Persepolis

PÖFF silt saab veidi lisa, sest vaatasin kodus Persepolis (2007). Prantsuse mustvalge animatsioon, mis kandideerib nüüd ka animatsiooni Oscarile. Film põhineb tõsielul ehk filmi kirjutanud Marjane Satrapi elul.

Tüdruk elab oma vanematega Iraanis islamirevolutsiooni ajal, mis pole just kõige parem koht elamiseks. Revolutsiooniga kaasnev režiim oli päris jube. Naised ei tohtinud ilma näokatteta kuskil ringi käia. Poiss ja tüdruk ei tohtinud tänaval isegi käest kinni hoida. Eriti koomiline oli see, kui nad joonistamise tunnis pidid naist maalima, kuid modellil oli ikka see must rüü ümber. Eks sa katsu niimoodi kehavorme maalida, kui näed ainsana nina. Vanemad saadavad ta siis Viini elama, kus ta elab läbi puberteedi ja kõige sellega kaasneva. Lõpuks saab ta täiskasvanuks, tuleb koju tagasi, abiellub. Filmi jutustajaks ongi tema täiskasvanuna ning kui teda nö. olevikus näitab siis on pilt värviline. Peategelane on väga sümpaatne. Eriti alguses, kus ta oli hästi uudishimulik ja energiline noor tüdruk.


Film oli huvitav ja kaasahaarav. Peale selle veel mõnusalt humoorikas ning omapärane. Mulle meeldis eriti, kuidas kajastati muusikat ja selle erinevate stiilide fännamist erinevatel eluetappidel. Alguses meeldis peategelasele nt. Bee Gees, hiljem Iron Maiden või hoopis punk. Üks koht oli eriti vaimukas, kui ta Survivor - Eye of the Tiger laulma hakkas sellise kõva aksendiga ning mitte kõige parema lauluhäälega. Veel oli hea koht, kui ta ühel punk live'l headbangis. Muusika koha pealt sai hästi samastuda. Samamoodi tema puberteedi probleemidega, mis on paljudel samad nt. esimene armumine ja selle kaotamine.


Persepolis on hea tempoga ja nõuab teravat jälgimist eriti alguses. Eks natukene raskendab, et see on prantsuse keeles, aga subtiitrid tulevad appi. 8/10