Walk Hard: The Dewey Cox Story

Ootasin Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007) peaaegu blogi pidamise algusest saati. Tõin treileri ja rääkisin posteri tagamaadest. Just praegu leidsin eriti lahedad albumi kaaned.

Film täitis ootused. See pole maailma naljakaim film, et näiteks parimate komöödiate reastamisel ei tuleks see kõige esimesena pähe, aga fun oli ikkagi. Pettumust kindlasti ei valmistanud. Idee tundus väga huvitav just seetõttu, et pilab häid muusika filme. Eelkõige muidugi Walk the Line ja Ray, mis mulle väga meeldisid.

Walk Hard on kirjutanud ja produtseerinud Judd Apatow (Superbad). Tema ise ei lavastanud. Peaosas möllab John C. Reilly, kellel pole väga palju peaosi ette näidata. Siin on ta täpselt rusikas silma auku. Lisaks on Jenna Fischer sexy. Ta mängib peaaegu täpselt sama rolli nagu Blades of Glory's. Dewey ja tema karakter Darlene Madison söövad näiteks jäätist nagu uisu filmiski. Veel sarnane voodistseen - me like it.

Lugu on mõnusalt jabur ja huvitav ühtekokku. Vist mindi liiga pikale (kestis 2 tundi), kuid igav ei hakanud. Teemalugu Walk Hard on väga catchy ja tõesti hea lugu. Teisedki lood panevad soundtracki tahtma. Üks hästi leebe popilik lugu Take My Hand meeldis eriti. Devils music. :P Bob Dylani stiilis lugu kääbustest ja mida kõike veel. Huumorit on siin igasugust. Üks parim läbi terve filmi oli see, kui Dewey sattus vist 4 korda bändi trummari peale, kes WC's parasjagu mingit ainet manustas. Esimene reaktsioon oli temalt alati: Get outta here, Dewey! You don't want no part of this shit. Esimest korda tõmbasid nad jointi ning Dewey saab teada, et see ei tekita sõltuvust, ei saa üle doseerida, on odav jne. Juba selle stseeni pärast tasub filmi vaadata. Ahh kuramus, annan kohe youtube lingi sellele kohale. Ei sisalda spoilereid! Pärast seda läksid ained iga korraga järjest karmimaks.


Kõige parem lüke filmitegijatelt, et nad panid Elvis Presley't mängima Jack White. Ainult üks lühike stseen temaga, aga hell yeah! See mees rokib. Värske plaat The Raconteurs - Consolers of the Lonely rokib täiega. Lisaks mängisid mõned koomikud Beatleid, mis oli juba treileris naljakas. Lennon (Paul Rudd): With meditation, there's no limit to what you can... Imagine. Mida rohkem ma filmist selliseid kilde meenutan, seda rohkem meeldima hakkab. Siiski nagu eelnevalt ütlesin, et kuna film on komöödia kohta üpris pikk, siis pole kogu aeg kõht kõveras. Minusugusele muusikapedele lähevad sellised paroodiad aga täiega peale.
8/10

Paul McCartney, John Lennon, Ringo Starr, George Harrison.

Dewey Cox

Liiga lahedad fake albumi kaaned, et neid mitte postitada. Mis siis, et need tervelt 1 MB ruumi võtavad. Täpsemalt 999 KB. You are currently using 58MB (5%) of your 1024MB. Dewey Cox puhul pole mul millestki kahju. Kohe kirjutan filmist endast ka: Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007).

Zeitgeist: The Movie

Zeitgeist: The Movie (2007). Pikk ajalugu selle dokumentaalfilmiga. Kaks sõpra soovitasid enam-vähem ühel ajal. Täielik deja vu tunne oli, et korra juba ignoreisin nagu seda. Võtsin siis lõpuks teise sõbra teistkordset soovitust kuulda, kuid ainult ühel tingimusel, et mulle divx koopia tooks. Mina netist vaadata ei oleks viitsinud. Nett ei võimaldakski! Vaatasin ära, see oli u. 3 nädalat tagasi. Pakkusin sõbrale välja idee, kuna tema ise soovitas, siis äkki võiks ise ülevaate kirjutada. Hetkel nii pop ju mitme blogijaga filmiblogid. Alguses nõustuski, kuid lõpuks ei saanud sellest asja. Ütlesin siis, et mina ka ei viitsi sellest kirjutada. Mitte et film halb oleks vms, vaid tulid uued filmid peale ja polnud enam isu nö. teise mehe tegemata jätmisi tegema hakata. Lubadus on ju lubadus. Kuna aga mina olen lubanud, et kirjutan kõikidest filmidest mida vaatan, siis siin ma nüüd olengi.

