Walk Hard: The Dewey Cox Story

Ootasin Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007) peaaegu blogi pidamise algusest saati. Tõin treileri ja rääkisin posteri tagamaadest. Just praegu leidsin eriti lahedad albumi kaaned.

Film täitis ootused. See pole maailma naljakaim film, et näiteks parimate komöödiate reastamisel ei tuleks see kõige esimesena pähe, aga fun oli ikkagi. Pettumust kindlasti ei valmistanud. Idee tundus väga huvitav just seetõttu, et pilab häid muusika filme. Eelkõige muidugi Walk the Line ja Ray, mis mulle väga meeldisid.

Walk Hard on kirjutanud ja produtseerinud Judd Apatow (Superbad). Tema ise ei lavastanud. Peaosas möllab John C. Reilly, kellel pole väga palju peaosi ette näidata. Siin on ta täpselt rusikas silma auku. Lisaks on Jenna Fischer sexy. Ta mängib peaaegu täpselt sama rolli nagu Blades of Glory's. Dewey ja tema karakter Darlene Madison söövad näiteks jäätist nagu uisu filmiski. Veel sarnane voodistseen - me like it.

Lugu on mõnusalt jabur ja huvitav ühtekokku. Vist mindi liiga pikale (kestis 2 tundi), kuid igav ei hakanud. Teemalugu Walk Hard on väga catchy ja tõesti hea lugu. Teisedki lood panevad soundtracki tahtma. Üks hästi leebe popilik lugu Take My Hand meeldis eriti. Devils music. :P Bob Dylani stiilis lugu kääbustest ja mida kõike veel. Huumorit on siin igasugust. Üks parim läbi terve filmi oli see, kui Dewey sattus vist 4 korda bändi trummari peale, kes WC's parasjagu mingit ainet manustas. Esimene reaktsioon oli temalt alati: Get outta here, Dewey! You don't want no part of this shit. Esimest korda tõmbasid nad jointi ning Dewey saab teada, et see ei tekita sõltuvust, ei saa üle doseerida, on odav jne. Juba selle stseeni pärast tasub filmi vaadata. Ahh kuramus, annan kohe youtube lingi sellele kohale. Ei sisalda spoilereid! Pärast seda läksid ained iga korraga järjest karmimaks.


Kõige parem lüke filmitegijatelt, et nad panid Elvis Presley't mängima Jack White. Ainult üks lühike stseen temaga, aga hell yeah! See mees rokib. Värske plaat The Raconteurs - Consolers of the Lonely rokib täiega. Lisaks mängisid mõned koomikud Beatleid, mis oli juba treileris naljakas. Lennon (Paul Rudd): With meditation, there's no limit to what you can... Imagine. Mida rohkem ma filmist selliseid kilde meenutan, seda rohkem meeldima hakkab. Siiski nagu eelnevalt ütlesin, et kuna film on komöödia kohta üpris pikk, siis pole kogu aeg kõht kõveras. Minusugusele muusikapedele lähevad sellised paroodiad aga täiega peale.
8/10

Paul McCartney, John Lennon, Ringo Starr, George Harrison.