Ahjaa, tegin mõni aeg tagasi jälle Grim Fandango läbi. Kui viimasel ajal olen juba teemast kõrvale kaldunud, siis miks mitte ka seda mainida. Taas mängima innustas Paranoiadisco arvustus.
Mind võib nimetada õigusega seiklusmängude pedeks. Eriti läheb peale koos seiklusega kaasaskäiv huumor just selline nagu Grim Fandango's või ka Monkey Island, Broken Sword, Longest Journey, Neverhood...
LucasArts'i mäng nägi ilmavalgust juba 1998. aastal ja peab tänavu oma 10-ndat juubelit. Sisu on täpselt sama värske, kui seda esimest korda mängides. Ainult graafika on ajale jalgu jäänud kuigi ka mitte märgatavalt. Maailmad on ikka detailirikkad. Videod on ilusad. Tegelased on veidi ruudulised ja võiksid paremad välja näha, aga tegelikult loeb see, mis on tegelaste sees... Näiteks peategelase Manuel "Manny" Calavera deemonist autojuht Glottis on äraütlemata värvikas karakter. Dialoogid temaga on üks parim osa mängust.
Miinusteks on kehv tegelase juhtimine. Päris tihti oled kuskil nurgas lootusetult kinni, sest Manny lihtsalt ei taha ennast ümber pöörata. Esemetega interact oli neetult tüütu, sest Manny vaatas alati valet eset vms. Tema truu vikat oli ka paras nuhtlus. Ta pakkis seda alati terve igaviku lahti ja kokku ning alati just siis, kui sul seda tegelikult vaja polnud (üldse läks vähe vaja). Mu mäng jooksis päris tihti ka kokku, aga see võis olla pigem halva versiooni süü.
Grim Fandango on paras pähkel nii mõneski kohas. Mis siis, et olen seda juba korra või kaks mänginud. Tunnistan üles, et vaatasin paaris kohas walkthrough'd. Annan ka ühe kasuliku õpetuse tulevastele mängijatele. Kui mängite seda XP peal, siis otsige mängule kindlasti Update, sest ühes liftis on vaja, et see lift aeglasemalt sõidaks, aga XP all kihutab see liiga kiiresti mööda ja mõistatus jääkski ilma paranduseta lahendamata.
Klassika. 10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar