Mulle meeldis väga Girl, Interrupted (1999). Peaosas viimasel ajal kadunud Winona Ryder. Samas vaatasin tema filmograafiast, et sel aastal tuleb mitme filmiga, üks neist lausa Star Trek. Siin mängib ta noort naist Susanna Kaysen't, kes ennast vabatahtlikult hullumajja lasi panna ja lõpuks sellest raamatu kirjutas. Muutub juba piinlikuks, kui mitu korda olen alles filmi lõpus avastanud, kus tavaliselt avaldatakse tegelaste edasine saatus, et film on biograafilise sisuga. Peaksin hakkama enne vaatamist rohkem eeltööd tegema.Tahtsin filmi näha suuresti režissööri James Mangold'i pärast, kelle filmid Identity (2003), Walk the Line (2005), 3:10 to Yuma (2007) väga meeldisid. Girl, Interrupted olin päris ammu kõrva taha pannud, aga just Mangold nimi pani tegutsema. Tema varasemad Heavy (1995) ja Cop Land (1997) on veel nägemata.
Hullumajas saab peategelane teiste naispatsientidega lähedasteks sõpradeks. Ühte neist mängis näiteks Angelina Jolie, kes võitis rolliga naiskõrvalosa Oscari. Suhteliselt Jolie'lik roll, mida ta on pärast seda pidevalt korranud. Selline kõva mutt, kuid filmi lõpus oli ta eriti veenev, kui ta lausa nutma puhkes. Endalgi läksid mõne stseeni puhul silmad kergelt niiskeks, mida pole üldse häbi tunnistada. Girl, Interrupted puhul on kõik nagu hästi paigas: hea lugu, meeldejäävad karakterid ja näitlejad. Meenutab lausa nii head klassikat kui One Flew Over the Cuckoo's Nest (1975). 1960-ndate lugu "Downtown" oli mõnus, mida nad kitarri saatel esitasid ja paar korda originaalis mängis. Girl, Interrupted ongi sellise mõnusa atmosfääriga film. Olen täna heldes tujus.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar