Kolmapäev, 31. oktoober 2007

Superbad

Täpselt kuu aega tagasi käisin Superbad (2007) eellinastusel. See oli tegelikult kindel, et tahan vähemalt kaks korda filmi vaadata. Nüüd jään DVD'd ootama. Aga veidi muljetest, millest eelmine kord ei kirjutanud.

Ma tean, et mina ei naernud teist korda kõigi naljade peale nii kõvasti, kui esimesel korral, aga terve saal naeris samuti palju vähem kui eellinastusel. Imelik. Panin tähele just esimese 10 minuti juures, kui peategelased poes tihedalt tarkusi pildusid. Või see Seth'i nooruses kogetud probleemi koht, mis mul esimene kord hinge kinni tahtis võtta, sai nüüd kuidagi leigema vastuvõtu kui eellinastusel. See selleks. Millest ma mingi hetk kahe vaatamise vahepeal aru sain, et filmi autorid Seth Rogen ning Evan Goldberg eesnimed ongi ju Seth ja Evan. Mehed kirjutasid käsikirja, kui nad veel koolis käisid ja enam-vähem oma kogemustest. Kuna nüüd on nad juba vanemad, siis ei saanud ise neid rolle mängida. Nii ongi tegelikult parem, sest vastasel juhul poleks Seth Rogen seda cooli copi koos partneri Bill Hader'ga mängida saanud. Jääbki vist unistuseks täispikk komöödia nende kahe karakteriga.


Jonah Hill'ga (Seth) juhtus ikka täiesti hulle asju. Lugege kokku mitu korda ta filmis pikali maas on. Või mis juhtus siis, kui ta tüdrukuga tantsis... Täiesti eraldi võiks lausa sarja teha näiteks McLovin'st: "I got a boner." Christopher Mintz-Plasse jäeti esialgselt postrilt rumalalt välja, kuid pärast filmi linastust sai tema karakter sama populaarseks kui Seth ja Evan. Vaat, et isegi armastumaks, kui need kaks. Rahulikum tüüp Michael Cera (Evan) võpatas hästi, kui telefon helises. Ja lauluhääl on tal nagu inglil... Ei maininud eelmine kord omapäraseid seksistseene ja pole ka nüüd mõtet neid spoilida. Filmi tüdrukud olid täitsa kenad.

Tõlkimises hakkas üks koht juba esimest korda vaadates silma, et Myspace oli tõlgitud rate. Oleks vabalt võinud Myspace jätta. Lauludest rokkis näiteks Van Halen - Panama. Ühes kohas hakkas mängima tuttav lugu The Rapture - Echoes, kuid nimi tuli alles hiljem meelde. Superbad on elutruu film, mis samal ajal on parim noortekomöödia siiani. Ma olen ühtteist nüüd filmi kohta rääkinud, aga filmis on veel ohtrasti ülihumoorikat dialoogi ja situatsioone, mida saab kogeda ainult filmi nähes.

Knocked Up

Knocked Up (2007) jõudsin alles nüüd vaatama, kui film oli juba Kosmose väikeses saalis. Pole midagi teha, aga Knocked Up jääb kõvasti alla Superbad'le. Film venis kohutavalt ja läks lõpuks liiga ära käiatud rada, aga omad momendid olid siingi.

Eranditult kõik kõrvalosad rokkisid. Paul Rudd on kunn. Leslie Mann (Apatow naine) on armas. Kiidan veel ühte lastest (Apatow enda oma), kes googeldas "mõrva". Kristen Wiig'l on fantastiline ajastus: "I know, I was so surprised too". Koos Alan Tudyk'ga olid nad meeldejäävad bossid, kuid said kahjuks vähe ekraaniaega. Martin Starr'i (habemiku) jaapanlasest tüdruksõber rääkis väga imelikke asju... Habemiku kohta käinud solvangud terve filmi jooksul olid head nagu Chewbacca. Superbad'i Jonah Hill tegi jällegi hea suuvärgiga rolli jne.

See "töö", mille kallal mehed vaeva nägid, on igati kiiduväärt ettevõtmine. Korraks käisid ekraanilt läbi iseennast mänginud James Franco, Eva Mendes, Jessica Alba ja Steve Carell jt. Viimane oli täpselt selline nagu Kontoris.

Teisipäev, 30. oktoober 2007

Interview


Interview (2007) on küll film, aga tundub nagu vaataksid näidendit. Näitleja Steve Buscemi lavastatud, kes ise mängis ühte kahest peaosast. Sienna Miller oli teine peaosa ja uskumatu, kui hästi ta sinna sobis. Suuresti ongi nende kahevaheline näitemäng ning tegevus käib peaaegu ainult ühes korteris. Tagantjärgi mõtlesin, et miks mulle film nii väga istus. Sest mulle meeldis Before Sunrise (1995) ja selle järg Before Sunset (2004). Just neid kahte head filmi meenutaski Interview. Kaks inimest räägivad kõigest, mis pähe tuleb. Interview oli aga mõnevõrra süngem ja isegi sügavama mõttega. Tegelikult on see remake Hollandi filmist Interview (2003), millele vihjati kusjuures päris mitmes kohas. Korraks käis ekraanilt läbi originaali naisosatäitja jne.


Kui Layer Cake (2004) või Alfie't (2004) vaadates võis näha, et Sienna Miller on iludus, siis Interview's ei saa lihtsalt silmi tema pealt ära. Täiesti klass omaette. Võrratu. Öeldakse, et nii ilusana ei peagi ta näidelda oskama, aga ma ei oskaks ka näitlemise kohta vähem öelda kui suurepärane. Ehtne on õige sõna... Steve Buscemi mängib u. sama rolli nagu tavaliselt. Otsekohene, jutukas ja kohati julm. Siin on ta ajakirjanik Pierre Peders, kes peab intervjueerima nö. kuulsust Katya't (Sienna Miller). Aga sellest lihtsast ettevõtmisest areneb välja väga imelik õhtu. Dialoog haarab kaasa. Panin tähele, et näitlejad vahetasid seal korteris väga palju istekohti, kui nad omavahel vestlesid. Kord toolil, põrandal, diivanil siis diivanil, aga pea alaspidi. Üks korter oli seega alati värske ilmega. Filmi lõpp oli hea nagu iga eelnev minutki. Lihtsalt hämmastav, kui huvitava filmi saab teha nii väheste vahenditega.

Queen Rock Montreal


Kolm on kohtu seadus. Kirjutan juba kolmandat korda Queen Rock Montreal teemal, aga eilse kuupäeva järgi (29.10.2007) on nüüd see headus poodides saadaval. DVD'st on päris mitu varianti: Blu-ray, HD-DVD ja lisaks tavaline DVD, millest omakorda on eelnevalt juba mainitud kaks versiooni - Live Aid kontsertiga ja ilma. Blu-ray ja HD-DVD versioonid peaksid mõlemad olema Live Aid'ga. Peale tavalise CD müüakse ka vinüülina (triplevinyl).

Tasub kindlasti vaadata http://www.queenrockmontreal.com/
DVD alt saab vaadata 5 videoklippi, kus kõige magusam on I'm in Love With My Car, sest see on ainus lugu, kus laulab Roger (nagu originaalis oligi) ning loomulikult mängib ta samal ajal trumme. Veel on videoklipid lugudest We Will Rock You (Fast), Let Me Entertain You, Now I'm Here ja Tie Your Mother Down. Peale selle saab kuulata mitmete lugude audioklippe. Saab osaleda ka loosimises. Aga mul polegi mõtet rohkem midagi rääkida, kui ise kogu kupatust oma silmaga näinud pole. Kunagi saan siis võib-olla veel sellest juttu teha.

Esmaspäev, 29. oktoober 2007

Die Hard 4.0: Ultimate Action Edition


Die Hard 4 käisin kinos vaatamas enne, kui blogi pidama hakkasin. Ei saa öelda, et ma pikisilmi filmi ootasin, aga teadsin, et sellist actionit peab ainult kinos vaatama. Jäin väga rahule kuigi see oli teadagi PG-13. Nüüd siis ostsin värske Ultimate Action Edition'i. Nägin seda juhuslikult Kristiine keskuses asuvas Apollo raamatupoes, kuhu on tekkinud Filmipoe mõnus nurgake. Maksis 199.-

Tavalist versiooni filmist müüakse ka, aga see pole ikka see. Nüüd on vaja esimesest kolmest filmist samasugused kickass reliisid muretseda.

Disc One:
2 Disc Harder Cut not seen in cinemas. More Action. More Attitude.
Deleted and Extended Scenes
Behind the Scenes with Guyz Nite Featurette
Die Hard By Guyz Nite Featurette
Gag Reel

Disc Two:
An all New Documentary on the Making of Die Hard 4.0
Yippee-Ki-Yay, Motherf***** Bruce Willis/Kevin Smith Interview
FOX MOVIE CHANNEL presents FOX LEGACY Featurette
Three More Additional Featurettes


Fargo Special Edition'i ostsin ka mõnda aega tagasi, täitsa ok lisadega.

Winamp 5.5



10. aastapäevani jõudnud Winamp andis välja 5.5 versiooni. Esmapilgul uurides on programm mõnusaid uuendusi saanud. On muudetud kujundust, aga rohkemgi kogu süsteemi ennast. Aga muidu on nagu vana hea Winamp ikka. Huvitav oli see, et Bundle versiooni downloadile pandi kaasa Walk Hard treiler. http://www.winamp.com/

Vanishing Point ja Audioslave



Leia 10 sarnasust. Ei, tegelikult olen aastaid pidanud Audioslave - Show Me How To Live heaks videoks ning lugu meeldib veel rohkem. Vaatasin juhuslikult Vanishing Point (1971) treilerit ja kohe tundus nii tuttav materjal. Pole filmi näinud ja sellepärast ei osanud varem paralleele tõmmata, aga juba treileris näitab palju selliseid kaadreid, mida Audioslave videos. Peaksin veel oma lemmik muusikavideode tagamaid põhjalikumalt uurima. Mine tea, mis kõik võib välja tulla.

Vanishing Point oli ka Death Proof's Zoe Bell lemmikfilmiks.

Laupäev, 27. oktoober 2007

Shrek the Third



Kui esimest Shreki 2001. aastal veel tehti, siis ootasin seda kannatamatult. Tõmbasin wallpapereid ja mida kõike veel. Lõpuks vaatasin seda mitmeid kordi. Asi oli lihtsalt uudne, nii animatsiooni tasemelt kui ka huumorilt, mis ei muutunud igavaks isegi mitmeid kordi vaadates. Rääkiv (laulev) eesel - Eddie Murphy voice-over oli parim. Kõik see oli juba 6 aastat tagasi. Olid ajad... Shrek 2 olen enda mäletamist mööda suutnud korra vaadata. Järje vastu ei tundnud enam üldse sellist huvi, sest oli teada mis järgedega juhtub ehk see kaotas uudsuse. Nalju oli, aga ei saa võrreldagi esimesega.



Nüüd sain mahti Shrek the Third (2007) ära vaadata. Väga labaselt öelduna oli parem kui teine osa, aga esimesele osale jääb muidugi alla. Kusjuures kõigil kolmel filmil on erinevad režissöörid. Kui väga see animatsioonide puhul loeb on muidugi iseasi. Kuid filmis oli jälle sellist hoogsust, mida võis näha esimeses. Peategelastel tuli jällegi üks quest ette võtta ja üldse kogu ülesehitus sarnaneski esimesele. Teises osas tuttav saabastega kass, kuningapere, printsid ja muud loomad toodi ka siia üle. Korrati näiteks nunnude kassisilmade nalja, kuid veidi teise nurga alt. Tervitatav oli näha uusi kangelasi, kuid peab jällegi tõdema, et Justin Timberlake voice-over tegelane Artie oli suhteliselt igav. Liiga tavaline karakter ehk. Ei tegelikult asi töötas nagu pidi. Teine uus kangelane oli võlur Merlin, kelle häälest tundsin kohe ära Eric Idle. Sobis sellesse omamoodi võluri rolli nagu valatult. Printsesside bande oli täitsa lahe. Lõpupoole see madin oli hea hoogne, millele aitas palju kaasa Led Zeppelin - Immigrant Song. Laulud on Shreki filmides olnud üpris meeldejäävad. Mäletan, et eriti esimesest filmist jäid mõned laulud kummitama. Kokkuvõtvalt siis Shrek 3 polnud nii hull, kui arvasin.



Neljapäev, 25. oktoober 2007

Sven Varkel - Ära valeta!


Midagi on tõesti toimumas muusikatööstuses. Järjekordne album, mis on saadaval ainult internetist. Stiiliks on metal ja laulud on eestikeelsed. Sõnum päris sügav. Ise ei suutnud päris lõpuni kuulata, sest pole kõige suurem metali armastaja v.a. mõned erandid. Ma olen lihtsalt sõnumiedastaja. Aga jällegi kiitus mehele, kes sellega hakkama sai. Albumi tegi ta põhimõtteliselt täiesti ise ja kahe poole aasta jooksul. Kõigest täpsemalt lugege tema enda blogist. Seal näiteks selgub, miks ta oma albumit müüa ei kavatse ja kõike muud. Album ise on allalaaditav siit.

1408

1408 (2007) on suuresti ühemeheshow, mille staariks on John Cusack, väiksemas rollis ka Samuel L. Jackson. Õudukas/thriller oligi tõesti nii hea nagu räägiti. Film polnud just nii väga õudne, aga pidevalt selline häiriv ja pingeline ning vaatajale ei jäetud kordagi aega närvide rahustamiseks, sest uued asjad tulid muudkui peale.

Sisu on muidu väga lihtne. Cusack'i tegelane ööbib kohtades, kus väidetavalt kummitab või juhtub ebanormaalseid asju. Ükshetk lähebki ta 1408 hotellituppa, et seal öö veeta. Jackson'i tegelane hoiatab meest nii kuidas jaksab, aga loomulikult see teda ümber ei veena. Alguses võis toas juhtuvaid fenomene tõesti kuidagi loogiliselt ära seletada, mida üritas teha ka Cusack'i tegelane, aga üpris kohe läks olukord päris hulluks. Põnev oli jälgida, et mis nüüd edasi juhtub. Kõik ideed, mida mina suutsin välja pakkuda, et olukorrast pääseda, mehel ebaõnnestusid.

Vahepeal tundus, et tuleb lõpp, kuid nähes, et lõpuni oli veel aega, siis olin päris kindel, et üks twist peab veel tulema. Ja tuligi, ning päris lõpu twist oli veel eriti kõhe. Ma vaatasin muidu theatrical reliisi. Filmist peaks teine versioon veel olema, aga mulle sobis see lõpp hästi.

Kõige müstilisem oli see, et vaatasime seda hilja enne magama minekut ja öösel nägin vist tänu filmile päris hullu unenägu. Unenäos oli ka selline lootusetu olukord. Midagi nagu maailma lõpuga seotud, kuid nii täpselt seda ei mäleta. Aga väga hästi jäi meelde koht, kui vaatasin ükshetk ennast peeglist ja peegelpilt kadus ära täpselt nagu filmis. Kogu film tunduski olevat nagu üks luupainaja.

Kes on 1408 juba näinud, siis soovitan vaadata veel ühte thrillerit Cusack'iga (ja paljude teiste heade näitlejatega) Identity (2003), mis on mu üks lemmik sellest žanrist. 1408 on nüüd muidugi ka.
1+4+0+8= ...?


Black Snake Moan

Black Snake Moan (2006) on film, mis Eesti kinodesse ei tulnud kuigi kaasa teeb kaks staari, olgu kolm. Samuel L. Jackson, Christina Ricci ja siis Justin Timberlake. Ütlen kohe ära, kui Timberlake karakter oleks filmist üldse välja jäetud, poleks film suurt midagi kaotanud. Minule meeldis just Jacksoni ja Ricci koostöö.

Postrilt on juba näha, et film on natukene teistmoodi. Kerge lühituvustus, et tegevus käib vaikses maakohas kuskil USA lõunaosariigis. Tegevuse aasta jäigi mulle segaseks. Tundub, et oli ikkagi tänapäev. Jackson mängib tavalist maameest nimega Lazarus ja Ricci kehastus tüdrukuks nimega Rae. Juhuse tahtel nende teed kattuvad ja siis läheb huvitavaks. Huvitav oli just mõelda, mis küll edasi saab või kuidas see kõik võiks lõppeda. Film pole naljakas, aga näiteks see keti teema oli mõnus must huumor.

Tegelaste enda elud olid üpris tõsise tooniga. Isegi Timberlake tegelast Ronnie't vaevas mingi tõbi, aga temale keskendutakse vähem. Ainult alguses ja lõpupoole. Kõige nauditavam nagu enne ütlesin oli jälgida just Jacksoni ja Ricci rollisooritusi. Ekstreemsed rollid ütleks. Ricci kannab näiteks üpris vähe riideid ja teeb asju... Hiljem lugesin, et kett, mida Ricci "kasutas" oli täitsa päris. Seda enam suurepärane kehastumisvõime. Jackson aga sõna otseses mõttes rokkis. Näitleja õppis filmi jaoks natukene kitarrimängu ning sai sellega väga hästi hakkama. Pange tähele, et keeli tõmbab ta pöidlaga. Mängis akustilise ja elektrikitarriga, lisaks laulis. Ricci laulis kusjuures samuti ja Jackson mängis taustaks kitarri. Ilus lugu tuli sellest. Kogu filmi taustaks mängisid mõnusad bluusilikud lood. Lihtne aga mõjuv muusika. See ongi bluus. Visuaalne pool oli nende esituste ajal hästi üles võetud. Väga mõnus oli kuulata ja vaadata. Aga filmi põhiline sisu ei ole üldsegi muusikaga seotud. Vaadake ja saate teada, millest film tegelikult räägib.

Teisipäev, 23. oktoober 2007

Evan Almighty

Kahju sellest Evan Almighty (2007) filmist. Kõik vist lootsime midagi palju paremat, sest Bruce Almighty (2003) oli ju ülivahva film. Järg oli aga üllatavalt huumorivaene ja igav film. Ajast otseselt kahju ei hakanud, aga teist korda ei vaataks. Mõnes mõttes siis hea, et kinno seda vaatama ei jõudnud. Muidu oleks rahast küll kahju hakanud.

Tegelikult kirjutati Evan filmile nii jabur käsikiri, mis on nii jabur, et see pole naljakas. Esimeses filmis oli see värske teema, kui Bruce jumala kohustusi täitma asus, aga miks Evan Noa'ks pidi kehastuma. Ja miks ma filmi vaadates kahele filmile mõtlema hakkasin: Doctor Dolittle (1998) ja eriti The Santa Clause (1994). Kas mitte see habemenali just sealt pole? Midagi uudsemat oli siis, kui Evan'i habe oli nagu System of a Down bassimehel.

Aga üldiselt väga sarnane teema nendel kahel filmil, et alguses oma pere ka ei usu peategelasi, kuid lõpus kõik usuvad. Rumal perefilm. See peaks olema perefilm, aga ma ei kujuta ette, mida täiskasvanud sellest filmist saavad. Pigem on ikkagi tegu lastefilmiga. Sest Evan'l olid ka lapsed ja ta ei veetnud nendega koos piisavalt aega. Tüüpiline. Ning veel tüüpilisem oli see ehitamise protsess, et alguses ei oska, muudkui vigastab end tobedalt ja lõpuks siis teadagi on puusepp valmis. Arvan, et nüüd hakatakse Eesti telekanalitel jõulude aeg koos The Santa Clause filmiga ka Evan Almighty't näitama. Äravahetamiseni sarnased. Loomad hakkasid ka pinda käima. Ühtegi koomilist kohta nendega polnud. Kes filmi lõppu on näinud, siis mõelge, miks kõik need loomad just sinna tulid. Sellise lõpuga oli see lihtsalt ajuvaba. Elevandid, kaelkirjakud, krokodillid jt. tulid eeldatavasti siis Aafrikast, heal juhul loomaaiast, et siis sama targalt tagasi minna. Peale selle näiteks krokodillid elavadki ju vees... Üks koht filmis mulle tegelikult meeldis, Carelli ja akvaariumi kaladega. Tuletas ma ei tea Kalapoeg Nemot meelde või midagi, aga see oli üks vähestest kohtadest, kus naersin.


Steve Carell on tänapäeva koomikute hulgas üks andekamaid. Jumaldan teda The Office sarjast, kuid siin filmis ei naerutanud ta peaaegu mitte kordagi. Samas pole hullu midagi. Vaatan Kontori 4. hooaega edasi ja naeran seal. Morgan Freeman on lahe vana. Jumalana on ta samuti mõnus. See siis üks pluss. Superbad'st Jonah Hill roll oli vähemalt natukene naljakas. Aga John Goodman'i puhul saab rääkida ainult ande raiskamisest. Kellel on film vaatamata, siis vaadake ära, aga ärge midagi head lootke. Muide teate, mis tähendab ARK?

Esmaspäev, 22. oktoober 2007

Black Books

Olen juba maininud Black Books (2000) seriaali, aga räägin veidi pikemalt, sest olen sarja juba 2 korda läbi vaadanud. Vaataks veelgi. Inglise komöödiasarja tehti tegelikult 2. aastaste vahedega kuni 2004. aastani. Igas hooajas 6 osa, kokku 18.

Black Books'l on selline ainulaadne teistsugune huumor. Sari ei kaotanud värskust ka viimastes osades. Suuresti tänu peaosalise raamatupoe omaniku Bernard Black kehastajale Dylan Moran'le. See mees on andekas. Õela, ükskõikse, räpaka Bernardi karakter on just vastupidi, keda näiteks oma sõbraks pidada, aga ekraanil on asi ülinaljakas. Moran on ise sarja üks põhilistest autoritest. Shaun of the Dead (2004) rolli ma nägin varem, kui Black Books'i, kuid seal oli tal ka teistsugune roll. Hea on see, et ta osaleb Run, Fatboy, Run (2007) filmis. Isegi veel naljakam oli Bernardi tööline/ori Manny Bianco. Mõnusat habemikku mängib Bill Bailey. Fantastilise miimika ja näitlejaandega tüüp. Naisosalist Fran Katzenjammer mängib Tamsin Greig. Ka tema rolli saab ainult armastada. Parim seriaali kolmik, keda ma tean. Nende vahel oli hea klapp. Muide episooditi olid kaasatud ka mitmed Big Train näitlejad. Simon Pegg oli neist kõige kuulsam, aga mulle meeldis eriti Kevin Eldon'i "Dirty" roll. Korraks käis isegi läbi David Walliams Little Britain'st.

Kuna Bernard on eriline kuju, siis väga palju nalju tuleneb sellest, mida tavainimesed ei teeks. Näiteks kuidas ta WC-s käib, habet ajab või kasvõi tuludeklaratsiooni täidab. Iga liigutus või ütlus on naljakas. Sama ka Manny tegelasega. Little book of calm. Ütlesin, et huumor on teistsugune ja nii see tõesti on. Näiteks need pidevad elukad seal raamatupoes, keda vahel piitsaga pidi ohjeldama või pidi ööseks voodi alla mingile tundmatule tegelasele banaane jätma. Neid elukaid kordagi ei näidanud, aga hääled olid juba naljakad. Selline huumor on just minu maitsele. Kui tuua veel eraldi mõnda episoodi esile, siis näiteks see, kui nad lasteraamatu kirjutasid. Või kui nad ise veini tegid. Või kui nad otsustasid poes süüa pakkuma hakata ja Manny nt. supitorni pidi tegema. Või kui Bernardil oli suvetüdruk ja Frani koduseinad liikusid jne. Lisaks vaatasin kustutatud stseene ja sassiläinud võtteid. Kõike siis juba teist korda. Enam paremaks minna ei saa.

Laupäev, 20. oktoober 2007

Fuck Yuo I Am a Robot - Compensator for the Accelerator


Järgmine plaat, mida saab täiesti tasuta tõmmata, kuid pange tähele Fuck Yuo I Am a Robot taga on eestlane. Tegi siis arvatavasti lihtsate koduste vahenditega pisut elektroonilist muusikat. Albumi nimi on Compensator for the Accelerator. Täitsa ok kuulamine. Minu arvates hakkas küll kordama pikapeale, aga taustaks võib vabalt mängida. Ma olen elektroonilise muusikaga vähem kokku ka puutunud, aga teistele huvilistele võin ikka soovitada.

http://fuckyuoiamarobot.com/

Healt minimalistlikult kodulehelt saab lugusid üksikult tõmmata või kõik koos .zip failis. Seal sees on veel lahedad singlite kaanepildid. Ehk iga loo jaoks on mõeldud, millisena võiks selle singel välja näha. Sellised singlid müüks ütlen, eriti näiteks esimene... Artistil peab olema hea huumorisoon. Ainult seda plaati poodides ei müüdudki. Tegelikult sai plaati isegi mõnes Tallinna poes tasuta. Kui ma otsima läksin, siis olid vist otsa saanud. Asi on isegi nii põhjalikult läbi mõeldud, et .pdf ümbrise saab ise välja printida ja siis õpetuse järgi kokku voltida. Ning näiteks ise plaat kirjutada ja ongi originaal valmis. Kiitus! Kodulehel on veel link Hydraulic videole. Kuulake, vaadake.

Reede, 19. oktoober 2007

Radiohead - In Rainbows



Kirjutan teemast, mis läheb väga hästi kokku Good Copy Bad Copy filmiga. Popup blogist lugesin juba mõnda aega tagasi, et Radiohead pani uue albumi nimega In Rainbows kõigile soovijatele kodulehele tõmbamiseks. Kusjuures ise otsustad, kui palju selle eest maksad. Isegi £0.00 eest võid omale uue albumi 10 lugu alla laadida. Ametlikult sai seda teha juba 10. oktoobril. Muidugi saab albumit osta ka tavapärasel kujul. Detsembris tuleb discbox, kus on veel teine CD juures.

http://www.inrainbows.com/

Tellimine on üpris lihtne ja ei võta palju aega. Tunnistan, et ise ei maksnud midagi. Kuid Radiohead eelmised albumid ja nüüd In Rainbows on pikemat aega albumite wishlistis olnud. Kindlasti raha olemasolul need ka soetan. Eriti sooviksin OK Computer plaati. Radiohead'i kuulan päris palju isegi, kuigi ennast suureks fänniks ei pea. In Rainbows olen nüüd mõned korrad kuulanud. Enim meeldivad lood Nude (terve laul on ilus, aga kuulake päris lõppu, kui ilus lauluhääl seal on), All I Need (mõnusa rütmiga ja jällegi ilus Thom Yorke hääl) ja Videotape (mõnus pidev korduv klaver). Rahulik plaat on. Põhjalikumalt analüüsima ei hakka. Kuulasin veel üle samal ajal, kui seda lühikest kokkuvõtet kirjutasin ja lugu Reckoner hakkas väga meeldima. Nii nende uute plaatidega on, et tuleb mitmeid kordi kuulata. Igaljuhul see tegu nende poolt võib anda hea lükke kogu muusikatööstusele. Prince tegi ju oma viimase plaadiga sama.
Bändi koduleht ka: http://www.radiohead.com/deadairspace/

Kolmapäev, 17. oktoober 2007

Good Copy Bad Copy



Good Copy Bad Copy (2007) - a documentary about the current state of copyright and culture. Leidsin filmi septembrikuu Digi vahelt. Üldine teema on copyright. Võib öelda, et filmis oli palju äratundmisrõõmu.

Näiteks peatuti DJ Danger Mouse - The Grey Album (2004) juures. Mees, kes võttis The Beatles - The White Album (1968) muusikalise poole ja Jay-Z - The Black Album (2003) räpi ning kombineeris need kaks täiesti erineva ajastu ja stiiliga asja kokku. Tulemus sai minu ja paljude teiste arvates ülihea. Ta saatis lood tuttavatele ja pärast hakkas album nagu kulutulena üle interneti levima. Sellega rikkus mees copyright'i, kuid enam polnud midagi teha. Kusjuures mitte keegi ei teeninud selle albumiga midagi, sest seda ei müüdud. Beatlite advokaadid, kes võib-olla ainsana teenisid midagi seoses selle teemaga, hakkasid vastu. Filmis oli kellegi arvamus, et kui albumit oleks müüdud, siis oleks see võinud saada 2005. aasta parimaks. Hea kuulamine tõesti.

DJ Danger Mouse oli veel teisegi teemaga seotud. Tema bändi Gnarls Barkley hitti "Crazy" remixis Brasiilias üks tüüp oma koduse arvutiga ning tegi sellest Brasiilias populaarseks stiiliks tecno brega - techno 80-ndatest ning brega pidavat tähendama u. nagu cheesy. Pärast tegi üks USA dj nimega Girl Talk sellest remixist omakorda remixi oma läptopiga, kes on teinud mitu sampel albumit. Muusikaline vabadus. Ja nii saab tänapäeval igaüks teha. Muide Girl Talk'le meeldib poest plaate osta nagu mullegi. Füüsiliselt midagi omada on ikka parem kui mp3-dena. Kuigi ka tema tõmbab internetist. Kasvõi juba sellepärast, et ei leia plaate üles, kui tahab mingit sämplit kasutada.



Peale muusika arutati ka filmide copyright teemadel. Näiteks miks filmide tõmbamiseks populaarne leht The Pirate Bay kinni pandi. Kui õigesti aru sain, siis kinnipanijad olid MPAA organisatsioonist. Kuid miks üldse USA sekkus rootslaste lehekülje kallale? Rootsis oli see sait seadusega lubatud nagu mitmed selle tegijad rääkisid. Ja inimesed hakkasid ikka tõsiselt vastu. Tehti isegi The Pirate Party nimeline partei.

MPAA kohta olen näinud veel ühte dokumentaali This Film Is Not Yet Rated (2006). Polnud eriti huvitav, aga seeditav. Veel mõned arvud, mis filmist meelde jäid. Muusikatööstus on viimase kuue aastaga kaotanud u. 7 miljardit dollarit. USA väljastab u. 600 filmi aastas, India 900 ja Nigeeria... 1200, sest neil puudub copyright. Nigeeria Hollywood ehk Nollywood.

Good Copy Bad Copy filmi on võimalik alla laadida siit, mis kasutabki The Pirate Bay teenuseid: http://www.goodcopybadcopy.net/download

Esmaspäev, 15. oktoober 2007

The White Stripes custom cameras



Vajuta siia, et vaadata asju lähemalt White Stripes kodulehelt. Mudelite nimedeks on MEG Diana+ ja JACK Holga Custom Cameras. Mõlemat seeriat tehti 3000 tükki.

Blog Action Day

Ei tea, kui tähelepanelikud Eesti blogijad on olnud, et blogger avalehel oli üleskutse Blog Action Day. Täna 15. oktoober ongi see päev, kus viimaste andmete järgi 15 000 blogi üle maailma kirjutavad ühest teemast - keskkonnast. Registreerisin oma blogi päev enne ära ja kirjutan sellest nii nagu kohe alguses mõte läbi käis. Ikka filmide ja muusika keeles. Ehk siis suvel vaatasin suurt kõmu tekitanud Al Gore dokumentaali An Inconvenient Truth (2006). Juba enne filmi vaatamist olin ma loodussõbralik ja rohelise mõtlemisviisiga. See film andis veel hoogu juurde. Loodetavasti ka teistele. Kindel soovitus!

Ja teine teema on väga tihedalt seotud selle filmiga. Ehk suvel 7. juulil toimus ülemaailmne suurüritus Live Earth. Ise jälgisin seda interneti vahendusel. Esines palju kuulsaid bände ja erinevad staarid rääkisid keskkonnast. Ei saa öelda, et üritus minus silmad oleks avanud. Seda tegi pigem film ja juba varem loetud materjalid selle kohta. Aga Live Earth oli ikkagi kiiduväärt ettevõtmine. Üritus sarnanes 2005. aasta Live 8 üritusega, mida samuti jälgisin interneti vahendusel.
Ja muidugi kõik see algas kunagi 1985. aastal Live Aid'ga, kus säras näiteks Queen. Live Earth'l nägin oma suuri lemmikuid nt. Red Hot Chili Peppers (kahjuks jäi kasinaks), Foo Fighters (õhtu lemmik), Metallica (hea nagu ikka), Kasabian (super) jne. Põhiliselt jälgisingi UK ülekannet. Esines ka Spinal Tap, mis oli ikka lahe. Tuntud filmist This Is Spinal Tap (1984). Ning kõige parem, et esines Terra Naomi, küll ühe looga, aga hea seegi. Sama looga, mille ta kirjutas pärast An Inconvenient Truth filmi nägemist! Madonna tegi ka päris hea seti. Live Earth'i avas muide trummaritest kolmik Roger Taylor (Queen), Chad Smith (Red Hot Chili Peppers) ja Taylor Hawkins (Foo Fighters) ja lisaks neile suur hulk trummareid, mis oli nagu üks suur trummiorkester. Esmapilgul Live Earth lehel vaadates ei näe, et enam videoklippe vaadata saaks. Aga eks YouTube abistab selles suhtes.


Pühapäev, 14. oktoober 2007

Boogie Nights

Mäletate kunagi Kreisiraadio sketchi, kus Peeter Oja mängis diktorit ja rääkis kogu filmi sisu ära ning lõpus soovis häid filmielamusi. Teen nüüd sama Boogie Nights'ga (1997). Ei tegelikult mitte päris nii, kuid teen vähekene teistmoodi kirjelduse, kui muidu. Toon ära meeldejäävamad filmi dialoogid. Lisan muidugi oma kommentaare ka, et üritage lõpuni lugeda. Teeme näo, et pole copyright'st midagi kuulnud...

Alustame peategelase Mark Wahlberg'i (Eddie Adams/Dirk Diggler) ühest filmi alguses tehtud pakkumisest: "If you just want to see me jack-off, it's 10. If you just want to look at it, it's only 5."
Siin filmis tegi Wahlberg ülihea soorituse. Tõesti esmaklass ütlen. Pühkis igaveseks meelest Planet of the Apes halva meki. Edasi Wahlbergi tegelasega seotud kiitustega meheuhkuse kohta ja mõned seksistseenide dialoogid.
Tüdruksõber: "Your cock is so beautiful. Do you know how good you are doing it, Eddie?"

Filmide rahastaja: "Jack says you have a big cock. May I see it? (näitab) Thank you, Eddie."

Eddie Adams: "You taking your skates off?" Heather Graham (Rollergirl): "I don't take my skates off. And don't fucking come in me." Burt Reynolds (Jack Horner - rahulikult, nii muuseas): "Aim it at her tits, Eddie."

Rollergirl: "Why do I love him? He's very special. He can fuck hard or he can fuck really gently."

Philip Seymour Hoffman (Scotty J.) küsimus Eddie'le: "Please, can I kiss you on the mouth?"

Julianne Moore (Amber Waves/Maggie - jällegi nii muuseas, nagu oleks tavaline asi, nojah nende jaoks oligi, aga lihtsalt nii over the top): "Come on my tits if you can, okay? Pull it out and do it on my stomach and my tits, if you can." Eddie Adams: "No problem."
See stseen oli üks parimaid. Kõik kaameratagune personal vaatab vaikuses pealt. Vahepeal sai filmilint otsa, mida hakati vahetama ja "tegevus" peatati. See oli üks seksikas stseen mitte mingit kahtlust. Ikkagi alasti Julianne Moore ja sellise suuvärgiga. Heather Graham oli samuti korraks paljas (v.a. siis rulluisud) ühes teises stseenis. Julged sooritused neilt ja hästi mängitud.


Naljakad stseenid olid näiteks John C. Reilly'ga (Reed Rothchild): "Did you see Star Wars? People tell me I look like Han Solo."

Või näiteks jaburad väljamõeldud tegelased Brock Landers ja Chest Rockwell: "Let's go get some of that Saturday night beaver. No one fucks with Chest and Brock."
Semud proovisid ka vahepeal lauljakarjääri. John C. Reilly kusjuures mängis kitarri ja koos Wahlbergiga laulsid. Ootan Walk Hard'i!

Veel meeldis üks stseen Don Cheadle'ga (Buck Swope): "If you want a system to handle what you want you need the bass. This is hi-fi. High fidelity. That means this is the highest quality fidelity. Hi-fi. Two important things to have in a stereo system."
Kuna klient, kellele ta seda süsteemi müüa üritas, ikka veel kahtles, siis pani Buck süsteemi tööle. Kuid pani mingi mageda kantriloo peale (ise oli tulihingeline fänn): "You hear the bass. Right?"

Tragikoomilised stseenid olid William H. Macy (Little Bill) ja tema naisega, kes teda mitu korda avalikult pettis: "What the fuck are you doing?" Naine: "What the fuck does it look like I'm doing?" Armuke: "Close the door?" Little Bill: "Will I close the door? Will I close the door? That's my wife, you asshole."
Korra ühel peol kordus põhimõtteliselt sama olukord uuesti. Kui kolmas kord mees oma naist otsis, siis oli juba teada värk. Pärast sai näha kõige veidramat uusaasta vastuvõttu filmide ajaloos... Terve see stseen oli lahe, kuidas kaamera käis katkematult Little Bill sabas. Meenutas Tarantino Reservoir Dogs (1992) stseeni, kui Mr. Blonde läks peidukast auto juurde ja siis tagasi majja.


Veel mõtteid filmist. Boogie Nights on selline film, et pärast lõppu tahaks kohe uuesti vaadata. Filmil on hea flow ja jälgimist on nii palju, kuhjaga huvitavaid tegelasi ja eelkõige suurepärased osatäitmised kõikidelt näitlejatelt. Režissöör Paul Thomas Anderson on väga andekas kuna kirjutas käsikirja ise. Magnolia (1999) oli täpselt sama hea meistriteos. Boogie Nights muusikaks kasutati tuntuid diskohitte ja poplaule, mis sobisid nagu valatult. Film võtab vahepeal hoopis teise suuna, kui Eddie lahkub pornoärist. Mõned teised tegelased peale tema üritavad ka muude asjadega tegeleda, aga nende saatus on see, et peale pornomaailma ei löö nad kuskil läbi. Muide läheb päris löömaks isegi, sest satutakse pahandustesse. Tegelased satuvad kokku oma minevikuga (nt. Eddie ja Rollergirl). Film võtab sealt tõsisemad tuurid. Muusika on sel ajal sünge. Filmi lõpupoole muutub elu jällegi lillelisemaks.

Üks pingeline koht oli Alfred Molina tegelasega, täpsemalt ei reeda, aga koht meenutas hoobilt kohe Scarface (1983). Muide Wahlbergi tegelase kodus panin tähele Al Pacino Serpico (1973) filmi postrit. Ja tegelane oli suur Bruce Lee fänn. Aga tulen tagasi korra Alfred Molina (Rahad Jackson) tegelase juurde. Ta kuulas täpselt sellist muusikat, mis oli mängus GTA Vice City, mis võttis jällegi omakorda snitti Scarface'st. Kõik on seotud omavahel. Veel tegi ta enda tarbeks mix-tape, sest ta ei tahtnud kuulata lugusid just sellises järjekorras nagu artistid neid albumitele panevad. Selle üle olen ma alati mõelnud, miks bändid lood just sellises järjekorras panevad. Aga aitab mölast.

Eddie: "I'm a big, bright, shining star. That's right."

Laupäev, 13. oktoober 2007

Sicko

Dokumentalist Michael Moore äratas minus tähelepanu, kui nägin kunagi juhuslikult telekast Roger & Me (1989). Pärast filmi hakkasin kohe tema teisi filme otsima. Sattusin Bowling for Columbine (2002) otsa, mis hämmastas veel rohkem. Väga hea dokumentaal. Fahrenheit 9/11 (2004) kohta on arvatavasti kõik kuulnud. Sicko (2007) on siis kõige uuem. Ja tase on täpselt sama hea. Seekord võtab Moore ette USA tervisehoiusüsteemi teema. Võrdleb seda näiteks Kanada, Inglismaa ja Prantsusmaa omadega. Ja tulemus on tõesti mõtlemapanev. Mis USA'l viga on?


Kui Moore hakkas filmi tegema, siis pani ta mingi kuulutuse küsimusega, kui kellelgi on halbu kogemusi kindlustustega, siis kirjutagu talle. Nädalaga tuli talle u. 25 000 kirja! Alguses ta tutvustabki USA tervisekindlustuse ohvreid ehk neid, kes ei saanud täiesti jaburatel põhjustel tasuta haiglaravi, vaid pidid selle eest maksma. Kindlustusfirmadel töötavad spetsiaalselt sellised super väljanuhkijad, kes vaatavad iga taotleja ankeedid ja haigusloo piinliku täpsusega üle, et teda siis kindlustusest ilma jätta. Mida rohkem nad Denial templeid löövad, seda rohkem raha nad säästavad. Mitu kindlustuse töötajat rääkisid, kui raske oli(on) seal töötada. Kui pidi tõesti abi vajavale inimesele ei ütlema, kuna mingi tingimus polnud täidetud. Üks doktor tunnistas üles, kuidas ta keeldus patsientidele ravi andmast kuna neil polnud kindlustust ja seega tõenäoliselt ka tappis nad. Ja nii sureb suur hulk ameeriklasi aasta jooksul. Näiteks üks väike tüdruk, kes ei saanud õigel ajal ravi. Ema viis ta küll haiglasse, aga selle haigla arstid keeldusid ravimast ning selleks ajaks, kui ta oma kindlustuse poolt kaetud haiglasse üle viidi, oli juba hilja. Tal oli kindlustus olemas, aga isegi see pole mõnikord piisav!



Film võttis natukene lõbusama pöörde, kui Moore teistesse riikidesse läks ja hakkas nende kindlustusi uurima. Esmalt Kanadas polnud ooteruumides üldse selliseid järjekordi, kui USA's. Ja kanadalaste keskmine eluiga on mitme aasta võrra kõrgem. Ja vist igat haigust esineb seal vähem. Teistes riikides, kus ta käis, selgus sama tõsiasi. Inglismaal läks ta näiteks ühte suvalisse apteeki ja ei uskunud, kui odavad kõik ravimid olid. Eriti hea oli koht, kus ta kohtus üle 60-aastase memmega, kes ei pidanud ravimite eest midagi maksma. Ning Moore küsis müüja käest: "What's the purpose of the cash register?".

Inglismaal tihti naerdi ta üle, kui küsis USA's tavaliste kommete või rahaasjade kohta. Suure vaevaga otsis ta haiglas nö. kassat. Ja leidis selle, aga see polnud päris see, mis ta mõtles. Tuli välja, et NHS (National Health Service) maksab patsientidele sõidukulud kinni! Londoni ühes haiglas kohtus tavalise perearstiga, kes töötas riigi heaks ning sõidab ringi uue Audiga ja elab u. miljoni dollarilises kodus.



Prantsusmaal oli inimestel samuti kõik hüved riigi poolt. Seal kohtus ta ameeriklastega, kes rääkisid igasugustest palgaga puhkustest, tasuta kolledžitest, riigi töötajatest, kes tulevad lapsepuhkusel olevale emale appi pesu pesema jne. Siis sõitis ta kaasas ühe koduvisiite tegeva arstiga. Jällegi üks naljakas küsimus Moore'lt, kui nad uue kutsungi peale kiiresti sõitsid: "So if it's just a stomach ache, why are we going so fast?". Prantslastel süsteem töötab.

Üks uskumatuid asju oli 9/11 vabatahtlikega. Igal pool öeldi, et nad on kangelased, aga kui neil ground zero's töötamise järel tervisehädad tulid ja neil ka kindlustust polnud, siis riik neid ei aidanud! Moore võttis asja seega enda õlule... Lõpuks oli veel üks pull teema selle leheküljega, aga seda vaadake juba ise filmist.
Näed siis, tuli kõige pikem filmitutvustus siiani, aga nii heast filmist võibki kirjutama jääda. Muide Michael Moore on tunnistanud, et ta lubab oma filme internetist tõmmata, kuid ainult enda tarbeks, mitte siis näiteks müümise eesmärgil või midagi sellist. Tõeline kangelane!

Neljapäev, 11. oktoober 2007

Planet of the Apes

Millegipärast mäletan siiani seda hetke, kui nägin kunagi Cinemanias Planet of the Apes (2001) tutvustust. Siis tahtsin filmi väga näha. Kuna nendel aastatel puudus kinole ligipääs, siis vaatamata see jäigi (ka telekast). Nüüd, 6 aastat hiljem, sain selle Tim Burtoni ebaõnnestuima filmi ära vaadatud. Kuigi oli ammu teada, et film oli läbikukkunud, siis uudishimu oli ikkagi suur. Õnneks nägin originaali Planet of the Apes (1968) mitu kuud tagasi ära (enne blogi alustamist). Filmid on üpris erinevad, et neid pole mõtet võrreldagi. Originaal oli parem, kuigi ka seda filmi enda lemmikute hulka ei nimetaks. Minu jaoks jabur teema lihtsalt. Sõnum oli täitsa olemas, mis lõpus avaldati, kuid juba esimesel filmil oli see suhteliselt etteaimatav. Lõpud on nt. üks kohtadest, kust leiab erinevusi. Raamatu lõpp sarnases vist isegi rohkem 2001. a. omale või mäletan valesti.

