The Elephant Man

David Lynch'i vanem film ja ka mustvalge The Elephant Man (1980) oli omapärane tükk. Kõige südamlikum Lynch'i film kindlasti. Samuti nagu nt. Wild at Heart puhul on võimatu ilma teadmata öelda, et see tema lavastatud on. Enne vaatamist ei lugenud ma kuskilt sisu ja olin põhimõtteliselt ainult filmi postrit näinud. Tegelikult on Elephant Man nimeliseks kutsutud inimene päriselt elanud. Joseph Merrick elas aastatel 1862–1890.

Filmis kehastas teda John Hurt, kes pidi ikka tõsise grimmi taga olema, mida paigaldati 12 tundi. Tulemus on väga meeldejääv. Pole ime miks paljud naisterahvad esmakordselt elevantmeest nähes karjuma hakkasid või siis end väga ebamugavalt tundsid. Aga nagu tuli ka filmis välja, et oli õnneks erandeid. Kuninganna Victoria soosis teda ja võimaldas tal haigla pinnal püsivalt elada. Samuti üks näitlejanna suhtles temaga nagu normaalse inimesega ja isegi kutsus teda Romeo'ks. Merrick'u eest kandis hoolt Dr. Frederick Treves, keda filmis mängis Anthony Hopkins. Viimane meenutas mulle välimuselt Kevade filmist õpetaja Lauri. Tegelikult ka käitumiselt, sest ta õpetas või õigemini julgustas Merrick'ut rääkima ja viis ta näiteks teatrisse. Hopkins'i ja eriti Hurt'i rollisooritused on esmaklass.

Kahjuks ei olnud kõik inimesed Merrick'u vastu head. Teda kasutati ära ja häiriti pidevalt. Film paneb kaasa tundma. Kahju oli juba sellestki, et ta ei saanud haiguse tõttu näiteks normaalse inimese kombel voodis magada, vaid pidi istukil magama. I am not an animal! I am a human being! I...am...a man! Film seda ka tõestas. Südamlik film nagu alguses ütlesin. 8/10