Thirst

Park Chan-Wooki Oldboy oli ilmselt üks esimesi Lõuna-Korea filme, mida nägin. Ühes A Bittersweet Life’ga, mida ma aastate eest PÖFFil vaatasin, tõstis just Oldboy Lõuna-Korea kui jälgimisväärse filmiriigi minu jaoks fookusesse. Seetõttu ootan igat uut Park Chan-Wooki filmi teatud määral kõrgendatud huviga ja just seepärast oli Thirst (2009) üks seekordse PÖFFi oodatumaid filme.

Kui võrrelda Thirst’i Park Chan-Wook’i eelnenud filmidega, siis paari aasta eest PÖFFil näidatud I’m a Cyborg, But That’s OK’st on see parem ja ilmselt ka terviklikum. Kättemakse triloogia esimesele kahele jaole jääb see alla, pigem ongi Thirst samal tasemele Sympathy for Lady Vengeance ’ga. Terved lõigud väga head ja lihtsalt uskumatult musta huumorit ning moraalselt täiesti umbsõlmes kraami. Seejärel aga hea hulk venitamist. Forza küll kaitses filmi, et Thirst ei hakka ju ühelgi hetkel iseennast kordama ning lugu areneb pidevalt. Nii ongi, ent samas ootasin sisu poolest midagi oluliselt tihedamat.

Kuuldavasti on Thirst tegemisel juba terve dekaadi ja siis vist pole imestada, et see filmis on ideid ülemäära palju. Park Chan-wook sai lihtsalt hullu panna ning pistis sisse kõik teemad üleüldse, mis tal pähe tulid. Terve lõpulõik (mis oli muidu oma musta huumoriga üks filmi helgemaid hetki) oleks üks ilmekaid näiteid sellest. Konkreetses lõigus tabab Chan-wook praktiliselt kõikide naelapeade pihta, kuid filmi kestel on liiga mitu hetke, kus mitme erineva teema ja idee asemel oleks võinud vaid mõne asisema valida.

Thirst’s on terved pikad teemaarendused, mis võinuks välja lõigata ja film poleks sellest vähem terviklikuks muutunud. Näib nii et Park Chan-wook’l oli peaaga piiramatult ressursse ja vabadust ning see ei tulnud filmile kasuks. Pigem on ikka nii, et just napid võimalused sunnivad loomingulisusele. Küll ja küll on kinoajaloos näiteid, kus head lavastajad saavad teha täpselt seda, mida tahavad ning lõpptulemus on alla nende tavapärast taset; ning vastupidi rahalise kitsikuse, haigestuvate näitlejate, stuudio vahelesegamise, puuduliku stsenaariumi jms kiuste valmivad mõned parimad filmid.

Positiivse poole pealt mainiks, et kinematograafia on jälle vaimustavalt hea. Kaamera, mis hüppab koos tegelastega kümnete meetrite kõrgusele ja liigub üleüldiselt taaskord mööda hulle trajektoore, millesarnaseid lääne filmides paraku tihti ei näe. Kui vaadata tegelaste arengut läbi filmi, siis on päris uskumatu kuhu tagasihoidlikust alguses filmi lõpuks jõuti. Song Kang-ho on jätkuvalt üks L-Korea sümpaatsemaid näitlejaid ja mina pole näinud rolli, kus ta iseennast kordaks.

Ilmselt oleks Thirst jätnud parema mulje, kui lavastajaks poleks Park Chan-wook. Mehe varasema loomingu põhjal eeldasin midagi kompaktsemat ja seostatumat. Nüüdseks on tal juba viimases kolmes filmis küllaltki ulatuslikult fantaasia elemente, loodetavasti teeb Park Chan-wook varsti midagi värskendavalt realistlikumat.