Kui halb siis film oli? Üpriski. Talentide, aja ja raha raiskamine ei midagi muud. Mõttetu film. Väga igav oli. Aga kiita saavad Paul Giamatti (veel rohkem tema humoorikat tegelast poleks liiga teinud) ja Helena Bonham Carter (nunnu, hästi mängitud). Alfa-isased Tim Roth ja Michael Clarke Duncan olid normaalsed. Mark Wahlberg ei paistnud eriti silma, aga see on filmi süü. Muide remake's tegid väikesed osad esimesest filmist tuntud Charlton Heston ja Linda Harrison.


Kostüümid ja eriti grimm olid muidugi vapustavad. Grimm oli muide originaalis täpselt sama hea, mis üllatas mind tõsiselt. Nii head kvaliteeti ei oleks oodanud 1968. aastast, kuid edasi remake laitustega. Lõpus see lahingustseen oli igav. Ja ikkagi väga mage sisu. Ma tegelikult ei tahaks üldse nii negatiivselt filmist kirjutada. Kuidas lõpetada positiivse tooniga? Vähemalt ei tehta järge...

Kolmapäev, 10. oktoober 2007

From Hell

Viga parandatud ja From Hell (2001) nähtud. Algselt Alan Moore graphic novel'ina kirjutatud lugu Jack The Ripper'ist, kes tappis Londonis 1888. aastal eriti jõhkralt prostituute. Johnny Depp jällegi lahendamas mõrvu nagu just vaadatud Sleepy Hollow's. From Hell'is on ta roll mitu korda tõsisem ja ka enesekindlam. Tänu oopiumi kasutamisele näeb ta mõneti tulevikku ette, osati ka mõrvu. Tuletas Sherlock Holmes meelde, kes samuti tarvitas narkootikume (kokaiini). Kusjuures mõlemad tegelased ka suitsetasid. Peale selle oli neil mõlemal abilised. Inspektor Frederick Abberline (Johnny Depp) paariliseks oli seersant Peter Godley (Robbie Coltrane). Ja kes siis doktor Watsonit ei teaks, aga olgu aitab nendest võrdlustest.

From Hell on sünge film. Kõik tegelased ja kogu atmosfäär on sünge. Keskendutakse prostituutidest rühmale, keda The Ripper hakkab ükshaaval tükeldama, väga jõhkralt nagu ennist mainisin. Uurimise käigus kiindub inspektor Abberline ühte neist Mary Kelly'sse (Heather Graham). Liiga ilus prostituudi kohta, kuid nagu ta ise ütleb, et Londonis pole prostituute, vaid naised, kellel pole olnud õnne (umbes nii). Film kulgeb huvitavalt, kuigi mõrvari identiteedi arvasin enne lõpplahendust ära. Motiiv jäi mõneti segaseks. Hea roll näitleja poolt muidu... Ja üldse on hea thriller/horror film. Teistkordsel vaatamisel teaks lahendust ette, aga saakski detailidele keskenduda.

Teisipäev, 9. oktoober 2007

Queen Rock Montreal

Järgnev siis eelkõige Queen'i austajate silmadele-kõrvadele, kuid miks mitte ka teistele. Siin juba kirjutasin uudisest, et varsti ilmub uus Queen'i CD & DVD. Kuna olen Queen'i ametlikus maillistis, siis saan nendega seotud uudiseid. Seekordne uudis on tegelikult hoopis hea pakkumine. Võida omale uus album. Kellel on huvi, siis täitke siin olevad lahtrid ära. Kui tõesti õnn peaks naeratama, siis loodetavasti saadavad nad Eestisse ikkagi plaadi ära (riiki vähemalt valida sai). Äärmisel juhul tuttavaid välismaalasi tüüdata. Framed disc peaks olema raamitud album... 5 tavalist albumit läheb samuti loosirattasse.

Be Kind Rewind



Be Kind Rewind (2008) olen päris tükk aega juba oodanud. Väga geniaalne idee ning kui veel juurde liita Jack Black... Režissöör Michel Gondry on vähemalt mulle hästi meelde jäänud Eternal Sunshine of the Spotless Mind (2004) filmiga. The Science of Sleep (2006) saan ehk lähiajal ära vaadata.

Sleepy Hollow

Enam ei pea häbenema, et selline tuntud film nagu Sleepy Hollow (1999) nägemata oleks. Olin seda kuskilt otsast ammu jupiti näinud või ajan lihtsalt segi kunagi Cinemanias nähtud tutvustusega. Fakt on igal juhul see, et ühe (hea) filmi saab jällegi vaatamata listist maha tõmmata. Telekast polnud seda näinud sellepärast, et viimati vaatasin filme telekast eelmisel sajandil. Võib-olla liialdan veidi, kuid mitte väga.

Film ei vaja seega kellelegi tutvustamist, aga midagi ikka. Režissöör on Tim Burton. Peategelast Ichabod Crane mängib Johnny Depp. Burton ja Depp on koostööd teinud kuuel! korral, kui võtta arvesse ka aasta lõpus tulev Sweeney Todd (2007), mida ootan kannatamatult. Sleepy Hollow oligi ainus nende tehtud koostöödest, mida siiani näinud polnud. Sleepy Hollow on kõvasti parem, kui Charlie and the Chocolate Factory (2005). Corpse Bride (2005) jättis natukene külmaks. Ed Wood (1994) oli samas klass omaette. Edward Scissorhands (1990) jääb vist ületamata, mis tuletab meelde, et polegi seda ammu vaadanud.

Burton on peale Deppi veel tihedalt seotud helilooja Danny Elfman'ga. Kergem ongi küsida, millistele Burtoni filmidele pole tema muusikat kirjutanud. Näitleja Lisa Marie on samuti mitmetes Burtoni filmides väikesi osi mänginud. Mainisin teda Mars Attacks (1996) juures. Burtoni ning Deppi filmidest on kusjuures veel mitmed vaatamata. Üks viga on plaanis lähiajal parandada...

Lugu Peata Ratsanikust on päris vana ja filmi tegevus toimubki vanadel hallidel aegadel 19. sajandi koidikul. Burton kasutas loo jutustamiseks oma trademarki ehk visuaalselt omapärast atmosfääri. Täiesti eksimatult võib tema käekirja ainuüksi pildi vaatamisest ära tunda. Lugu jutustas ta üpris hästi, kuigi oli kohati etteaimatav (lõpp mitte). Musta huumorit leidus natukene. Depp tegi loomulikult taaskord hea soorituse. Christopher Walken oli lahe. Mitte ühtegi rida teksti, aga täidab ikka ekraani. Aga panin ekstra tähele, et Christina Ricci ei olnud siin filmis kuigi veenev, emotsioonitu. Panin veel tähele, et hobuse nimi oli Daredevil (koomiks ja film), aga läheb teemast kõrvale. Tegelikult ongi paras aeg otsad kokku tõmmata. Et siis Sweeney Todd siit ma tulen!