Redbelt

Tahaksin veel sellest vaadatud filmide kuhjast mõnda kiiremas korras kiita. Nimelt Redbelt (2008) jättis väga sümpaatse mulje. Tundub, et polegi varem ühtegi David Mamet filmi näinud (erandiks tema kirjutatud Ronin ja Hannibal) ja see on tõsine kuritegu. Kuigi filmil on ka miinuseid, siis miski kuramus selles sümpatiseeris.

Redbelt sisu käib martial arts õpetaja (Chiwetel Ejiofor) ümber, kellel on rahaga kitsas käes. Ta on andnud vande, et ei võitle kunagi raha eest, kuid mitmed sündmused panevad ta sundolukorda. Filmis on veel mitmeid liine ja tegelasi.

Filmi kirjeldamiseks kõige parem sõna oleks intelligentne. Karate Kid täiskasvanutele. Film rääkis minuga, kuigi see pole vist kunagi hea märk... Ei tea, kas see on siis David Mamet'i omapärane lause seadistamise oskus või mis. Redbelt on lihtsalt neetult huvitav. Vaatasin silmad punnis neid dialooge ja tegevust. Actionit oli muide minimaalselt. Ainult, et lõpp tuli väga ootamatult ega kõlvanud eriti kuhugi.
8/10

Kägistamisvõte oli filmis läbiv teema.
"There's always a way out. You just have to find it."

Following

Täna ilmselgelt ei jõudnud kõiki filme ära kirjutada, sest tuli uus toanaaber (jälle) ja oli palju askeldamist. Toanaaber on tegelikult vana sõber, kes lihtsalt teises toas elas. Aga aitab mölast (ja vabandustest). Hakkan valikuliselt kirjutama ja võtan esmalt käsile paremiku.

Christopher Nolan'i (The Dark Knight) lavastajadebüüt Following (1998) on üks neist väljapaistvatest filmidest, mida viimasel ajal olen vaadanud. Imeväikese raha ja tundmatu cast'ga tehtud mustvalge põnevik/müsteerium. Loeb aga sisu ja see on tasemel.

Kirjanik otsib raamatu jaoks materjali ja hakkab selleks suvalisi inimesi jälitama, et lihtsalt vaadata, mida nad teevad ja kuhu lähevad. Siis hakkab ta jälitama ühte pisivarast, kes ta avastab. Hiljem hakkavad nad koos kortereid tühjendama, mis oli väga huvitav osa filmist. Nad analüüsisid inimesi nende korteris olevate asjade järgi ja vajadusel nussisid omanike ajusid varastades nt. ainult ühe kõrvarõnga jms. Asjade arenedes satub kirjanik/varas ühte suuremasse jamasse.

Following oli Nolan'le suurepärane näpuharjutus, milles oli mitmeid Memento jooni. Lugu jutustati nt. samamoodi segamini. Film pole ka väga pikk ja on algusest lõpuni huvitav. Harva paelub mõni film kohe esimestest minutitest. Alguses rääkiski peategelane, miks ta inimesi jälitas ja mis sellest kõigest sai ehk siis algus on ka tegelikult filmi lõpp. Lõpplahendus on üllatav nagu ühele müsteeriumile kohane.

Tugev debüüt. Following'l on sel aastal juubel. Õnnesoovid! 5. septembril näidatakse filmi taas kinos mingil spetsiaalsel üritusel, kus Nolan muuhulgas küsimustele vastab. P.S. tulevane TDK režissöör oli pannud filmi kogemata või tahtlikult ühe ukse peale Batman'i sümboli - selle kohta tahaks isegi pärida...
8/10

Sex Is Zero

Selle asemel, et ammu vaadatud filmidest kirjutada, vaatasin täna jälle ühe ära. See on siis verivärske arvustus. Trash kirjutas Korea noortekomöödiast Sex Is Zero (2002) teisest osast. Kuna ma polnud esimest näinud, siis valisingi esmalt selle. Kaotada polnud midagi ega õnneks kaotanudki. Positiivne elamus.

Sarnasusi on American Pie'ga, kuid Sex Is Zero lööb iga kell USA noortekomöödia nokauti. Erakordne film juba selle poolest, et vaatamisel naerad ja nutad (piltlikult) vaheldumisi. Üle võlli huumorile on lisatud ka kena annus draamat ja kogu kupatus on hästi balansis. Trash'i kommentaaridelt sain ühe naljakama koha kohta spoileri ja pean seda ka ise edastama. Kaks mehepoega vaatavad arvutist pornot ja lasevad kätel käia, siis tuleb aga Windows kurikuulus Blue Screen of Death ette. Helpdesk'st soovitatakse neil aken sulgeda ja ohmud panevad korteri akna kinni. :D


Peategelane on samasugune kergelt opakas nagu need kaks. Ta sööb näiteks rotimürki ja hüppab (või kukub) kaks korda aknast alla, mille tulemuseks oma meheuhkust vigastab. Noormees on kõrvuni armunud ühte tüdrukusse, kes käib teise kutiga. Hiljem juhtub tüdrukuga midagi traagilist ja need kohad on filmis see draama pool, kuid isegi siis hoiab film huumori lippu kergelt üleval. Lõpus olid sassiläinud võtted, kus peategelast kehastanud näitleja palju naeris. Filmis oli ta põhiliselt tõsine. Muide paljast ihu on palju ja üldse kenasid piigasid... Mõnus film.
8/10

Kääbik ehk sinna ja tagasi

Ei usu isegi, et ühe raamatu läbi lugesin. Pole ikka tükk aega midagi lugenud. Asja teeb veel erilisemaks, et J. R. R. Tolkien "The Hobbit, or There and Back Again" peaks olema esimene raamat, mida olen enne filmi lugenud. Ma pole muide siiani LotR triloogiat lugenud...

Kes mäletab, siis Hellboy II: The Golden Army arvustuse lõpus sai mainitud, et võtan kindlasti Hobbit raamatu ette, sest Kääbiku kaks filmi toob ekraanile oma ala geenius Guillermo del Toro. Just hetkel on ta koos Peter Jackson'i ja teistega ametis käsikirja kirjutamisega. Esimene film tuleb 2011 a. detsembris ja teine aasta hiljem. Aega on veel meeletult. Nüüd tean, mida neilt oodata.

Esimene The Hobbit trükk ilmus juba 1937. aastal. See on küll lastele suunatud, kuid sobib igas vanuses lugejale. Klassika. Plaan oli alguses ingliskeelset lugeda, aga seda polnud saadaval, et leppisin ka eestikeelsega. Bilbo Baggins (tuttav ka LotR'st) elab rahulikku elu kuniks teda külastab võlur Gandalf koos 13 päkapikuga (Thorin, Dwalin, Balin, Kili, Fili, Dori, Nori, Ori, Oin, Gloin, Bifur, Bofur, Bombur). Bilbo'le tehakse ettepanek minna kaugele Üksildase mäe juurde, kus valitseb lohe Smaug, kes elutseb päkapikkude varanduse otsas. Nimelt on päkapikkudel vaja Bilbo murdvarga oskusi, sest ta hiilib hästi vaikselt jne.


Üks paljudest headest kohtadest oli, kui kohtusid Bilbo ja Guglunk (Gollum) ning nad üksteisele mõistatusi esitasid. Fellowship of the Ring proloogis näitas juba põgusalt, kuidas Bilbo sõrmuse leidis ja Gollum sellepärast paanikasse sattus. Kolme aasta pärast on võimalus seda kohta filmis pikemalt näha. Trükin mõned neist mõistatustest:

1. Kaaneta laegas, ei võtit, lukku ees,
kuid kallis kuldne aare on peidus tema sees.

2. Elab hingeõhuta,
külm just nagu surm on ta.
Aina joob, ilma januta,
kannab soomusrüüd, mis eal ei kõlksata.

3. Mis õgib kõik hingetud asjad ja elavad,
nii lilled kui puud, nii linnud kui elajad?
Millest ei pääse teras, ei haljas raud,
ei kaljurahnud, ei tammelaud?
Mis hävitab kuningad, linnad ja maad,
kõrged lumised mäed, orud sügavad?

Vastused: muna, kala ja aeg, mille ainsana ära arvasin. Neid oli veel.

