PÖFFi sünopsis Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (2009) kohta aitas lahti mõtestada veidra pealkirja: "...Iraanis on traditsioon, et kasse tänavale hulkuma lasta ei tohi. Siin filmis on Pärsia kassideks noored ja andekad muusikud, keda justkui ei olekski olemas, sest nad varjavad ennast prooviruumides, keldrites ja nurgatagustes...", kusjuures päris kassid olid ekraanil korraks täitsa olemas.Milleks küll pidi lõpp kõige ilusa ära rikkuma? Iraani underground muusikast pakatav linalugu oleks läinud otsejoones festivali top 5 hulka, kui poleks olnud toda ebasobimatut pööret. Lepiksin sellega, kui poleks meenutanud nii väga Shakespeare'i loomingut, mis lihtsalt võttis filmist välja.
Kõik eelnev oli õnneks tõesti vaatamis- ja kuulamistväärt. Peategelased kohtavad oma "missioonil" mitmeid kohalikke indie punte ja nt. ühte bändi, kes garaaži või keldri asemel harjutavad varjatult lehmalaudas... Publikuks ongi neil lehmad, keda nad muusikaga nii palju traumeerivad, et vaesed loomad ei anna korralikult piimagi.
Annaksin Hamed Behdad'le kohe üle PÖFFi parima näitleja tiitli. Väga jutukas mänedžer, suur filmihuviline ja laulja (!) oli äärmiselt meeldejääv tegelane. Peale tema hoidsidki erinevad bändid filmi tempot kenasti üleval. Laulude taustaks oli tehtud lahedalt kiire montaaž, mis näitas Teherani linna ja elanikke. Erinevates nö. bändiruumides võis märgata Joy Division'i, The Beatles'i, Kurt Cobain'i jt. pilte.
Võib-olla aja möödudes järsk lõpp enam nii ei häiriks, aga hetkel võtan selle tõttu punkti vähemaks.
8/10
Järgmine seanss:
6. detsember 17:30 (Coca-Cola Plaza 2. saal, Tallinn)
Ma korraks ehmatasin ka lõpu üle, hetkel juba mõtlen et tegelikult oli hea lõpp. Puhas konkreetne.
VastaKustuta