I Am Legend

Pärast Digitaalloogika ja -süsteemide eksamit läksin kinno ainsa eesmärgiga, et eksam unustada ja aju välja lülitada. Ajaliselt sobis kõige paremini I Am Legend (2007) ja kuna seda niigi näha tahtsin siis ilma pikemalt mõtlemata vaatama läksingi. Aju oli kohe nii välja lülitatud, et läksin nagu muuseas seljakotiga väravast läbi, mida avastasin just siis, kui olin sealt läbi läinud. Õnneks turvameest parasjagu seal polnud.

Oma eesmärgi täitis film väga hästi. 1:40 tunni jooksul ma enam eksamist ei mõelnud, vaid elasin kaasa Will Smith'i tegemistele inimtühjas New York's, kuid päris üksi ta siiski polnud.

Smith mängib teadlast, kes töötab välja ravimit nakatanute vastu. Need zombie-laadsed olendid, kes päevavalgust kartsid, olidki tema "kaaslasteks". Kuigi minu arust polnud neid kujutatud kuigi reaalselt ja nägid üpris võltsid välja, siis ka nemad täitsid oma eesmärgi. Kui üks neist nt. ootamatult ekraanile hüppas ja lõugama hakkas, siis ehmatas ja tekitas kerge õudustunde. Saalis oli üks tüdruk, kes kohe valju häälega ehmatas. :)


Smith'i tegelasel oli kaaslaseks hundikoer. Esimene review, mis ma filmi kohta lugesin, spoilerdas selle kohe minu jaoks ära. Tore. Koer ja Smith tegid filmi hästi nauditavaks. Mõnus huumoriga vürtsitatud dialoog Smith'i ja vaikiva koera vahel. Lisaks koerad on mulle alati meeldinud.

Üks hea koht filmis oli Shrek'i dialoog, mida Smith peast ette kandis. Olen isegi Shrek'i nii mitmeid kordi näinud, et tean täpselt, mis järgmised laused tulevad. Muidugi nii hästi mul tekst peas pole kui temal ja veel nii sarnase häälega. Suhtlemisvajadusest tingituna rääkis Smith veel mannekeenidega ja käitus nagu nad oleksid päris, mis oli kohati väga koomiline. Veel meeldisid mulle Bob Marley laulud ja see, et peategelane neid laulis ja üldse lauljat fännas. Endalgi on Best of täitsa olemas. Don't worry about a thing...


Ei kahetse, et vaatama läksin. Lõpp valmistas natukene pettumuse, aga muud moodi poleks vist saanudki teha. 7/10