Prantsuse film Le Scaphandre et le papillon (2007) kandideeris neljale Oscarile: parim lavastaja (Julian Schnabel), operaatoritöö (Janusz Kaminski), montaaž ja mugandatud stsenaarium. Ei võitnud ühtegi, kuid oleks võinud, kui nüüd tagantjärgi targutada. Õnneks on film niigi edukas ja igati õigustatult. Omapärane operaatoritöö torkab kõige rohkem silma.Peaosas on mees, kes jääb pärast infarkti üle kere täiesti halvatuks. Ta saab ainult ühte silma pilgutada. Teine õmmeldi kinni, sest selle silmalaug ei töödanud. Näiteks seesama kinni õmblemise stseen oli neil tehtud silma vaatevinklist päris reaalselt. Suurt osa filmist mängibki kaamera mehe ühte silma ehk see liigub nii nagu meil silm liigub, no enam-vähem vähemalt. Täiesti erakordne saavutus operaatorilt. Peale pilgutamise on muidugi ka tavapäraseid kaadreid. Kuna tal keel ei funktsioneerinud, siis ei saanud rääkida ega neelata. Vaataja kuuleb seda, mida ta oma mõttes räägib. Avaldab näiteks arvamust kena arstitädi kohta, kes oli tõesti ilus.
Järjekordselt sain alles filmi lõpus teada, et tegu on tõsielul põhineva looga. Jean-Dominique Bauby kirjutas silma pilgutamise abil raamatu. Muidugi teise inimese abiga. Ühel pildil on näha ka abistavat tähestikku. Filmis oli kaadreid mehe minevikust, mis pani talle veel rohkem kaasa tundma. Tal oli naine ja lapsed, kes teda haiglas külastasid ja teda näiteks mereranda viisid.
Ühes kohas mängis üks mu lemmik U2 lugu "Ultraviolet (Light My Way)". Kuulsin veel ühte head lugu: Ultra Orange & Emmanuelle - Don't Kiss Me Goodbye, mis läks filmi olustikuga hästi kokku. Diving Bell and the Butterfly on ilus südamlik film. Peab oma silmaga nägema, kui ainulaadne see on.
9/10
Tagumine mees on Lenny Kravitz, kes korraks ekraanilt läbi lipsas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar