Boogie Nights

Mäletate kunagi Kreisiraadio sketchi, kus Peeter Oja mängis diktorit ja rääkis kogu filmi sisu ära ning lõpus soovis häid filmielamusi. Teen nüüd sama Boogie Nights'ga (1997). Ei tegelikult mitte päris nii, kuid teen vähekene teistmoodi kirjelduse, kui muidu. Toon ära meeldejäävamad filmi dialoogid. Lisan muidugi oma kommentaare ka, et üritage lõpuni lugeda. Teeme näo, et pole copyright'st midagi kuulnud...

Alustame peategelase Mark Wahlberg'i (Eddie Adams/Dirk Diggler) ühest filmi alguses tehtud pakkumisest: "If you just want to see me jack-off, it's 10. If you just want to look at it, it's only 5."
Siin filmis tegi Wahlberg ülihea soorituse. Tõesti esmaklass ütlen. Pühkis igaveseks meelest Planet of the Apes halva meki. Edasi Wahlbergi tegelasega seotud kiitustega meheuhkuse kohta ja mõned seksistseenide dialoogid.
Tüdruksõber: "Your cock is so beautiful. Do you know how good you are doing it, Eddie?"

Filmide rahastaja: "Jack says you have a big cock. May I see it? (näitab) Thank you, Eddie."

Eddie Adams: "You taking your skates off?" Heather Graham (Rollergirl): "I don't take my skates off. And don't fucking come in me." Burt Reynolds (Jack Horner - rahulikult, nii muuseas): "Aim it at her tits, Eddie."

Rollergirl: "Why do I love him? He's very special. He can fuck hard or he can fuck really gently."

Philip Seymour Hoffman (Scotty J.) küsimus Eddie'le: "Please, can I kiss you on the mouth?"

Julianne Moore (Amber Waves/Maggie - jällegi nii muuseas, nagu oleks tavaline asi, nojah nende jaoks oligi, aga lihtsalt nii over the top): "Come on my tits if you can, okay? Pull it out and do it on my stomach and my tits, if you can." Eddie Adams: "No problem."
See stseen oli üks parimaid. Kõik kaameratagune personal vaatab vaikuses pealt. Vahepeal sai filmilint otsa, mida hakati vahetama ja "tegevus" peatati. See oli üks seksikas stseen mitte mingit kahtlust. Ikkagi alasti Julianne Moore ja sellise suuvärgiga. Heather Graham oli samuti korraks paljas (v.a. siis rulluisud) ühes teises stseenis. Julged sooritused neilt ja hästi mängitud.


Naljakad stseenid olid näiteks John C. Reilly'ga (Reed Rothchild): "Did you see Star Wars? People tell me I look like Han Solo."

Või näiteks jaburad väljamõeldud tegelased Brock Landers ja Chest Rockwell: "Let's go get some of that Saturday night beaver. No one fucks with Chest and Brock."
Semud proovisid ka vahepeal lauljakarjääri. John C. Reilly kusjuures mängis kitarri ja koos Wahlbergiga laulsid. Ootan Walk Hard'i!

Veel meeldis üks stseen Don Cheadle'ga (Buck Swope): "If you want a system to handle what you want you need the bass. This is hi-fi. High fidelity. That means this is the highest quality fidelity. Hi-fi. Two important things to have in a stereo system."
Kuna klient, kellele ta seda süsteemi müüa üritas, ikka veel kahtles, siis pani Buck süsteemi tööle. Kuid pani mingi mageda kantriloo peale (ise oli tulihingeline fänn): "You hear the bass. Right?"

Tragikoomilised stseenid olid William H. Macy (Little Bill) ja tema naisega, kes teda mitu korda avalikult pettis: "What the fuck are you doing?" Naine: "What the fuck does it look like I'm doing?" Armuke: "Close the door?" Little Bill: "Will I close the door? Will I close the door? That's my wife, you asshole."
Korra ühel peol kordus põhimõtteliselt sama olukord uuesti. Kui kolmas kord mees oma naist otsis, siis oli juba teada värk. Pärast sai näha kõige veidramat uusaasta vastuvõttu filmide ajaloos... Terve see stseen oli lahe, kuidas kaamera käis katkematult Little Bill sabas. Meenutas Tarantino Reservoir Dogs (1992) stseeni, kui Mr. Blonde läks peidukast auto juurde ja siis tagasi majja.


Veel mõtteid filmist. Boogie Nights on selline film, et pärast lõppu tahaks kohe uuesti vaadata. Filmil on hea flow ja jälgimist on nii palju, kuhjaga huvitavaid tegelasi ja eelkõige suurepärased osatäitmised kõikidelt näitlejatelt. Režissöör Paul Thomas Anderson on väga andekas kuna kirjutas käsikirja ise. Magnolia (1999) oli täpselt sama hea meistriteos. Boogie Nights muusikaks kasutati tuntuid diskohitte ja poplaule, mis sobisid nagu valatult. Film võtab vahepeal hoopis teise suuna, kui Eddie lahkub pornoärist. Mõned teised tegelased peale tema üritavad ka muude asjadega tegeleda, aga nende saatus on see, et peale pornomaailma ei löö nad kuskil läbi. Muide läheb päris löömaks isegi, sest satutakse pahandustesse. Tegelased satuvad kokku oma minevikuga (nt. Eddie ja Rollergirl). Film võtab sealt tõsisemad tuurid. Muusika on sel ajal sünge. Filmi lõpupoole muutub elu jällegi lillelisemaks.

Üks pingeline koht oli Alfred Molina tegelasega, täpsemalt ei reeda, aga koht meenutas hoobilt kohe Scarface (1983). Muide Wahlbergi tegelase kodus panin tähele Al Pacino Serpico (1973) filmi postrit. Ja tegelane oli suur Bruce Lee fänn. Aga tulen tagasi korra Alfred Molina (Rahad Jackson) tegelase juurde. Ta kuulas täpselt sellist muusikat, mis oli mängus GTA Vice City, mis võttis jällegi omakorda snitti Scarface'st. Kõik on seotud omavahel. Veel tegi ta enda tarbeks mix-tape, sest ta ei tahtnud kuulata lugusid just sellises järjekorras nagu artistid neid albumitele panevad. Selle üle olen ma alati mõelnud, miks bändid lood just sellises järjekorras panevad. Aga aitab mölast.
Eddie: "I'm a big, bright, shining star. That's right."