Fracture

Fracture (2007) on päris hea mõrvamüsteerium, kus vastamisi seisavad Anthony Hopkins ja Ryan Gosling. Hopkins sooritab filmi alguses mõrva ja tema edasine saatus otsustatakse kohtusaalis. Noort ja edukat advokaati mänginud Gosling võtab juhtumi vastu, lootes sellest järjekordset võitu, aga Hopkinsi tegelasel on mõned trumbid varuks. Olles mingit sorti geenius ning eriti ettevaatlik ja läbimõeldud siis ei leita tema vastu ühtegi tõendit. Ta on isegi nii enesekindel, et esindab ennast kohtus ise, ilma advokaadita. Kõik teavad (ka vaataja), et mees on mõrvar, kuid tõestusmaterjalide kogumisega tekib probleeme. Advokaat Gosling paneb oma karjääri kaalule, et mees trellide taha saata.


Ütlen siinkohal ära, et Hopkinsi tegelaskuju oli üpris sarnane Hannibalile. See on vanameistrile nii õnn kui õnnetus samal ajal, et keegi tema Dr. Hannibal Lecter'i tegelaskuju naljalt ei unusta. Kui Voonakeste vaikimine on sinu üks lemmikfilm siis peaks ka see meeldima. Filmide sisud on muidugi erinevad. Gosling on samuti andekas näitleja ja kahe mehe koostöö oli nauditav. Hopkins isegi naerutab natukene. Film on pingeline ja põnev jälgida. Tavalistest (loe: igavatest) kohtudraamadest ja muudest taolistest filmidest seisab Fracture kõrgemal. 7/10

30 Days of Night

Kuu 30. postitus tuleb sobiva pealkirjaga 30 Days of Night (2007). Muide peaosaline Josh Hartnett osales kunagi filmis 40 Days and 40 Nights. Talle vist meeldivad sellised pealkirjad, aga nüüd asjast.

Ühes Alaska väikelinnas kaob igal aastal 30-ks päevaks päike ja pimedus võtab võimust. Linna elanikud on sellega juba harjunud, aga seekord ootab neid ees midagi muud. Linna sheriff Josh Hartnett leiab kõigepealt surnuid koeri, kohtub ühe veidra võõraga (Ben Foster), varsti kaovad juba inimesed ja lõpuks läheb elekter. Ning siis nad tulevadki: vampiirid. Eesmärgiga iga elusolend tappa ja linn maatasa teha. Filmi jooksul näemegi 30 päeva jooksul inimeste ja vampiiride vastuseisu. On päris efektseid kaadreid, kohati hirmutav ja rõve ning üldiselt päris põnev vaatamine.


Ei saanud ainult sittagi aru, mis keeles need vampiirid omavahel rääkisid. Hakkasime vist iga kord naerma, kui nad suu lahti tegid. Nende liider oli ka kuidagi imelik - mitte hirmutav, vaid hoopis nagu filosofeeriv vampiir. Aga muidu oli jah päris efektne õudukas. Lõpp polnud kuigi hea. Kirves oli aga kunn! 6/10

Näe, Marilyn Manson

Mr. Magorium's Wonder Emporium

Väga keerulise pealkirjaga film see Mr. Magorium's Wonder Emporium (2007). Mulle ei jää absoluutselt see pealkiri meelde. Kuidas ma ütlen, et vaatasin eile seda ee Magma ei Magoria ahh mingit lastefilmi ühesõnaga. Leidsin filmi juhuslikult ja kui sain teada, et kaasa teeb Natalie Portman siis oli must see. Kahjuks pettusin ja kuidas veel. Liiga lapsik ja jabur lugu. Tegelikult ma kartsingi treilerit vaadates, et see mingi taoline jama võib tulla.

Mr. Magorium (Dustin Hoffman) on mingi kentsakas vanamees, kes peab mänguasja poodi. Magorium on üle 200 aasta vana! Tema enda sõnul on tal aeg ära minna ehk meie keeles hakkab ta surema. Ning ta tahab poe jätta Natalie Portmani mängitud tegelasele Molly Mahoney'le. Mahoney - mis naise nimi see veel on? Ega Magorium ka parem nimi pole. Vürtsiks annab Magorium oma raamatupidajale hüüdnimeks Mutant. Sõna "accountant" kõlab tema meelest, kui midagi "counter" ja "mutant" vahepealset. Raamatupidajat mängis Jason Bateman. Head näitlejad ei päästa seda õudust. Hoffman'i karakter on veidi tobe pealekauba. Teised karakterid normaalsemad. Mänguasja pood pole muidugi ka mingi tavaline, vaid maagiline. Film oleks nagu Charlie and the Chocolate Factory, aga paraku veel halvem.


Film on hästi värvikirev ning just selline, mis tegelikult lastele hästi peale läheb. Mr. Magorium's Wonder Emporium kirjutanud ja lavastanud mees on kirjutanud aga filmi Stranger Than Fiction (2006), mis oli hoopis geniaalsem. Vaadake parem seda. Igale filmile on oma vaatajaskond. Kes tunneb end lapsena ja sellised muinasjutulised lastefilmid meeldivad siis vaadake seda Magnumit ee Mementot ee Magorium imelist impeeriumit. :P 4/10

Joshua

Holy jeebus, Joshua (2007)! Kui tahate õudust ja thrillerit siis unustage Saed ja Hostelid ning vaadake hoopis seda filmi. Me küsisime üksteiselt terve filmi, mis kurat sellel poisil viga on. Väga creepy tüüp ja kui oli aimata, et midagi halba hakkab juhtuma siis hüüdsime midagi sellist nagu "okouu...". Üheltki pildilt ei tule välja, kui kõhe see poiss tegelikult oli. Osatäitja Jacob Kogan oli selles mõttes perfect. Julmalt jõllitas oma suurte mustade silmadega kogu aeg. Ei pilgutanudki vist kordagi. Eriti hästi teeskles ta mõnes kohas kaastunnet. Näiteks, kui loom surma sai siis ta jäljendas isa kurbust, aga oli kohe aru saada, et ta teeskleb.

Perre sünnib uus laps ja Joshua hakkab pärast lapse kojutulekut väga imelikult käituma. Räägib väga haiget teksti ja mida kõike veel. Kogu tegevus toimub muidu väga aeglaselt. Film toob külmajudinad peale. Ei soovitaks vist vaadata tulevastel pereloojatel. Asi pole samas nii hull, aga film vajutab teatud nuppudele. Miks Joshua oma perega nii tegi? Ta oli lihtsalt armukade ja ta tahtis hoopis oma onuga elada, sest tema sai ainsana temast aru. Nii ta mõtlebki välja päris hullu plaani. Kaasa teeb Sam Rockwell Joshua isana, kes lõpus ikka aru saab, et see poiss pole normaalne. Ema mänginud Vera Farmiga läks filmis päris hulluks. Motiiv oli üpris pettumust valmistav, aga kõik sellele eelnev some spooky shit. 7/10


PS. Joshua oli Fletchu eelmise aasta üks lemmikfilmidest.

Paris, I Love You

Originaalis Paris, je t'aime (2006). Vaatasin seda suurepärast romantilist filmi vahetult peale valentinipäeva. Paremat aega poleks osanudki valida. Film oli kaks aastat tagasi PÖFF'l, aga kuna teenisin samal ajal riiki siis ei saanud vaatama minna. PÖFF'l olevat aga asi suuri laineid löönud. Sama nagu eelmine aasta 2 Days in Paris. Kui filmi pealkirjas on Pariis siis on eestlane müüdud!

Film koosneb paljude tuntud ja tundmatute režissööride lühifilmidest, mida seob just Pariis. Oma käe panid külge muuhulgas värsked Oscari võitjad Joel ja Ethan Coen, veel Gus Van Sant, Wes Craven, Alfonso Cuarón jpt. Mõned lühifilmid olid paremad kui teised, aga üldine kompott oli väga nauditav.