On kolm erinevat teemat: usk, 9/11 ja USA pangandus. Näiliselt kõik erinevad, aga lõpuks viivad nad kõik teemad üheks tervikuks kokku. Kuigi parem oleks olnud teha kolm erinevat filmi. On väga palju fakte, tsitaate ja muud sellist. Asjalik film. Paneb mõtlema küll. 100% tõena loomulikult ei võta, aga see polegi tähtis. Tegijate eesmärk oli inimesed mõtlema panna ja oma silmi avama. Lollid ameeriklased vaevalt seda filmi vaatavad kuigi peaksid. Tavakodanikke nussitakse seal ikka korralikult. Filmi lõpus avaldatu puudutab juba tervet maailma. Kas läks liiga ulmeliseks? Vot ei tea. Amero rahaühik tuleb. Nahaalused kiibid tulevad. Vist.

Hinnet ei pane filmile sel lihtsal põhjusel, et ei taha. Zeitgeist on isiklik film, kui nii võtta, eriti see usu osa. Poleks sobilik enda hinnangut anda. Soovitan pilgu peale visata. Kodukalt saab otse netist vaadata http://zeitgeistmovie.com/ Downloadi all on divx, mida saab torrentiga tõmmata. Lisaks sellele on nad filmi Google videosse pannud koos ingliskeelsete subtiitritega, millest ma ise natukene puudust tundsin. Palju fakte ja asju ajab kuulates pea sassi, et parem oleks olnud kaasa lugeda. Pildid on mul homemade prt scr mõnedest kohtadest. Kõige viimane pilt on Smashing Pumpkins eelmise aasta plaadist nimega Zeitgeist. Väga hea rokkiv plaat, ei tea ainult miks nad sellise pealkirja panid. Filmiga pole sel igatahes midagi pistmist. Vist.


Teine osa Zeitgeist: Addendum:
http://filmsmusic.blogspot.com/2008/12/zeitgeist-addendum.html

Shaolin Soccer

Käisin kodus ja võtsingi Shaolin Soccer (2001) ette. Olin seda nii ammu näinud, et jällegi oli suurem osa meelest läinud. Funny as hell on ikka see. Mul polegi midagi uut öelda. Aga ühe loo võin küll jutustada. Mitu head aastat tagasi (2003 vist) leidsin juhuslikult serverist videofaili pealkirjaga Kehtna naised. Kuna elukoht ongi mul seal, siis tundus väga huvitav, et mida teeb küll sellise pealkirjaga video avalikus serveris. Eraldi oli veel sama nimega subtiitri fail. Tõmbasin mõlemad ära ja sain kõhutäie naerda. Klipp oli Shaolin Soccer'i kuulsast laulu stseenist ning subtiiter rääkis, kui rõvedad Kehtna naised on. :D Päris hull vaimusünnitis. Mul on see väike klipp siiani alles. Üritan võib-olla youtube üles laadida millalgi.

Kas keegi oskab soovitada (Trash kindlasti) veel samasuguseid vaimukaid Aasia filme nagu Shaolin Soccer ja Kung Fu Hustle?
9/10

War

Selliseid filme nagu War (2007) ühendab üks asi. Juba enne vaatamist on kindel, et see pole midagi erilist. Vaatad siis ikkagi igavusest või mingil muul põhjusel ära ning jälle on 1:40h elust raisatud. Põhimõtteliselt läheb sinna Hitman kanti, mis mulle üldse ei meeldinud. Tühipaljas action. Kuigi sisu isegi natukene on. Lõpplahendus oli tehtud kerge üllatusena. Peaosades Jet Li ja Jason Statham. What a waste.

