The King of Kong

The King of Kong (2007) on jällegi dokumentaal, sedapuhku mängudest. Just nendest klassikalistest arkaadmängudest, mida mängiti ja mängitakse siiani suurtel konsoolidel. Ei tea kuidas paremini neid nimetada, teate küll millest jutt käib, kus ühe masina peal ongi ainult üks mäng. Ja peamiselt mängitakse filmis Donkey Kong nimelist mängu, mis peaks vist paljudele tuttav olema. Ning räägitakse selle mängu rekordi omanikust ja uuest väljakutsujast.

Keegi pole vist varem kuulnud nimest Billy Mitchell, aga just tema hoidis aastakümneid selles Donkey Kong mängus rekordit ja veel mõnedes teistes nagu Pacman. Ja mäekõrguselt järgmiste ees. Ta on nende mängurite seas väga tuntud. Ütlen kohe, et kas tahtlikult või tahtmatult näidati teda filmis väga negatiivse karakterina ja ma hakkasin teda mõningas mõttes lausa vihkama.

Vastupidiselt Steve Wiebe on kõige sõbralikum ja lahkem inimene. Steve on mitmel alal andekas ja õpetab koolis füüsikat ning isegi Donkey Kong mängu mõnda tabelit ta võidab just matemaatika või loogilise mõtlemisega. Filmis mainitakse mitu korda, et Donkey Kong on raske mäng ja tavamängija ei pea minutitki vastu.

Steve'l pole kunagi vedanud ja jääb pidevalt mingites asjades teiseks. Siis kui ta lööb Billy vana rekordi üle, saab ta lõpuks soovitud tunnustuse. Aga seda rekordi üritust ei usuta ja tühistatakse. Seda otsustab üks organisatsioon, mis keskendubki taolistele mängudele, nende rekorditele ja kõigele muule. Kuid pange tähele, et üks selle organisatsiooni liige on BILLY MITCHELL. Väga haige. Ehk siis vaene Steve peab uuesti proovima rekordit lüüa, kuid sedakorda kõigi ees. Seda ta teebki, sest kui ta on kord midagi eesmärgiks võtnud, siis ta naljalt ei tagane.


Seda juttu on võib-olla raske jälgida, kui filmi näinud pole, aga tegelikult on asi lihtne. Lõpuks polnudki asi enam Donkey Kong mängus, vaid millegi tõestamises, et üks inimene võib võita organisatsiooni.

Billy on suure egoga jobu, vastikult ülbe Steve vastu. Mul jäi isegi mulje, et Billy on täiesti loll inimene või paremal juhul lihtsalt hull. Täiesti hämmastav milline onupojapoliitika sellel alal valitseb. Väga haige oli jälgida, kuidas Billy kogu aeg helistas oma sõpradele (loe: käsilastele) ja küsis kaugel Steve oma rekordiga on. Ise ei tulnud Billy kolmel! korral oma tiitlit kaitsma. Ja tegelikult ei näidatud filmis kordagi, kuidas ta mängu mängis! Samas Steve reisis pika maa ja tuli tema nö. mängumaale, et avalikult rekordit lüüa. Mina olin igatahes kahe käega Steve poolt. Ja päris lõpus, kui tundus, et olukord on lootusetu, siis tuli filmil selline lõpp, et ma olin ülirahul.

Juhuslikult on South Park teinud ühe oma episoodi "More Crap" vist selle filmi eeskujul. Sealgi oli üks tegelane pidevalt number 2. Küll täiesti teisel alal, mis oli ülikoomiline. The King of Kong on kaasahaarav ja emotsionaalne dokumentaal. 8/10