Sunshine

Nädalane paus on seljataga. Eksamite kõrvalt pole olnud aega kirjutada, kuid filme olen ikka vaadanud. Üritan jälle ree peale saada, sest Plazas algab reedel Tippfilmide nädal, millest tahaksin täie rauaga osa võtta ja kirjutada.

Sunshine (2007) vaadates tundus, et see oleks kui eelmise aasta üks alahinnatuim film. Vähemalt üks neist paljudest, kuigi ei tea, mis need teised võiksid olla... Ühesõnaga film oli hea. Režissööriks on Danny Boyle, kes võib vabalt igas žanris hea filmi teha. Võrrelge omavahel näiteks Trainspotting (1996), The Beach (2000), 28 Days Later... (2002) või Millions (2004). Kui mõnda neist näinud pole siis minu poolt soovitus. Nüüd soovitan samamoodi Sunshine'i, mis eelmiste filmidega üldse ei sarnane.


Mulle meeldis kõige rohkem filmi visuaalne pool. Väga kahju, et seda kinno vaatama ei läinud. Aga isegi 20" monitorilt vaadates sai pilti nautida. Kosmos ja eriti meie Päike oli nagu päris. Võib kõlada võltsilt, aga täpselt nii mulle tundus. Suurelt ekraanilt oleks just lahe olnud suurt Päikest lähedalt vaadata (pildil). Unustasin üldse tutvustada, millest film räägib. Päike ongi kogu filmi keskmeks. Mingi aeg tulevikus hakkab meie täht surema ja üks grupp sõidab missioonile täht uuesti "äratada" ehk viivad sinna ühe kickass pommi. Püüdke labasest kirjeldusest üle vaadata, sest filmi sisu oli teine asi, miks mulle film meeldis. Selline olukord pole üldsegi nii ulmeline, kui arvata võiks. Tähed paratamatult surevad. Õnneks on meil sinnani veel aega, kuid film pani mõtlema.


Ainus, mis mind sisu juures esimest korda häirima hakkas, oli lõpp. Mõnda ebaloogilisust oli veel, aga ei häirinud (ikkagi film). DVD'l on sellel ka alternatiivne lõpp, aga ühte tegelast ma arvan nad sealt ikka ära ei hoidnud. Rohkem ei avalda midagi. Sunshine on arvestatav austusavaldus näiteks 2001: A Space Odyssey'le (1968). Ma pole muidu Sci-Fi fänn, aga nii hästi tehtud filme vaatan heameelega. 7/10