Eriliseks tegi see, et vaatasin esimest korda filmi mkv formaadis, mis oli kuramuse terava pildiga. Ma võin lahjemat sorti mürki võtta, et ükski minu originaal DVD pole nii selge pildiga. Ise neid mkv faile muretseda ei viitsiks. Sõbralt laenasin. Enne vaatamist lasin DVD tooriku peale, kuid War taolise filmi puhul on see sulaselge tooriku raiskamine. Aga olgu, polnud kõige hullem see Sõda. Natukene parem kui Hitman. Nad oleksid võinud õppust võtta Shoot 'Em Up'st. Ennast mitte tõsiselt võtvad actionid lähevad palju paremini peale. Isegi Bond viskab nalja ju. Erandiks ainult Bourne, kellel huumorisoon vist täielikult puudub.
3/10

Fast Food Nation

Mulle on paljud Richard Linklater'i filmid meeldinud: Dazed and Confused, Before Sunrise, Before Sunset, Waking Life, The School of Rock jt. Fast Food Nation (2006) meeldis üldiselt ka. Jutustab see USA (miks mitte ka meie) kiirtoidu kultuurist ning püüab näidata, kui räpane see on. Sõna otseses mõttes satub meie burgeri liha sisse sitta. Kõik algab sellest, et tapamajas ja lihavabrikus töötavad immigrantidest mehhiklased, kes on tulnud salaja üle piiri nö. ameerika unelmat elama. Vabrikus töötades teenivad nad 1 tunniga sama palju, kui kodumaal terve päevaga. See pole tegelikult nende süü, et konveierlindilt koos lihaga ka muu sitt läbi läheb. Lint liigub lihtsalt liiga kiiresti.


Peale mehhiklaste on filmis mitu inimeste gruppi. Üks neist on kiirtoidu firma turundusdirektor (Greg Kinnear), kes tuleb asja uurima. Saanud teada rõveda tõe on ta loomulikult hämmingus. Tõde paljastas talle muuhulgas Bruce Willise mängitud karakter, kes ise samal ajal usinalt burgerit kugistas. Ei puudunud ka kiirtoiduketi müüjad. Tavalised kooliõpilased, kellel vaja taskuraha teenida. Siinkohal olgu mainitud, et tehakse ka kurikuulus burgeri vahele sülitamine. Jammi! Lõpetuseks on üks õpilaste huvigrupp, kes püüab firmale vastu hakata. Üks plaan oli neil näiteks vabastada farmis kõik lehmad. Ühte neist aktivistidest mängis Avril Lavigne... Pöidlaimeja Lou Taylor Pucci oli ka, keda just nägin Southland Tales mingit isehakanud gängstat mängimas.


Ethan Hawke peab vist olema igas Linklater'i filmis. Siin oli ta karakter üpris mõttetu aja raiskaja. Film on selline virvarr. Palju tegelasi ja erinevaid vaatenurki. Taheti võtta vist liiga suur amps. Samas maalib hea üldise pildi tervest süsteemist. Loomade tapmist näidati alles lõpus. Õnneks olin end hiljuti karastanud jõhkrama dokumentaaliga loomade väärkohtlemist (Meet your Meat), kuid suhteliselt ebameeldiv oli siiski vaadata. Kasutati muide ka Anton Chigurh'i taparelva!


Võiks filmi näidata emale, kes töötab lihavabrikus, et mis ta asjast arvab. Neil on muidugi väike firma. Fast Food Nation paneb mõtlema küll. Samas lahendusi ta ei paku. Pärast vaatamist vaevalt keegi taimetoidu peale üle läheb, aga mõneks ajaks Mäcis söömise võib küll küsimärgi alla panna. Kuigi Super Size Me veenis nagu rohkem. Igatahes mind ei takistanud filmi vaatamine paar päeva hiljem Staabist Maxiburgerit ostmast. :P
7/10

Head isu!

The World's Fastest Indian

Jätkan tõsieluliste filmidega. The World's Fastest Indian (2005) puhul ma juba eeldasin, et film on biograafilise sisuga. Edusammud! Ainult pealkiri pani mõtlema, et kas vanameister Anthony Hopkins mängib selles indiaanlast. Ei kaugel sellest. Ta kehastab hoopis Uus-Meremaal elanud Burt Munro'd, kes püstitas kiirusrekordi oma 1920. Indian mootorrattaga. Loomulikult oli see tal käepäraste vahenditega "kergelt" putitatud. Ma ju üpris võhik mootori alal, et ei tulnud pähegi, et Indian võib mootorratta mark olla. Rekordi püstitas ta 1967. aastal. Kui wiki ei valeta, siis lõplik rekord oli 295 km/h. Kõige tähelepanuväärsem selle asja juures, et mees oli siis 68-aastane.

