Superbad

Täpselt kuu aega tagasi käisin Superbad (2007) eellinastusel. See oli tegelikult kindel, et tahan vähemalt kaks korda filmi vaadata. Nüüd jään DVD'd ootama. Aga veidi muljetest, millest eelmine kord ei kirjutanud.

Ma tean, et mina ei naernud teist korda kõigi naljade peale nii kõvasti, kui esimesel korral, aga terve saal naeris samuti palju vähem kui eellinastusel. Imelik. Panin tähele just esimese 10 minuti juures, kui peategelased poes tihedalt tarkusi pildusid. Või see Seth'i nooruses kogetud probleemi koht, mis mul esimene kord hinge kinni tahtis võtta, sai nüüd kuidagi leigema vastuvõtu kui eellinastusel. See selleks. Millest ma mingi hetk kahe vaatamise vahepeal aru sain, et filmi autorid Seth Rogen ning Evan Goldberg eesnimed ongi ju Seth ja Evan. Mehed kirjutasid käsikirja, kui nad veel koolis käisid ja enam-vähem oma kogemustest. Kuna nüüd on nad juba vanemad, siis ei saanud ise neid rolle mängida. Nii ongi tegelikult parem, sest vastasel juhul poleks Seth Rogen seda cooli copi koos partneri Bill Hader'ga mängida saanud. Jääbki vist unistuseks täispikk komöödia nende kahe karakteriga.


Jonah Hill'ga (Seth) juhtus ikka täiesti hulle asju. Lugege kokku mitu korda ta filmis pikali maas on. Või mis juhtus siis, kui ta tüdrukuga tantsis... Täiesti eraldi võiks lausa sarja teha näiteks McLovin'st: "I got a boner." Christopher Mintz-Plasse jäeti esialgselt postrilt rumalalt välja, kuid pärast filmi linastust sai tema karakter sama populaarseks kui Seth ja Evan. Vaat, et isegi armastumaks, kui need kaks. Rahulikum tüüp Michael Cera (Evan) võpatas hästi, kui telefon helises. Ja lauluhääl on tal nagu inglil... Ei maininud eelmine kord omapäraseid seksistseene ja pole ka nüüd mõtet neid spoilida. Filmi tüdrukud olid täitsa kenad.

Tõlkimises hakkas üks koht juba esimest korda vaadates silma, et Myspace oli tõlgitud rate. Oleks vabalt võinud Myspace jätta. Lauludest rokkis näiteks Van Halen - Panama. Ühes kohas hakkas mängima tuttav lugu The Rapture - Echoes, kuid nimi tuli alles hiljem meelde. Superbad on elutruu film, mis samal ajal on parim noortekomöödia siiani. Ma olen ühtteist nüüd filmi kohta rääkinud, aga filmis on veel ohtrasti ülihumoorikat dialoogi ja situatsioone, mida saab kogeda ainult filmi nähes.