reede, 4. mai 2012

The Avengers


The Avengers (2012) on senini Marveli parim film ja lendab väga kõrge kaarega üle senimaani vändatud keskpäraste ja üllatavalt üheülbaliste sissejuhatuslugude. Ühtäkki oleks Marvel nagu paisu tagant pääsenud. Ja kuigi ma ei ütleks, et Avengers korvab kogu senise reserveerituse, siis sobivalt eepiline kulminatsioon on see küll, juba viis filmi kestnud ühtse filmiuniversumi punumisele.

0ll pani raami väga hästi paika - tegu on tõesti mõnusalt kerge meelalahutusega, kus alates mingist punktist üleskrutid tempo ei rauge kuni filmi lõpuni. Ja võrdlus "Autod muutuvad robotiteks" on ka täkkesse, kinosaalis kõiki neid money-shot'e sisse ahmides vilksatas endalgi peast läbi sama mõte, ajee. Viimaks ometi on keegi andnud michaelbaypalju raha mingile režissöörile, kelle loodud visuaalid ja action toetub tugevalt kehtestatud karakteritele ja heale stsenaariumile. Mistõttu suudan mina ka kõike seda absurdeelarvel vändatud asja rahutundega nautida. Nii et, saan ühtäkki vähemalt poole jagu paremini aru kõigist inimestest, kes Transformers 2-3 heaks meelelahutuseks peavad (jejep, esimeses filmis on minu jaoks jätkuvalt mingi mõnus säde ning seda ma ei materda).


Ja kuigi actionit on siin filmis tõesti kogu raha eest (film koosnebki umbes kolmest pikast actionstseenist, mille vahel on väiksemad actionssteenid), siis hinnangu lükkab nii kõrgele kõik tüüpselt josswhedonlik, mida Avengersites on kuhjaga.

Välja zoomides võiks öelda, et Avengers toimib nii tohutult hästi just seepärast, et peab kinni screenwriting 101 reeglitest. Ja seetõttu võiks selle eeskujuks seada sisuliselt kõigile teistele suvise meelelahutuse eest raha taotlevatele filmidele. Tegu on tõesti antud nišši tipptootega. Seda, et Whedon mõistab karaktereid ega ürita neid väänata vastavaks sisus nõutule, tegelaste kokkuklapist tulenev meeskonnadünaamika ja lõpmatult palju teravat ning humooriküllast dialoogi on - põhjusega - juba mitmes kohas kiita saanud. Proovin veidi pikemalt lahti kirjutada, mida mina nende kiitvate fraaside taga näen.

Huumor töötab just seepärast, et Joss Whedon oskab seda väga õiges koguses ja väga õigetesse kohtadesse doseerida. Pärast iga actionstseeni, kus põnevust on kruvitud sedavõrd palju ja pikalt, et kogu publik on juba mitmekümneks sekundiks hingamise unustanud, maandab Whedon kogunenud pinge vaid hetkega. Ja asub seejärel koheselt uuesti põnevust juurde kruttima. Ja selline lihtsa, kuid ääretult hästi toimiva, rütmi peale on üles ehitatud suur osa filmi actionist. Pinge ei muutu ilmaski ülekoormavaks ja alati on tunne, et sündmused lähenevad mingile kulminatsioonile, läbi kuidagi väga selgelt tajutava progressi.  Lisaks sellele, et too rütm tekita mõnusa filmiga kaasakulgemise on huumor ja pinevus nii mõnusaks kontrastiks teineteisele, et kumbki särab teisega vahetult vastandudes veel enamgi.


Teiseks suudab Whedon huumoriga vastuvõetavaks muuta paljud asjad, mida lihtsalt ei tohiks filmiuniversumis toimida. Whedon läheneb üllatava läbinägelikkusega sisuliselt kõiksugustele aspektidele, mis paratamatult paberilt tselluloidile ümber tõlkides moonduvad millekski filmi reaalsustunnet lõhkuvaks. Ta laseb karakteritel, läbi mõnusalt terava dialoogi, nende asjade kohale laternad riputada, tihti veel enne seda, kui miski vaatajat häirima hakkab. Ja see muudab kõik, sest kui me nüüd totramate kohtade üle naerame, siis me naerame karakteritega kaasa, mitte nende üle.

See on ka selge, et filmi kangelased tunduvad vaid sedavõrd võimsad, kui raske ülesanne neile kanda antakse ja kuivõrd suuri ohvreid  (wow, ma ei suuda siiani pooleldi uskuda, kuivõrd vabad käed Whedonile anti) nad selle eesmärgi saavutamisel tooma peavad. Joss Whedon on oma eelnenud töödega demonstreerinud, et teab seda väga hästi. Ja ikkagi, väga mõnus oli näha, et kuigi me tegelikult teame sarnase filmi puhul lõpptulemust, suudab Whedon mustkunstnikule paslike trikkidega, meid selles teadmises kahtlema panna. Avengersi tempo püsib nii kõrgena, pinge püsivalt tõusvana, ohud nii lämmatavana, et pidevalt on tunne nagu kohe-kohe lööbki läbi filmi pühkiv kurjuse laine peategelaste peade kohal kokku ja saavutab võidu. 


Ahjaa, kurtma peaks ka. Ärge ära ehmatage, Avengers algab üksjagu kesiselt. Esimesed minutid ja kogu see põgenemine, mis saab katalüsaatoriks ülejäänud filmi sündmustikule, on kuidagi... liimist lahti. Dialoog kõlab punnitatuna ja kohmakalt, kõik tundub häirivalt juustune. Ja siis keset üht täisti konkreetset stseeni - mida me oleme näinud juba nii mitmes teises filmis, vägagi identsel kujul - flipitakse asi kummuli ja sealt edasi on tegu pea'et täiusliku actionfilmiga.

Mu salateooria - millesse ma küll liiga tõsiselt ei usu - on, et Joss Whedon näitas meile filmi tiitritele eelnevaga milline Avengers oleks võinud olla, kui too oleks Zak Penni stsenaariumi alusel tehtud. Whedon vajas mingit sündmust, mis lükkaks filmi käima ja varem paberile pandu sobis piisavalt hästi. Sealt edasi sai karakteritega juba palju lahedamaid mänge mängima hakata.

8/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Postita kommentaar