Veel vähekene juttu paarist siiani vaatamata David Lynch'i filmist. Esmalt Wild at Heart (1990). On kohe aru saada, kui Lynch pole ise lugu välja mõelnud nagu nt. oli veel The Straight Story. Wild at Heart samamoodi ei tekita nii palju segadust ja küsimusi, kui tavalised Lynch'i filmid. Aga sellegipoolest on film vaatamist väärt, sest Lynch'i käekirja on mitmes kohas tunda. Nagu öise kiirtee kaadrid ja palju muudki.Kaunitar Laura Dern on Lynch'i filmidest varemgi silma jäänud. Tema mängitud Lula Fortune armastas jäägitult Nicolas Cage kehastatud võib öelda ikkagi kurjategijat Sailor Ripley't kuigi viimane polnud üdini halb. Filmi päris alguses tapab küll paljaste kätega ühe mehe ja istub teo eest ka kinni, aga muidu on vend lahe rokki armastav tüüp. Vaba mees vabal maal. Sailor fännas Elvis Presley't, kelle ühte laulu näitleja isiklikult ka esitas. Film on omamoodi roadmovie ja meenutas nt. True Romance't (1993), kuid Wild at Heart sisse on segatud rohkem komöödiat. Willem Dafoe mängitud Bobby Peru tegelane oli päris haige. "Fuck me" stseen näiteks. Omapärane karakter kuigi palju ekraaniaega ei saanudki. Aga mulle käis miskipärast pinda Lula ema mänginud näitleja Diane Ladd. Mängis liiga üle või ei teagi mis oli.
Wild at Heart ei saanud just lemmikfilmiks, isegi mitte Lynch'i filmide hulgast, aga hea vaatamine ikkagi. Laura Dern'i pärast vaataks veel teist kordagi. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar