Planet of the Apes

Millegipärast mäletan siiani seda hetke, kui nägin kunagi Cinemanias Planet of the Apes (2001) tutvustust. Siis tahtsin filmi väga näha. Kuna nendel aastatel puudus kinole ligipääs, siis vaatamata see jäigi (ka telekast). Nüüd, 6 aastat hiljem, sain selle Tim Burtoni ebaõnnestuima filmi ära vaadatud. Kuigi oli ammu teada, et film oli läbikukkunud, siis uudishimu oli ikkagi suur. Õnneks nägin originaali Planet of the Apes (1968) mitu kuud tagasi ära (enne blogi alustamist). Filmid on üpris erinevad, et neid pole mõtet võrreldagi. Originaal oli parem, kuigi ka seda filmi enda lemmikute hulka ei nimetaks. Minu jaoks jabur teema lihtsalt. Sõnum oli täitsa olemas, mis lõpus avaldati, kuid juba esimesel filmil oli see suhteliselt etteaimatav. Lõpud on nt. üks kohtadest, kust leiab erinevusi. Raamatu lõpp sarnases vist isegi rohkem 2001. a. omale või mäletan valesti.

Kui halb siis film oli? Üpriski. Talentide, aja ja raha raiskamine ei midagi muud. Mõttetu film. Väga igav oli. Aga kiita saavad Paul Giamatti (veel rohkem tema humoorikat tegelast poleks liiga teinud) ja Helena Bonham Carter (nunnu, hästi mängitud). Alfa-isased Tim Roth ja Michael Clarke Duncan olid normaalsed. Mark Wahlberg ei paistnud eriti silma, aga see on filmi süü. Muide remake's tegid väikesed osad esimesest filmist tuntud Charlton Heston ja Linda Harrison.


Kostüümid ja eriti grimm olid muidugi vapustavad. Grimm oli muide originaalis täpselt sama hea, mis üllatas mind tõsiselt. Nii head kvaliteeti ei oleks oodanud 1968. aastast, kuid edasi remake laitustega. Lõpus see lahingustseen oli igav. Ja ikkagi väga mage sisu. Ma tegelikult ei tahaks üldse nii negatiivselt filmist kirjutada. Kuidas lõpetada positiivse tooniga? Vähemalt ei tehta järge...