Film on iseenesest väga mõnus road movie. Midagi The Straight Story sarnast. Üks muhe vana sõidab läbi Ameerika, kohtub igasuguste inimestega, satub mõningatesse sekeldustesse. Elasin südamest kaasa, kui ta pärast kõiki takistusi lõpuks eluaegse unistuseni jõudis. Burt Munro oli peale kihutamise ka kõvem naistemees nagu selgus. :P Hopkins mängib muidugi hästi. Aksendi ja kogu olekuga. Mulle on alati biograafilised filmid meeldinud. World's Fastest Indian on järjekordne lemmik. Saan jällegi hea meelega hea hinde anda.
9/10

Girl, Interrupted

Mulle meeldis väga Girl, Interrupted (1999). Peaosas viimasel ajal kadunud Winona Ryder. Samas vaatasin tema filmograafiast, et sel aastal tuleb mitme filmiga, üks neist lausa Star Trek. Siin mängib ta noort naist Susanna Kaysen't, kes ennast vabatahtlikult hullumajja lasi panna ja lõpuks sellest raamatu kirjutas. Muutub juba piinlikuks, kui mitu korda olen alles filmi lõpus avastanud, kus tavaliselt avaldatakse tegelaste edasine saatus, et film on biograafilise sisuga. Peaksin hakkama enne vaatamist rohkem eeltööd tegema.

Tahtsin filmi näha suuresti režissööri James Mangold'i pärast, kelle filmid Identity (2003), Walk the Line (2005), 3:10 to Yuma (2007) väga meeldisid. Girl, Interrupted olin päris ammu kõrva taha pannud, aga just Mangold nimi pani tegutsema. Tema varasemad Heavy (1995) ja Cop Land (1997) on veel nägemata.

Hullumajas saab peategelane teiste naispatsientidega lähedasteks sõpradeks. Ühte neist mängis näiteks Angelina Jolie, kes võitis rolliga naiskõrvalosa Oscari. Suhteliselt Jolie'lik roll, mida ta on pärast seda pidevalt korranud. Selline kõva mutt, kuid filmi lõpus oli ta eriti veenev, kui ta lausa nutma puhkes. Endalgi läksid mõne stseeni puhul silmad kergelt niiskeks, mida pole üldse häbi tunnistada. Girl, Interrupted puhul on kõik nagu hästi paigas: hea lugu, meeldejäävad karakterid ja näitlejad. Meenutab lausa nii head klassikat kui One Flew Over the Cuckoo's Nest (1975). 1960-ndate lugu "Downtown" oli mõnus, mida nad kitarri saatel esitasid ja paar korda originaalis mängis. Girl, Interrupted ongi sellise mõnusa atmosfääriga film. Olen täna heldes tujus.
9/10

The Mist

The Mist (2007) on õudukas Stephen Kingi sulest. Rohkem isegi ulme vallast nagu King ikka. Režissööriks on juba varem 2 Kingi lugu edukalt ekraanile toonud Frank Darabont. Nendeks filmideks on loomulikult The Shawshank Redemption (1994) ja The Green Mile (1999). Mist ei jõua neile ligilähedalegi. Võib-olla polnud see neil plaaniski.

Müstiline udu katab väikelinna ja üks osa inimesi jääb turvalisuse huvides poodi varjule, kus hakkabki toimuma suurem osa filmi tegevusest. Järk-järgult saavad nad teada, mida kõike koletislikku udu endas peidab. Üks poes olijatest on usklik, kes aega mööda enda ümber järjest rohkem inimesi kogub. Teine grupp inimesi püüab aga mõelda pääsemisele. Nende kahe grupi vahel läheb lõpuks olukord päris tuliseks. Hirm muudab kõike. Üpris palju ongi usutädi loba ja muud sellist. Samas näeb ka igasuguseid ennenägematuid elukaid. Inimesed surevad igal mõeldaval viisil jne. Kõige parem selle filmi puhul on hämmastav lõpp. Vaatad suu pärani ja mõtled WTF see nüüd siis vajalik oli.
5/10

Bee Movie

Bee Movie (2007) on animatsioon Dreamworks stuudiolt, mis on toonud meile nt. Shrekid, Shark Tale, Madagascar. Suvel tuleb neil Kung Fu Panda. Bee Movie kirjutas tuntud koomik Jerry Seinfeld, kes ise ka peaosa sisse luges. Räägib see mesilastest muidugi. Tore film nagu animatsioonid ikka. Ilus värviline, keskmiselt humoorikas. Mesilased avastavad, et inimesed söövad mett ehk varastavad nende raske töö vilja. Nii kaebavad mesilased inimsoo kohtusse. Unustasin öelda, et filmis oskasid nad inimestega rääkida. Kohtus küsitlevad nad nt. iseennast kehastanud lauljat Stingi (mesilase astel) ja näitleja Ray Liotta't, kellel oli müügil tema nimeline mesi. Mesilased võidavadki, kuid sellega tekib üks suur probleem, mida vaadake juba ise.


Aega sisustab hästi. Pixari filmid on siiski aste kõrgemal. Just sisulise poole pealt, kuid Bee Movie sisu polnud ka paha. Eriti hea oli kunagine libatreiler, kus Jerry proovis alguses filmi teha päriselt ja Steven Spielberg soovitas, et tehku animatsioon. Teine treiler oli proov auto esiklaasiga, kus putukatele õudusunenägu korraldati ning oli päris vaimukas. Bee Movie on kokkuvõtvalt keskmine animatsioon. Natukene parem, kui A Bug's Life. Mis putukad järgmiseks?
6/10

Southland Tales

Ma ootasin Southland Tales (2006) meeletult kaua. Film esilinastus juba 2006. aastal Cannes'i festivalil, kus sellel kõige paremini ei läinud. Aasta hiljem jõudis film USA kinodesse, kus samuti põrus. Meie kinodesse film ei jõudnudki. DVD tuli välja 18. märtsil ja nii ma seda lõpuks nägingi.

Miks ma üldse filmi nii väga ootasin? Sest režissööriks on Richard Kelly, kelle eelmine film Donnie Darko (2001) on üks mu lemmikuid. Lootsin Southland Tales puhul, et see peaks mulle kindlasti meeltmööda olema. Kahjuks mitte. Tõesti kahju on. Mul on kahju juba sellest, et mees nii palju aastaid selle projekti alla mattis. Käsikirja hakkas ta kirjutama vahetult peale 11. septembrit 2001.


Film on tegelikult suurejooneline projekt. Režissöör kirjutas lausa 3 koomiksit enne linastust, mis olid filmile eellugudeks. Kokku 360 lehte. Illustratsioone tõsi tema ise ei teinud. Film on jaotatud samuti kolmeks peatükiks IV-VI, mille pealkirjad olid Temptation Waits, Memory Gospel, Wave Of Mutilation. Muusikasõbrad ehk tunnevad ära, et need on lugude pealkirjad, vastavalt siis Garbage, Moby ja The Pixies.

Nüüd jõuame teise põhjuseni, miks ma filmi ootasin, milleks on über cool soundtrack. Kui sain teada, et Moby teeb filmi jaoks muusikat, olin sillas. Olgu, soundtrackil on ainult 5 tema lugu, kuid seevastu oli filmis veel häid lugusid nagu Black Rebel Motorcycle Club - Howl, Pixies - Wave Of Mutilation, The Killers - All These Things That I've Done, Blur - Tender. Mulle täiega meeldib, kui filmides minu lemmiklugusid lastakse. Killers loo ajal ei jäänud palju puudu, et oleks püsti hüpanud ja kaasa laulma hakanud: "I've got soul, but I’m not a soldier". Lugu mängiti nö. pilves oleku ajal, kus Justin Timberlake seda kaasa laulis. Tehtud nagu muusikavideo või muusikal, mis oli üks eredaim koht filmis. Moby lood nagu "Look Back In" ja "Memory Gospel" sobisid muidugi nagu valatult.



Näitleja ansambel on väga kirju ja suurem osa nagu ei sobiks sellisesse filmi. Samas nuriseda pole kellegi kallal - Dwayne Johnson, Seann William Scott, Sarah Michelle Gellar, Justin Timberlake olid kõik head. Minirollid tegid nt. hallis habemes Kevin Smith, pöidlaimeja Lou Taylor Pucci ja Hosteli Eli Roth - vaadake, kas märkate teda. ;)

Mõni detail oli päris hea, et filmi tegevus toimus lähitulevikus 2008. aasta 4. juuli aegu. Vaatate filmi nt. sellel kuupäeval ja avastate, et maailm lõppeb täna. Üldiselt käis film siis maailma lõpu teemal, aga on veidralt üles ehitatud. Ei hakka hüplevat sisu täpsemalt ümber jutustama. Southland Tales on muidu väga omapärane saavutus, kuid kahjuks läks Richard Kelly oma ideedega liiga kaugele, vist. Mehe järgmist filmi The Box (2008) jään siiski huviga ootama.
6/10