Mulle isiklikult meeldis kõige vähem see imelik segment, kus mingi vanamees parukaid vms tegi - ei saanud aru, mis toimus. Kõige rohkem meeldis muidugi see, kus oli Natalie Portman. :) Kõik lood olid ka üpris erinevad. Mõned olid väga omapärased nagu nt. miimidega või Elijah Wood koos vampiiriga. Tuntuid nägusid on väga palju. Võimalik, et paljud on juba filmi näinud. Aga need, kes pole siis vaadake ja nautige. 9/10

Run Fatboy Run

Alustan nüüd võlgade likvideerimisega. Ootasin väga Run Fatboy Run (2007), sest tundus olevat väga omapärane süžee ja Simon Pegg'lt võis palju nalja oodata. Aga kahjuks polnud film nii naljakas kui lootsin. Režissöör David Schwimmer (Friends) tegi rohkem sellise perekeskse filmi, kuid muhe oli ikkagi. Filmi naljakaim kuju oli Dylan Moran (Black Books), kes mängis jälle oma leivanumbrit sellist boheemlast ning oli kahes kohas palja persega.

Simon Pegg jookseb kohe filmi alguses oma pulmast minema jättes raseda naise üksi. Aastad lähevad mööda ja nad elavad ikka lahus. Isa saab vaid poisiga kokku. Ükspäev ilmub naise kõrvale Hank Azaria mängitud edukas ärimees ja jooksu fänn. Loomulikult saab Pegg armukadedaks ja üritab naist tagasi võita osaledes ise ka maratonil. Dylan Moran on Peggi sõber, kes hakkab meest treenima, sest pokkeri armastajana ta panustas, et Pegg maratoni ka lõpetab. Kuna aga Pegg pole kõige paremas füüsilises vormis siis ei lähe kõik just kuigi libedalt.


Jooksmist, higi ja pisaraid on palju. Kohati on filmis äratuntavaid Rocky elemente (toorete munade joomine). Naljad ja dialoog on vahepeal veidi magedad, aga vaadata kõlbab. Run Fatboy Run ongi rohkem südamlik perefilm, kui jabur komöödia. 6/10

80. Oscarite ennustusvõistlus!

Tegin sellised valikud. Kõige raskem oligi parima filmi ennustamine. There Will Be Blood ja No Country for Old Men nagu öeldakse võivad "cancel each other out". Michael Clayton pole võimalust. Atonement loodan, et ei võida. Juno hoopis? Krt hakkan mõtlema, et oleksin pidanud ikkagi There Will Be Blood pakkuma.
Ja ega teised kategooriad nagu näiteks heli, heli montaazh, kostüümid jne valikuid pole kerge teha. Mõnel muutsin veel mitu korda ümber ja mõnega maadlesin väga pikalt. Üldse olen Oscarite peale vähemalt terve viimane kuu mõelnud. Ja arvatavasti lähevad kõik mu ennustused täiesti perse. :S Ainus, mis on kindel kui kalju, et Daniel Day-Lewis teeb ära. Sellepärast ka pilt.
PS. Olin kas 500. või 501. ennustaja! Äkki toob õnne...

Parim meespeaosa
Daniel Day-Lewis - THERE WILL BE BLOOD

Parim naispeaosa
Marion Cotillard - LA VIE EN ROSE

Parim meeskõrvalosa
Javier Bardem - NO COUNTRY FOR OLD MEN

Parim naiskõrvalosa
Tilda Swinton - MICHAEL CLAYTON

Parim kunstnikutöö
ATONEMENT

Parim operaatoritöö
ATONEMENT

Parimad kostüümid
ELIZABETH: THE GOLDEN AGE

Parim lavastaja
Julian Schnabel - THE DIVING BELL AND THE BUTTERFLY

Parim dokumentaalfilm
SICKO

Parim lühidokumentaal
FREEHELD

Parim montaazh
NO COUNTRY FOR OLD MEN

Parim võõrkeelne film
BEAUFORT

Parim make-up
LA VIE EN ROSE

Parim filmimuusika
ATONEMENT

Parim filmilaul
"Falling Slowly" - ONCE

Parim lühianimatsioon
PETER & THE WOLF

Parim lühifilm
TANGHI ARGENTINI

Parim helimontaazh
THERE WILL BE BLOOD

Parim heli
TRANSFORMERS

Parimad eriefektid
TRANSFORMERS

Parim mugandatud stsenaarium
NO COUNTRY FOR OLD MEN

Parim originaalstsenaarium
JUNO

Parim film
NO COUNTRY FOR OLD MEN

Atonement

Nüüd olen veel ühe Oscari kandidaadi ära näinud. Kartsin enne nägemist väga, et Atonement (2007) võidabki parima filmi kategoorias, sest film pani ju Kuldgloobuse ja hiljuti BAFTA kinni. Nüüd aga võin kergemalt hingata. Lepitus EI ole 2007. aasta parim film. Aitab talle küll nendest auhindadest. Kui võidab siis pettun. Ma ei oska siiani ennustada, kas There Will Be Blood või No Country for Old Men. Viskan münti. Call it, Friendo!

Atonement on armastusdraama ja põhimõtteliselt naistekas. Tundus, et üpris tühjas saalis istusidki ümberringi ainult naisterahvad. Ma tean, et muigasin natukene ebasobivates kohtades. Näiteks, kui märg Keira Knightley oma vorme näitas (pildil, ka treileris). Keira oli filmis ilus. Aga väga suurt huvi tekitas noor ja tundmatu Juno Temple, kes flirtis ühes kohas kuramuse hästi. Teine tütarlaps Saoirse Ronan kandideerib lausa naiskõrvalosa Oscarile, mis minu arvates oli täiesti tavaline rollisooritus. Tema karakter oli filmi peategelane, kui nii võtta ja teda mängis kolm eri vanuses näitlejannat. Vanuselt järgmist mängiv näitlejanna Romola Garai oli minu arvates hoopis huvitavam, kui noor Saoirse Ronan.



Meespoolelt James McAvoy oli Knightley armastatu, kes selle noore tüdruku valetunnistuse tõttu satub vanglasse ja hiljem sõtta. Vana naisena ja tegelikult terve oma elu kahetseb ta seda viga, mis ongi kogu filmi kandvaks sisuks. Sõjakaadrid olid päris muljetavaldavad. Õigemini ühtegi lahingut ei näinudki, vaid suuri plaane rannas pesitsevatest sõduritest. Väga palju statiste ja pikad kaadrid. Operaatoritöö Oscarid ja muud sellised on Atonement võib-olla tõesti välja teeninud. Ega film halb pole, aga eelmise aasta parim kohe kindlasti mitte. 7/10

Natukene ka blogist. Tähelepanelikumad ehk märkasid kõrval nimekirja Coming Soon. See on väike uitmõte, mis tekkis. Need on filmid, mida olen vaadanud, aga pole jõudnud veel kokkuvõtet kirjutada. Mõtlesingi siis teada anda, mis arvustusi võib lähiajal oodata. Üleval on kõige värskemalt nähtud ja alumised päris vanad mälestused. Mõned ootavad seal juba eelmise aasta detsembrist...

Orelipoiss - Üheksakümmendüheksa

Ei suutnud enam kiusatusele vastu panna ja tulin poest Orelipoiss - Üheksakümmendüheksa plaadiga. Orelipoisist on kindlasti kõik midagi kuulnud. Plaadil ongi pealkirja järgi 99 lugu. Need pole muidugi tavapärased lood. Lühim lugu kestab 9 sekundit (Akord), pikim 2:26 minutit (Detsember). Kogukestvus 1h 5min. Huvitav on see, et mulle meeldisidki kõige rohkem pikemad lood. Aga üldiselt on kõik lood puhas kuld. Suurim rõhk on sõnadel ja paljudel ei mängigi taustaks ühtegi pilli. Kes on varem mõnda kuulnud siis teab, mida sõnadest oodata:

• kas sa kujutad ette kuidas minu sitt haiseb - "Minu sitt";
• tauno pildistab kaminapuid - "Tauno pildistab";
• ma hakkan tüütuks muutuma sest tahan nikku - "Tahan".

