Sicko

Dokumentalist Michael Moore äratas minus tähelepanu, kui nägin kunagi juhuslikult telekast Roger & Me (1989). Pärast filmi hakkasin kohe tema teisi filme otsima. Sattusin Bowling for Columbine (2002) otsa, mis hämmastas veel rohkem. Väga hea dokumentaal. Fahrenheit 9/11 (2004) kohta on arvatavasti kõik kuulnud. Sicko (2007) on siis kõige uuem. Ja tase on täpselt sama hea. Seekord võtab Moore ette USA tervisehoiusüsteemi teema. Võrdleb seda näiteks Kanada, Inglismaa ja Prantsusmaa omadega. Ja tulemus on tõesti mõtlemapanev. Mis USA'l viga on?


Kui Moore hakkas filmi tegema, siis pani ta mingi kuulutuse küsimusega, kui kellelgi on halbu kogemusi kindlustustega, siis kirjutagu talle. Nädalaga tuli talle u. 25 000 kirja! Alguses ta tutvustabki USA tervisekindlustuse ohvreid ehk neid, kes ei saanud täiesti jaburatel põhjustel tasuta haiglaravi, vaid pidid selle eest maksma. Kindlustusfirmadel töötavad spetsiaalselt sellised super väljanuhkijad, kes vaatavad iga taotleja ankeedid ja haigusloo piinliku täpsusega üle, et teda siis kindlustusest ilma jätta. Mida rohkem nad Denial templeid löövad, seda rohkem raha nad säästavad. Mitu kindlustuse töötajat rääkisid, kui raske oli(on) seal töötada. Kui pidi tõesti abi vajavale inimesele ei ütlema, kuna mingi tingimus polnud täidetud. Üks doktor tunnistas üles, kuidas ta keeldus patsientidele ravi andmast kuna neil polnud kindlustust ja seega tõenäoliselt ka tappis nad. Ja nii sureb suur hulk ameeriklasi aasta jooksul. Näiteks üks väike tüdruk, kes ei saanud õigel ajal ravi. Ema viis ta küll haiglasse, aga selle haigla arstid keeldusid ravimast ning selleks ajaks, kui ta oma kindlustuse poolt kaetud haiglasse üle viidi, oli juba hilja. Tal oli kindlustus olemas, aga isegi see pole mõnikord piisav!



Film võttis natukene lõbusama pöörde, kui Moore teistesse riikidesse läks ja hakkas nende kindlustusi uurima. Esmalt Kanadas polnud ooteruumides üldse selliseid järjekordi, kui USA's. Ja kanadalaste keskmine eluiga on mitme aasta võrra kõrgem. Ja vist igat haigust esineb seal vähem. Teistes riikides, kus ta käis, selgus sama tõsiasi. Inglismaal läks ta näiteks ühte suvalisse apteeki ja ei uskunud, kui odavad kõik ravimid olid. Eriti hea oli koht, kus ta kohtus üle 60-aastase memmega, kes ei pidanud ravimite eest midagi maksma. Ning Moore küsis müüja käest: "What's the purpose of the cash register?".

Inglismaal tihti naerdi ta üle, kui küsis USA's tavaliste kommete või rahaasjade kohta. Suure vaevaga otsis ta haiglas nö. kassat. Ja leidis selle, aga see polnud päris see, mis ta mõtles. Tuli välja, et NHS (National Health Service) maksab patsientidele sõidukulud kinni! Londoni ühes haiglas kohtus tavalise perearstiga, kes töötas riigi heaks ning sõidab ringi uue Audiga ja elab u. miljoni dollarilises kodus.



Prantsusmaal oli inimestel samuti kõik hüved riigi poolt. Seal kohtus ta ameeriklastega, kes rääkisid igasugustest palgaga puhkustest, tasuta kolledžitest, riigi töötajatest, kes tulevad lapsepuhkusel olevale emale appi pesu pesema jne. Siis sõitis ta kaasas ühe koduvisiite tegeva arstiga. Jällegi üks naljakas küsimus Moore'lt, kui nad uue kutsungi peale kiiresti sõitsid: "So if it's just a stomach ache, why are we going so fast?". Prantslastel süsteem töötab.

Üks uskumatuid asju oli 9/11 vabatahtlikega. Igal pool öeldi, et nad on kangelased, aga kui neil ground zero's töötamise järel tervisehädad tulid ja neil ka kindlustust polnud, siis riik neid ei aidanud! Moore võttis asja seega enda õlule... Lõpuks oli veel üks pull teema selle leheküljega, aga seda vaadake juba ise filmist.
Näed siis, tuli kõige pikem filmitutvustus siiani, aga nii heast filmist võibki kirjutama jääda. Muide Michael Moore on tunnistanud, et ta lubab oma filme internetist tõmmata, kuid ainult enda tarbeks, mitte siis näiteks müümise eesmärgil või midagi sellist. Tõeline kangelane!