Paha maa

Paha maa (2005) tahtsin juba 2005. aasta PÖFFi ajal ära vaadata, aga mingil põhjusel ei saanud. Läks siis umbes 2 aastat aega kuni sain filmi ära nähtud. Üks põhjus, miks just nüüd vaatasin oli Sügisballi (2007) pärast. Jäi kuskilt kõrvu, et need käsitlevad umbes samu teemasid. Peale selle tegi Soomes tuntud näitleja Sulevi Peltola mõlemas filmis kaasa. Sügisballis küll väiksema rolli, aga sellest filmist pikemalt pärast.

Näitlejatest veel rääkides, siis ausalt öeldes teadsin ma varasemalt ainult Jasper Pääkköneni nii Pahat pojat (2003) kui ka Matti (2006) filmidest. Täiesti teenitult usaldatakse talle suuri rolle. Pahas maas mängis ta narkosõltlast Niko. Tema polnud aga üldsegi mitte keskne tegelane.

Kui oled näinud Alejandro González Iñárritu filme Amores perros (2000), 21 Grams (2003) ja Babel (2006) või näiteks veel Paul Haggis'e Oscari võitnud draamat Crash (2004), siis saab juba ettekujutuse, millest Paha maa räägib. Mitmete erinevate inimeste elud on omavahel seotud ja lugu jutustatakse kord ühe tegelase pilgu läbi ja siis teise. Paha maa on reaalne ja ülimalt depressiivne ja tegelastest hakkas tõesti kahju. Juba päris filmi alguses kaotab üks vanem õpetaja töökoha, mis põhimõtteliselt algatabki sündmuste ahela. Lugu on kaasahaarav ja kohati üllatusi pakkuv. Tugev käsikiri on asjal. Näitlejad tasemel.
Teadsin, et film on hea, aga et nii hea.