Lood elust enesest, kas pole.

Enda lemmikud olid muuhulgas Detsember, Bensiin ei põle, Tore on oodata, Põgenev poiss, Tuubi, Võta isiklikult, Põhjapalve jne. Nagu ennist ütlesin, et pikemad lood meeldisid veidi rohkem. Ja mis olid ka laulu moodi. Pehk laulab hästi. Lüürika oli kenasti ära trükitud. Plaadi ümbris on üldse kena välimusega. Helikvaliteet on kõikuv, aga see pole oluline. Mis aga kurvastas, et plaadil polnud Orelipoisi vast kõige tuntumat lugu Minu pruut. Miks küll? Teiseks oleks kaubanduslikult efektiivsem olnud plaati müüa 99 krooniga. Praegune hind on olenevalt poest 199 ehk 2 krooni ühe laulu eest, mis on tegelikult ka väga hea diil.

http://www.myspace.com/orelipoiss
http://pehk.blogspot.com/

Lenny Kravitz - It Is Time for a Love Revolution

CD kogusse lisandus Lenny Kravitz värske album It Is Time for a Love Revolution. Lisaks on see minu jaoks esimene album aastast 2008. Võitsin u-pop kaudu, kus võitmiseks tuleb saata 10.- (või 15.-) sms. Rohkem raha ma selle plaadi eest välja ei käiks. Poodi poleks seda arvatavasti kunagi ostma läinud. U-pop'st veel, et olen sealt varem võitnud 2 filmi DVD'd ja korra kinopileti. Iga nädal on seal kolmes kategoorias (CD, DVD, kinopilet) uued asjad loosis. Ise saadan olenevalt auhindadest keskmiselt korra nädalas ühe sms'i. Kas on veel minusuguseid? :P

Mul on siiski varasemast Lenny Greatest Hits ja eelviimane plaat Baptism olemas. Baptism raames käis ta ka 3 aastat tagasi Eestis, millest samuti osa võtsin. Mingi kuulujutt käis, et tuleb ka sel aastal? Kõike seda arvesse võttes pole ma tegelikult kunagi Lenny't fännanud. Mõned lood on väga meeldinud (Fly Away), kuid ta teeb liiga palju igavaid ballaade, mis pole minu jaoks. Nii on ka uuel plaadil neid liiga palju ja tüütab kohe ära. Kahjuks pole isegi muusikaliselt mitte kõige õnnestunumad. Singlid I'll Be Waiting, Love Love Love ja Bring It On ongi vist ainsad kuulatavad lood. Rohkem meeldib isegi viimane, sest see on tempokam ja meenutab Baptism lugusid. Imelikul kombel on just praegune album tema kõige edukam karjääri jooksul. Billboard tabelis 4. kohal.

Revolutsiooni sellest plaadist kuidagi ei paista. Ega armastusest üksi ikka ära ei ela. Eks kunagi tuleb aeg, kui ma oma Lenny plaadid maha parseldan siis läheb see esimesena. Greatest Hits võib siiski alles jätta (Again).

Tasuta muusika

Ma olen kirjutanud varem mitmetest tasuta tõmmatavatest albumitest. Lisan veel kaks. Radiohead - In Rainbows albumi remixid on saadaval aadressil http://www.onesevensevensix.com/amplive/. Mõni neist 8. remixist on päris hästi välja kukkunud (All I Need). Kuna olen Radiohead plaati juba tüdimuseni kuulanud siis Amplive tehtud remixid olid heaks värskenduseks.

Teine album pole enam remixidega seotud kuigi lugusid on samuti 8. Bändi nimi on the Pax Cecilia ja album Blessed Are The Bonds. See on karmim andmine vs. ilus ja leebe meloodia klaveri või viiulitega. Mõni lugu pakkus väga huvi (Tree). Soovitan siis mõlemat. Midagi kaotada pole.


PS. Ma pean ikka kommenteerima, et mis blogi kujundusega ükshetk küll juhtus. Kohe siin all postitaja, kommentaarid ja sildid ei olnud varem tekstil nii kukil. Vahed olid suuremad. Vaatasin ka teisi sarnase kujundusega blogisid ja sama asi...

Into the Wild

Miks keegi ei öelnud, et Into the Wild (2007) nii hea film on? rada7's oli siiski paar ülipositiivset kommentaari (lihtsalt kolm südant näiteks!). Film ongi väga südamlik, aga sellest hiljem. Teen kõik, mis enda võimuses, et nüüd ise sõna levitada. Into the Wild kohustuslikuks filmiks nr. 1! Võib-olla on praegu hetke emotsioon veel nii värske, kuid ei, ma pean seda eelmise aasta parimaks filmiks. Langeb kindlasti selliste suurfilmide nagu There Will Be Blood või No Country for Old Men kõrvale.

Into the Wild ujus kuidagi väga vaikselt pinnale. Kuulsin filmist esimest korda Screen Actors Guild auhinnal, kus filmi peaosaline Emile Hirsch kandideeris meespeaosale. Daniel Day-Lewis loomulikult võitis ning kiitis kõnes härrasmehelikult ka teisi. Nii tekkiski uudishimu, et millega noor Hirsch küll hakkama sai. Film kandideerib kahele Oscarile: montaazh ja meeskõrvalosa Hal Holbrook. Enne vaatamist ma filmi sisuga ei tutvunud. Piilusin IMDB hinnet 8.3/10 ja läks.


Võtame filmi The Straight Story, mis on südamlik roadmovie. Into the Wild on veel emotsionaalsem ja sügavam. Filmi režissööriks on näitleja Sean Penn, mis oli päris suur üllatus. Ta ootas kannatlikult 10 aastat, et filmist rääkivate inimeste luba saada. Muusikat tegi Pearl Jam laulja. Hea muusika andis väga palju juurde kogu seiklusele. Emile Hirsch peategelasena on mällusööbiv. Tegi kõik ronimised, kanuutamised jms ise. Ükshetk seisab silmitsi ehtsa karuga. Peale selle võttis meeletult kilosid alla.

Filmimine oli kõik kohapeal Alaskal, kuhu peategelane otsustas ükspäev minna. Eemale perekonnast ja ühiskonnast. Ma ise ei teadnud enne lõppu, et film on tõsielul põhinev. Ta oli kodust eemal kuskil kaks aastat ja sai elu seikluse osaliseks, mis tuli läbi ekraani ka minuni. Montaazh on saanud õigusega Oscari nominatsiooni. Lugu räägiti erinevates aegades erinevates kohtades vaheldumisi. Ta valmistus Alaskale minekuks päris põjalikult ja kohtus siis erinevate inimestega. Üks neist oli meeskõrvalosa kandidaat Hal Holbrook. Tüdruk Kristen Stewart oli väga sümpaatne.


Pole loomulikumat asja, kui inimene looduse keskel. Oma mõtete ja tõekspidamistega. Ellujäämine, kuid peamiselt olla vaba ja õnnelik. Into the Wild on väga eriline film. See pole mitte soovitus, vaid kõigile kohustuslik! 10/10

Audioslave - Revelations

Täna ostsin Audioslave - Revelations (Special Edition), millel on kaasas DVD u. 15-minutilise dokumentaaliga. See viimaseks jäänud Audioslave album aastast 2006 oli mul ainsana puudu. Lühifilmis on intervjuud bändi liikmetega ja esitavad paar lugu. Mõnes mõttes raiskamine nii lühike film ainsana DVD peale panna, aga mida rohkem plaate seda uhkem. Just hiljuti ostsin nende Live in Cuba DVD, millest kirjutasin pikemalt siin. Kõik.

Moby - Disco Lies

Värskeid video uudiseid. Disco Lies, mida sai natukene kuulda Cloverfield filmis, on saanud laheda video. Mulle meeldib nii lugu kui ka video. Kana jahib meest...Peter ja kana Family Guy's anyone?
Jätsin mõni aeg tagasi ilmunud singli Alice video panemata. Moby tahtis sellele loole videot, kus oleks palju plahvatusi ja selliseid asju. Lõpuks video režissöör laduski ainult plahvatusi üksteise otsa. Panen Alice video ka siia alla, sest ega seegi halb pole. Disco Lies on parem, et soovitan enne seda vaadata.