Kõige rohkem tahaksin juba näha, millistena del Toro neid igasuguseid kolle ja muid tegelasi kujutama hakkab. Eriti huvitaks näiteks karu Beorn välimus, kes ennast inimeseks sai muuta. Muidugi ka põhiline tõmbenumber lohe Smaug ja Bilbo ise (loodan ikka, et James McAvoy). Veel ämblikud (palju!), kotkad, mäekollid, hundid. Lugedes olin segaduses, kes need mäekollid on. Olen harjunud ingliskeelse nimega goblin nagu Sõrmuste Isandas.


Võib arvata, et esimene film lõppeb Sünklaane (Mirkwood) servas, kui Gandalf seltskonna hülgab ja läheb muid toimetusi ajama. Seal pimedas metsas oli Bilbo'l ja päkapikkudel ikka tükk tegu nende ämblikutega. Seda kohta tahaksin ka juba filmis näha. Esimene film võib lõppeda ka pärast ämblikutega kohtumist, kui päkapikud satuvad haldjate (Wood-elves) vangistusse.

Raamatu lõpus tuli ootamatu suur lahing, mis oli juba lugedes ääretult huvitav. Tolkien kirjutab väga detailselt, mis paneb ettekujutluse hoobilt tööle. Illustratsioonid ja kaardid aitasid samuti kaasa. del Toro on ka vaimustuses Battle of Five Armies kujutamisest. Lisaks meeldisid talle Riddles in the Dark (need mõistatused), ämblikud, lohe... Lugesin tema intervjuud Empire'st. Raamatus oli palju laule, et huvitav, kas need ka filmi tulevad. Igaljuhul lugedes olid need tüütud.

Tegin ka uue sildi raamatud. Tulevikus on plaanis lugeda veel midagi, millest võiks siin kirjutada. Ja kolme aasta pärast on hea seda juttu lugeda, et enne filmi vaatamist meenutada.

Peter Bjorn and John - Writer's Block

Tegelikult Soprano'l pole Writer's Block'i. Rootsi pundi Peter Bjorn and John sellenimeline album aastast 2006 on aga äraütlemata hea ja eriti see tuntud kaasavilistamise lugu "Young Folks" (all on video), millega mõtlesin teemat alustada.

Teemaks siis see, mida korra juba mainisin, et olen võlgu üle 10 filmiarvustuse ja veel üht-teist... Väga halb on filme, seriaale jutti vaadata, sest pärast on raske kirjutada. Raske on lihtsalt kuskilt alustada. Et asi pole laiskuses. Püüan enne septembrit võlad kustutada, et saaks kooli võlgadele keskenduma hakata. :P Selle napi ühe päevaga läheb nüüd andmiseks. Iseasi muidugi, kui mõistlikku teksti ma suudan neist ammu vaadatud asjadest ajada.


P.S. Täna puhastasin esimest korda põhjalikult oma klaviatuuri. Kuna see on mul musta värvi, siis nupud olid tolmust juba valged. Pealt saab ilusti puhastada, aga nuppude vahelt polnud kunagi puhastanud. Esmalt siis kruvisin klaveri tagant 16! kruvi lahti, kuid suureks üllatuseks jäi see ühest otsast ikka mingi nipiga kinni ega hakanud lahti murdma. Siis alles avastasin, et kruvikeerajaga saab igat nuppu eraldi välja kangutada. Bingo! Puhastamisele läks kindlasti üks kena tunnike, sest olin väga ametis. Oleks mul fotokas, siis oleks pilti teinud, kui vahepeal olid kõik nupud lauale laotud. Õnneks sassi ei läinud... Nüüd on klaviatuur nii ilus ja puhas, et suisa rõõm on trükkida. Et olge valvel. ;)

Peter Bjorn and John - Young Folks

Tropic Thunder

Olen lugenud (Filmimöla), kuulanud (/Filmcast) ja vaadanud (Spill.com) palju teiste arvamusi. Tropic Thunder (2008) esilinastus oli juba mitu päeva tagasi, et annan siis lõpuks ka oma arvamuse. Ootasin filmi pikisilmi pärast esimest treilerit nähes. Mais tõin blogis ka 3 posterit.

/Filmcast üks tüüpidest võrdles filmi Hot Fuzz'ga, et Tropic Thunder on paroodia sõjafilmidest, kui HF oli märulitest. Troopiline kõu oli kusjuures ka mõnusalt actioni rohke, kuid ühegi teise filmiga ei tasugi seda võrrelda. Kui siis võtta võrdluseks lavastaja, kirjutaja ja näitleja Ben Stiller'i eelmine komöödia Zoolander, kus oli samuti staar staaris kinni.

Minu jaoks ei varastanud filmi paljukiidetud Tom Cruise. Me naerame sellepärast, et see on Tom. Ta oli paruka, meigi ja suurema kehamassi (!) all ikkagi äratuntav. Ropendamist oleks võinud julgelt rohkem olla. Filmi ta ei varastanud, aga enda stseenid küll v.a. lõpus olev tantsustseen, mille asemel oleks võinud sassiläinud võtteid vms näidata.

Ei, ikkagi Robert Downey Jr. aka Kirk Lazarus oli õhtu kunn. Juba tema fake treiler Satan's Alley koos Tobey Maguire'ga oli oma kõlvatuses klass omaette. Ben Stiller'i (Tugg Speedman) märuli Scorcher VI treiler oli ka muhe. No offence Jack Black'i (Jeff Portnoy) pila Eddie Murphy lugematute Nutty Professor rollide pihta. Jack Black jäi filmis üldse outsider'ks ja tema tegelane muutus ka kõige vähem või peaaegu üldse mitte. Kuid puu külge aheldatuna ajas ta ikka mega head teksti. Nende treilerite ja väljamõeldud näitlejate jaoks on tehtud isegi eraldi kodulehed: Lingid.


Kirk Lazarus (Downey) lasi kõlada ikka mitu tsitaati, mille vastu vähemalt komöödia žanris sel aastal vastast ei näe olevat: "I don't read the script. The script reads me." - see jätab isegi Chuck Norris'e imeväed varju. Või siis: "I don't drop character till I done a DVD commentary." Tema retard kõne oli üle võlli. Olen 2/3 selles kahekõnes mainitud filmidest ka näinud erandiks I Am Sam. Eks nende kõikide dialoogide eest peavad kiitused minema esmajoones Stiller'le. Just selles retard kõnes ajas Stiller ise mind kõige rohkem näitlejana naerma. Teisteks paremataks paladeks olid seotud tal võltspea, panda, urineerimise ja piinamisega, mis oli treileris teistsugune...

Jõudsin Simple Jack'ni, mis USA's palju peavalu on valmistanud. Õnneks jäi see osa ikka filmi sisse. Simple Jack on tegelikult kandev osa filmist, sest eelkõige visatakse TT's nalja näitlejate üle, nende Oscar'i püüdlustest jms. Teadke aga seda, et sari American Dad kasutas juba sarnast teemat osas "Tearjerker". Tulnukas Roger mängis seal vaimupuudega juuti Oscar't ja Tearjerker'i (samuti Roger) kuri plaan oli teha sellest 3-tunnine nutufest filmiga Oscar Gold, mida vaadates kõik ennast surnuks nutavad. Väga hea osa muideks. Pilatakse Bondi.

Kõiki viiteid sõjafilmidele ma vist ei tabanudki ära. Murdsin juba filmi ajal pead, et miks küll kurjamite bossiks oli pandud noor poisiklutt (sigar suus). Ja Simple Jack austaja oli ka väike poiss. Üks selgitus, et äkki see on nöökimine Hollywood'i lapsendamise teemal aka Jolie? Ei tea.

Pärast vaatamist jäi natukene tühi tunne sisse, aga nüüd kui mitu päeva on möödas, on tekkinud tahtmine uuesti vaadata. Punkte võtan maha just lõpus lahja sisu eest. Muidu ikka tasemel meelelahutus, vaimukad dialoogid ja iseäranis Downey Jr. Muide, kas te seda panite tähele, et film oli täielik sausagefest... Ei ühtegi naist. Alles nüüd mõeldes/kirjutades märkasin.
7/10

P.S. Arvustus on kirjutatud algselt rongis paberi ja pastakaga.

