja vaatajat karistamata. Liiga tihti arvavad lavastajad, et publikule peab sõnumi haamriga pähe naelutama; enne kui publikut on võimalik harida peab neile tõestama, kuivõrd vähe nad teavad; tõsiseid teemasid saab arutada vaid tõsistes filmides. Air Doll pole õnneks üheski eelloetletud patus süüdi. Hirokazu Koreeda film käsitleb võibolla kõige olulisemat teemat ja sisaldab endas tugeva doosi ühiskonnakriitikat, kuid seda niivõrd mõnusas ja kergelt jälgitavas viisis, et ei ole vaatajale sadomasohhistlik kogemus.

Inimesed ja linn, mis tühja täis.

Laupäev, 5. detsember 2009

Peter and Vandy

Peter and Vandy (2009) on jällegi näide, kui treileris reklaamitakse teistsugust filmi, mis tegi väga ettevaatlikuks ja plaanisin seetõttu isegi mitte vaatama minna. Viimati reklaamiti nt. Adventureland'i kui tüüpilist noortekomöödiat.

Sisuliselt kahe näitlejaga (Jason Ritter, Jess Weixler) kulgev südamlik lugu tabas algusest lõpuni naelapea pihta. Mittelineaarne montaaž tegi jälgimise huvitavaks ja Jason Ritter'i sõnul oli segipaisatud ajakulg juba käsikirjas sees. Jay DiPietro lavastajadebüüt põhineb tema kirjutatud näidendil, milles ta mängis ise Peter't.

Kõige kummalisem oli seik, et käisin samal päeval tööintervjuul ja filmis läks Peter samuti intervjuule... Enne seda oli ta närvis ja pärast elas oma viha Vandy peal välja. Pakun, et sarnane pähklivõist, moosist ja kahest noast arenev tühine vaidlus ei tohiks ühelegi paarile võõras olla. Vihapurske põhjuseks on lihtsalt midagi muud, mis läheb peagi üle tegeliku probleemini.

Peale linastust vastas Ritter küsimustele, mille käigus tuli jutuks, et eelmise aasta PÖFFil mängis ta oma elukaaslase filmis Good Dick. Oleks tore teda ka järgmine aasta näha. Ei saa jätta mainimata, et Jess Weixler tegi palju parema rolli kui tobenaljakas Teeth's.
8/10

The Perfect Age of Rock 'n' Roll


The Perfect Age of Rock 'n' Roll (2009) oli minu esimene film Artises. Arvasin peale vaatamist, et sellel pole mingit šanssi võitmaks Põhja-Ameerika indie-filmide konkurssi ning ma ei eksinud. Samal päeval nähtud Peter and Vandy, kus mängib samuti Jason Ritter, oli oluliselt parem. P.S. konkursi võitis "(Pealkirjata)".

"Rokenrolli kuldaeg" oli lihtsalt rokifilmide klišeedest nii pungil ja sama põnev kui kuulata nt. Metallica kontsertit aia tagant - kogemused puuduvad. Sama võlts nagu Rock Star (2001). Üheks parimaks sellelaadseks võib pidada Almost Famous (2000).

Linastusel olid kohal režissöör Scott Rosenbaum, produtsent Joseph White ja näitleja Jason Ritter. Viimane tänas muide treppidel istuvat publikut ehk siis ühtlasi ka mind. Rež. ütles muuhulgas, et filmis kõlanud lood, mis polnud ka nüüd kõige paremad, oli kirjutanud New York Dolls. Arusaadavalt südamega tehtud indie film, kuid jäi kahjuks kesiseks.
4/10

Peter Fonda - mida sa siin filmis üldse teed?

Järgmised seansid:
5. detsember 19:00 (Kärdla Kultuurikeskus)

Neljapäev, 3. detsember 2009

No One Knows About Persian Cats

PÖFFi sünopsis Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (2009) kohta aitas lahti mõtestada veidra pealkirja: "...Iraanis on traditsioon, et kasse tänavale hulkuma lasta ei tohi. Siin filmis on Pärsia kassideks noored ja andekad muusikud, keda justkui ei olekski olemas, sest nad varjavad ennast prooviruumides, keldrites ja nurgatagustes...", kusjuures päris kassid olid ekraanil korraks täitsa olemas.

Milleks küll pidi lõpp kõige ilusa ära rikkuma? Iraani underground muusikast pakatav linalugu oleks läinud otsejoones festivali top 5 hulka, kui poleks olnud toda ebasobimatut pööret. Lepiksin sellega, kui poleks meenutanud nii väga Shakespeare'i loomingut, mis lihtsalt võttis filmist välja.

Kõik eelnev oli õnneks tõesti vaatamis- ja kuulamistväärt. Peategelased kohtavad oma "missioonil" mitmeid kohalikke indie punte ja nt. ühte bändi, kes garaaži või keldri asemel harjutavad varjatult lehmalaudas... Publikuks ongi neil lehmad, keda nad muusikaga nii palju traumeerivad, et vaesed loomad ei anna korralikult piimagi.

Annaksin Hamed Behdad'le kohe üle PÖFFi parima näitleja tiitli. Väga jutukas mänedžer, suur filmihuviline ja laulja (!) oli äärmiselt meeldejääv tegelane. Peale tema hoidsidki erinevad bändid filmi tempot kenasti üleval. Laulude taustaks oli tehtud lahedalt kiire montaaž, mis näitas Teherani linna ja elanikke. Erinevates nö. bändiruumides võis märgata Joy Division'i, The Beatles'i, Kurt Cobain'i jt. pilte.

Võib-olla aja möödudes järsk lõpp enam nii ei häiriks, aga hetkel võtan selle tõttu punkti vähemaks.
8/10

Järgmine seanss:
6. detsember 17:30 (Coca-Cola Plaza 2. saal, Tallinn)

Teisipäev, 1. detsember 2009

Panic Attack!



Võtame hetkeks aja maha teate küll millest ja teeme kiire kõrvalepõike, kusjuures PÖFFil on üks sarnase pealkirjaga energiapomm A Town Called Panic, aga juba olen offtopic... Varuge 4 minutit ning vaadake ära ülalolev lühifilm Panic Attack! (Ataque de Pánico!).

Märksõnadeks on Alive in Joburg ja District 9 - ainult suurte robotitega. Ja sarnaselt nagu Neill Blomkamp tegi oma lühifilmist täispika Peter Jackson'i produtseerimise abiga, hakkab Panic Attack režissöör uruguailane Federico Alvarez tegutsema Sam Raimi käe all. Eelarve on $30-40 miljonit. Võrdluseks, et District 9 oli samuti $30 miljonit.

Arvamused? Juba selle vähese põhjal on parem, kui terve AUTOD MUUTUVAD ROBOTITEKS 2.

via slashfilm