Moby ilmuva albumi sampler on ka aadressil http://rcrdlbl.com/artists. Vaadake, kui palju artiste seal oma lugusid jagavad! Endale jäid silma The Arcade Fire, UNKLE, Shout Out Louds, Sigur Ros, Sufjan Stevens jt. Tasub uurimist.

Minu posterid

Need 14 posterit on mul kõik füüsiliselt olemas. Ilusad, suured ja värvilised. Ma ei kogu neid hullult, kuid olen viimasel ajal niisama kokku ostnud. Kõige paremini täidavad need tühjasid ühika seinu. Mõned on kahepoolsed, ühel pool eesti keeles, teisel vene keeles. Enamustel on siiski teine pool valge. Piltidel on muidugi ingliskeelsed, aga põhimõtteliselt sellised mul ongi. Transporter 2 sain kauba peale. Teised valisin ise välja, kas siis film või poster ise on meeldinud.

Sooviksin näiteks veel Kill Bill vol. 2, Death Proof, Planet Terror (Grindhouse), Matrix 1-3, Lord of the Rings 1-3 jne. Kui kellelgi oleks midagi sarnast pakkuda siis andke teada!

Jumper

Jumper (2008) hüppas kinodesse ja mina talle järele. Režissööriks Doug Liman. Peaosas hüppas Hayden Christensen (Star Wars). Kaasa teeb Samuel L. Jackson. Jumper põhineb raamatul, mida ise pole lugenud. Film jäi lahjaks ja oli liiga pealiskaudne.

Peaosaline Hayden ei olnud veenev. Kahjuks polnud ka filmi silmarõõmuks valitud Rachel Bilson kuigi veetlev. Nii et mõlemaga on veidi puusse pandud. Teist hüppajat mänginud Jamie Bell oli parem. Sisust pole suurt midagi rääkida. Alguses näeme hüppajat noorena, kuidas ta esimest korda teleportis. Siis põgeneb kodust ja hakkab oma oskust arendama. Aastaid hiljem, olles kõik maailma nurgad läbi hüpanud, naaseb tagasi koju, et sealt oma kunagine armastus üles otsida. Samal ajal tutvustatakse valgeks värvitud peaga Samuel L. Jackson't, kes hüppajat taga ajab. Filmi karaktereid avati väga põgusalt. Niipalju sain teada, et hüppajaid on aegade algusest peale taga aetud nende National Security Agency agentide poolt. Põhjuseks nende arvates, et keegi peale Jumala ei tohiks selliseid võimeid omada.


Sisu on üldiselt labane. Päästa tüdruk ja anda pahadele tuupi. Hüppamise efektid olid enam-vähem. Neid näitas väga palju. Kui suuremaks (kiiremaks) märuliks läks siis ei saanud igaljuhul sittagi aru, mis toimub. Hopp siin, hopp seal. Agendid püüdsid hüppajaid mingite elektriliste trossidega or smth. Kui hüppajad elektrit saavad siis ei suuda nad teleportida. Üks stseen läks väga jaburaks, kus hüppaja kõrgepingeliini külge kinni jäi. Ma eeldan, et nad olid siiski kuigipalju immuunsed elektri vastu (sajandite vältel äkki tekkinud), sest tavaline inimene oleks seal ära kõrbenud. Täiesti painama jäi lausa küsimus, kas Samuel valged juuksed olidki mõeldud nii, et värv laiali läks. Pärast ühte märulit oli tal värv näo ja riiete peal. Make-up osakonna ämbrisse astumine või oli mingi muu point asjal? Ei tea ka, sest Jackson'i karakteri tagamaid ei selgitatud peaaegu üldse. Ta lihtsalt oli.


Kui võrrelda mingi varasema filmiga siis meenub kõige rohkem The Butterfly Effect, mis oli palju parem kui Jumper. Väga tavaline film. 5/10