Oldboy

Oldboy (2003) on jällegi film, mida ma teistest filmiblogijatest arvatavasti viimasena vaatasin. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Lõuna-Korea filmid on ülikõvad. Samas pean tunnistama, et olen neid väga vähe näinud, kuid võrdluseks PÖFFil nähtud A Bittersweet Life (2005). Mõlemad filmid näitavad väga coolilt, et kättemaks on ainus lahendus. Luban, et ka sel aastal lähen PÖFFil kindlasti ühte Lõuna-Korea filmi vaatama. Vaatasin, et teised blogijad kiitsid veel Oldboy režissööri teist filmi Sympathy for Mr. Vengeance (2002). Luban, et vaatan ka selle ära.

Filmil oli tugev sisu, mõnus kaameratöö, lahedad võitlusstseenid ja kõik muud tegurid, mis tegid kustumatu elamuse. Kiidan samuti koridorikismat peategelase ja kordi rohkem vastaste vahel. 15 aastat kuiva trenni teinud Dae-Su'le piisas nendest jagu saamiseks ainult haamrist ja rusikatest. Aga samas pole tegelane mingi superkangelane, sest ka tema saab viga. Filmis oli stseene, kus pidi mõneks ajaks ekraanist eemale vaatama, täpselt sama oli ka A Bittersweet Life's. Mina selliseid piinamisi ei suuda vaadata. Kujutlusvõime on tõesti meie vaenlane...

Kättemaksufilmide vaatamisest ei saa kunagi küllalt: Kill Bill, Lucky Number Slevin, V for Vendetta, miks mitte Gladiator jne. Oldboy tõestab, et neid võib veel ja veel teha. Rahvale need meeldivad. Lõpus jäeti vaatajale mõni küsimus õhku, mida igaüks tõlgendab ise. Kindel soovitus.
Oleksin peaaegu ära unustanud, et muusika oli filmis suurepärane. Olenevalt stseenidest, kas tempokamad või siis leebemat sorti palad.

Stseen, kus aeg nagu peatus ja näitas haamri teekonda punktiirjoonena
otse tegelase pähe, mis siis kohe ka tõeks sai...lahe