Hunger

Veetsin suurema osa tänasest päevast kinosaalis. Jõudsin kodunt kaasa haarata ainult ühe õuna ja praegu tagasi jõudes on jube nälg. See on aga köömes võrreldes 66-päevase näljastreigiga, mida võis näha tõsielulises filmis Hunger (2008). Näitleja Michael Fassbender võttis Bobby Sands rolliks ebanormaalselt palju kaalu alla, olgugi et arstliku järelvalve all, kuid tundus sellele vaatamata äärmiselt ohtlik. Hiljuti sai sama vägitükiga hakkama Christian Bale filmis The Machinist.

Hunger võitis PÖFFi Grand Prix: "Väljapaistvalt jõulise filmikeele ning kindla ja kirgliku narratiivi eest." Steve McQueen'i debüüt kõnelebki peamiselt läbi kaamera. Vaatajat ei hakata ohtra dialoogiga vaevama, kui üks 17,5-minutiline katkematu kahekõne välja arvata, mida salvestati neljal korral... Üldiselt oli kõik selle puhul mokkamööda. Isegi pikk stseen koristajaga läks asja ette. Nendel vaikushetkedel saab omaette mõtiskleda ja nähtut analüüsida. Hunger šokeerib. Parim näide selle puhul 43. minutil toimuv. Kergeks vaatamiseks seda pidada ei saa.

Sain maha kõige igavama arvamusega sellest filmist. Äkki andestate seekord, kõht koriseb jubedalt ja mõte hästi ei liigu. Lähen sööma nüüd.
8/10

17,5-minutiline arutelu preestriga elust ja surmast...

...ja sellele järgnenud close-up.