Postal

Postal (2007) siis. Mängudest legendaarselt halbu filme tegev meistrimees Uwe Boll oli ainus julge (loe: loll), kes lasi filmi USA's välja samal nädalavahetusel kui Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull. Saan käe südamele panna ja tunnistada, et pole varem ühtegi Boll'i junni vaadanud. Postal iseenesest väga halb polnudki...

Olen natukene mänginud Postal², et märkasin sarnasusi filmi ja mängu vahel. Eriti just alguses, kui Postal Dude oli oma treileris ja hiljem nt. kassi summutina kasutades... Muu "plot" oli võõras. Avastseen kahe lennuki piloodiga oli päris hea, kus terroristid hakkasid kahtlema, kui palju süütuid neid ikka taevas täpselt ootab. Uskumatu, aga tõsi: filmis on naljakaid kohti. Samas on palju mõttetuid stseene ja film oli ülemäära pikk.

Mõni aeg tagasi tegi Uwe Boll sõnavõtte Hollywood'i ja Michael Bay suunas aka Bay Vs. Boll. Sakslane mängib ka ennast filmis öeldes nt. et vihkab arvutimänge ja filmide rahastamiseks vajaminevat pappi saab natside kullast... Kuna tüüp polnud mulle varem ette jäänud, siis ei andnud talle ei vastu ega poolthäält selles kuulsas Stop Uwe Boll kampaanias. Uudishimu pidi kunagi järele andma ning ei saagi öelda, et väga kahetseks Postal'i nägemist. Rohkem aga ei taha.
3/10

Californication

Kuigi Californication (2007) jookseb minu teada ka TV3's, on sari liiga hea, et seda koos lõppematute reklaamide ja pika aja vältel jälgida. Vaatasin järjest esimese hooaja (12 osa) nii et silm ka ei pilkunud ja jään lisa ootama. Kummaline fakt, et esimest osa vaatasin 13. augustil 2008 ehk täpselt aasta hiljem, kui sari esilinastus.

David Duchovny on tagasi ja ma ei mõtle siinkohal uut filmi The X Files: I Want to Believe, millest iga kaine mõistusega Salatoimikute fänn mööda vaatab. Sarjas Californication on Duchovny menukirjanik Hank Moody, kelle viimasest raamatust vorbiti ka romcom peaosades paarike Cruise ja Holmes. Pärast seda pole mees midagi uut kirjutanud. Writer's block'i käes vaeveldes (nagu mina viimasel ajal) teeb kirjaniku agent (see kiilakas) ettepaneku hakata blogi kirjutama, mis saab samuti populaarseks.

Ja kas ma juba mainisin, et Hank harrastab palju juhuseksi ning igas osas näeb tissi või paari. Duchovny ise on ka seriaalis rohkem paljalt kui riides. Põhiliseks eesmärgiks on mehel oma eks Karen (Natascha McElhone) tagasi võita, kes on abiellumas mingi teise molkusega. Neil kahel on ka tütar Becca, kes elab ema juures. Tütar mängib kitarri ja teeb mingit bändi.


Californication rokib. Lõpuks ometi Seks ja linn meestele. Või ka naistele... Häid asju, mida eraldi välja tuua, on palju alustades sellest, et Hank sõidab Porsche'ga ja lõpetades soundtrack'ga. Kusjuures sarja tunnusmuusika ise on igav nagu ka algustiitrid üldse. Neid võiksid nad muuta. Nokiksin veel selle üle, et tegelased räägivad Hank'i blogist ja tema raamatutest ainult kaudselt. Tema mõtteid võiks rohkem avaldada. Üks hea koht oli nt. just siis, kui Hank andis raadios intervjuu interneti kogukonna teemal, kus inimesed suhtlevad ainult tähemärkidega nagu LOL (5. osa). Kõik puhas tõsi.

Muusikast veel, et Red Hot Chili Peppers kaebas sarja kohtusse, sest see kasutab bändi 1999. aastal ilmunud albumi ja singli "Californication" nime. Sarjas on ka üks naughty sekretär nimega Dani (California). See case oli juba eelmine aasta, aga nad pole pealkirja muutnud. Teine hooaeg algab septembris.
9/10

SherryBaby

Eelmine film Cherish ja SherryBaby (2006) on nagu kaks tilka vett. No mitte päris, aga pealkirjad on sarnased nagu ka posterid kuigipalju ning mõlemas on peategelaseks probleemide küüsis vaevlev naine. Lisaks hindan neid võrdselt.

Sherry (Maggie Gyllenhaal) vabaneb vanglast, kuhu ta sattus narkootikumide tõttu. Vend hoidis seniks tema tütart ja ema püüab tütrele taas meele järgi olla, kuid see pole lihtne. SherryBaby on draama, selles pole küsimust. Kohati oli valus vaadata, kui Sherry nt. oma isa tähelepanu püüdis võita, hüpates diivanil nagu väike laps. Enda lapsega ei saanud ta ka hästi kontakti, mis tekitas temas veel suuremat masendust.

See on ka see film, kus Maggie Gyllenhaal (Secretary) paljastab paaril korral oma rindasid. IMDb plot keywords all on sõna breasts lausa esimesena mainitud... Soovitama väga ei kipuks. Keskmine.
5/10

jap Danny Trejo aka Machete

Cherish

Sattusin kunagi mingilt Eesti telekanalilt Cherish (2002) poole pealt vaatama. Terve see aeg huvitas, et kes küll see näitlejanna on. Aastaid hiljem võin peast öelda, et tema nimi on Robin Tunney ja viimati võis teda näha nt. Prison Break kahes hooajas. Tahtsin siis seda filmi algusest lõpuni näha.

Zoe (Robin Tunney) pannakse pärast politseiniku allaajamist koduaresti koos selle elektroonilise seadmega, mis ei luba tal uksest välja astuda. Sama nagu Disturbia's. Tegelikult oli õnnetuses süüdi naist jälitanud pervert ja Zoe peab hakkama oma süütust tõestama. Teda hakkab abistama kriminaalhooldaja Daly (Tim Blake Nelson), kes käib regulaarselt seda jalaseadet kontrollimas. Kuna mõlemad on üksikud, siis tekib nende vahel ka kerge romanss.

Zoe igapäevategemised seal üksikus korteris oligi parim osa. Ja alati oli huvitav, kui Daly teda külastas. Tim Blake Nelson (Fido) teeb väga hea rolli armunud ametnikuna. Ainult see tüdruku jälitaja liin jäi väga pinnapealseks. Stalker tegelaskuju oli lihtsalt pointless ja asi polnud ka vist näitlejas. Ühe kiire flashbacki teel anti teada, et nad olid kunagi samas koolis käinud ja tüüp oli teda alates sellest ajast jälitanud. Ühendajaks oli see, et neile mõlemale meeldis pop muusika, mida filmis ka palju mängiti.

Et natukene ligadi-logadi tehtud. Trivia järgi oli filmi planeeritud ka masturbeerimise stseen, aga Tunney isa oli ideele vastu! What a waste...
6/10

Frank & Wendy

20. augustil oli Eesti Taasiseseisvuspäev ja eile sai ka Kanter kuldse medali kaela. Olümpiat pole üldse vaadanud, aga autasustamist vaatasin netist. Uhke tunne on olla eestlane nagu ikka sellistel puhkudel.

Kes on näinud aga Eesti joonisfilmi Frank & Wendy (2005)? Kuidas oli? Minu arust oli suhteliselt jama mõne erandiga. Trash andis 3/10 ja sinnakanti jääb ka minu arvamus. Ometi ju peaks nagu meeldima, et ikkagi Eesti asi või nii. Seda enam, et joonisfilm, mille üle võime meitel üldiselt uhked olla.

Frank & Wendy on agendid, kes päästavad maailma ja Estoniat natsipäkapikkude ja muude veidrate tüüpide küüsist. Veidruste eest viis pluss, kuid üldiselt jättis see Priit Pärna vaimusünnitis ikka külmaks. Sama külmaks nagu David Snowman... Kõige muhedamad olid ühe animaatori tasasel häälel öeldud "Kihvtid tissid" ja "Kuradi lumemm". Mitte halb, aga mitte ka hea.
4/10

Esimesed 7 minutit - otsustage ise.