Kuna mul Halloween'i ööl midagi tarka teha polnud, siis vaatasin sobivalt John Carpenter'i Halloween (1978) - lõpuks. Juba 30. juubelit tähistav üks slasherite algatajatest, mis oli praktiliselt täiesti verevaene. Samas esimene ohver leiab oma otsa juba filmi alguses, kui 6-aastane Michael Myers noaga oma õe kallale läheb. Terve see stseen oli first-person vaates ehk näeme, kuidas põhimõtteliselt filmi kaameramees liigub trepist üles, võtab sahtlist noa jms. Silmavaadet kasutati filmis veel paaris kohas.Kohe pärast avastseeni möödub hoobilt 15 aastat. Myers põgeneb vaimuhaiglast ning saabub oma kodulinna. Tema doktor on ainus, kes kardab kõige hullemat. Myers jääb filmis täiesti anonüümseks ja salapäraseks tegelaseks. Ta ei räägi kordagi ning varjab end muidugi maski taga.
Halloween on pingeline thriller, mille teemalugu tekitab momentaalselt äreva õhkkonna. Teemaloo autoriks on režissöör Carpenter isiklikult. Kuna see klaveriga viis on nii mällusööbiv, siis avastasin ennast vahepeal air piano't mängimast...
Paar asja pani filmis silmi pööritama. Esiteks Jamie Lee Curtis'e sõbrannade väga halb näitlemine. Curtis ise oli loomulikult hea, aga tema sõbrannad olid väga veidrad ja ajasid ajuvaba teksti. Teiseks olid mõned tapmised väga ebausutavad. Näiteks, mis väega sai Myers lüüa noa läbi inimese kere seina külge nii, et inimene jäi noa külge rippuma... Myers peab olema one tough motherfucker, sest ega ta nii kergelt surra ka ei tahtnud. Ei peatanud teda ei sukavarras kõris, riidehoidja terav ots silmas ega mitu kuuli keres jms.
Kohe pärast originaali vaatasin Rob Zombie remake, mis on juba teine jutt.
7/10
Öösel üksi klappidega teleka ees, I dare you. Päris hea oli, parem kui friday ja nightmare esimesed osad.
VastaKustutaI double dare you.
VastaKustutaPolnud üldse hirmus tegelikult. Vähesed õudukad suudavad mind üldse endast välja viia, kas siis ülirohke verega (Inside) või ehmatuste ja teadmatusega nagu [Rec].