Tean My Chemical Romance’i kohta väga vähe. Minus pole juba ammu enam piisavalt maailmaviha, et sellist emopunki kuulata. Lähiminevikust mäletangi vaid seda, et nende kaver Bob Dylani Desolation Row’st on ikka erakordselt halb. Lisaks meenub, et Gerald Way näeb välja nagu mingi veelgi õudsem versioon Jaagup Kreemist... ning kirjutab jõhkralt häid koomikseid. Ehk siis, lugesin Umbrella Academy mõlemad kogumikud läbi.
Lugu läheb käima sellest, et seletamatul kombel sünnivad ühel hetkel 47 last üksikutele naistele, kes eelnevalt ei ilmutanud mingeid märke rasedusest. Ettevõtja ja leiutaja, võibolla ka filantroop, kindlalt aga tulnukas – sir Reginald Hargreeves - kogub seitse, kõige erilisemat, nendest lastest kokku ja võtab oma hoole alla. Ta nimetab nad kasulikkuse alusel, lähtudes kõige asjalikumast: 00.01, 00.02, 00.03, 00.04, 00.05, 00.06 ja 00.07 ning moodustab Umbrella Academy, kurjuse vastu võitleva organisatsiooni.
The Umbrella Academy: Apocalypse Suit – Ausalt tunnistades ei olnud minu vaimustus sellest sarjast otsekohene. Esimene vihik on kirjutatud päris tormakalt, liiga palju informatsiooni on pressitud liiga vähestele lehtedele. Peale sissejuhatust hüppab lugu ajas 10 aastat edasi ja lühikese hetke järel, mil saab vaid veidi aimu Umbrella Academy töövõtetest, veel 20 aastat. Reginald Hargreeves on surnud (väga hellboylik, mentor sureb ja sellest saab sündmuste katalüsaator) ja Umbrella Academy koguneb „isa“ matustel esimest korda. See kõik on vaid esimese vihiku, ca 22lk, sisu. Lugejale ei anta kindlat definitsiooni, missugused võimed kellelgi on. See on osa müsteeriumist, mis avatakse loo edenedes. Endale tundus niiviisi lahendatuna kogu see saamislugu isegi veidi värskemalt, kui tavaline universumi ja tegelaste kõigi omaduste defineermine. Vähem meeldis mulle esimese vihiku lõpp, minu jaoks veidi liiga ilmselt muusiku kirjutatud. Üleüldiselt see-eest kirjutab Gerald Way täiesti kompromissitult, ta ei armasta enda loodud karaktereid häirivalt ja võitude eest tuleb maksta kohati peaagu uskumatult suurt hinda, samas tunnetab ta hästi piire ning tarbetut piinamist ei ole.
Lugu läheb käima sellest, et seletamatul kombel sünnivad ühel hetkel 47 last üksikutele naistele, kes eelnevalt ei ilmutanud mingeid märke rasedusest. Ettevõtja ja leiutaja, võibolla ka filantroop, kindlalt aga tulnukas – sir Reginald Hargreeves - kogub seitse, kõige erilisemat, nendest lastest kokku ja võtab oma hoole alla. Ta nimetab nad kasulikkuse alusel, lähtudes kõige asjalikumast: 00.01, 00.02, 00.03, 00.04, 00.05, 00.06 ja 00.07 ning moodustab Umbrella Academy, kurjuse vastu võitleva organisatsiooni.
The Umbrella Academy: Apocalypse Suit – Ausalt tunnistades ei olnud minu vaimustus sellest sarjast otsekohene. Esimene vihik on kirjutatud päris tormakalt, liiga palju informatsiooni on pressitud liiga vähestele lehtedele. Peale sissejuhatust hüppab lugu ajas 10 aastat edasi ja lühikese hetke järel, mil saab vaid veidi aimu Umbrella Academy töövõtetest, veel 20 aastat. Reginald Hargreeves on surnud (väga hellboylik, mentor sureb ja sellest saab sündmuste katalüsaator) ja Umbrella Academy koguneb „isa“ matustel esimest korda. See kõik on vaid esimese vihiku, ca 22lk, sisu. Lugejale ei anta kindlat definitsiooni, missugused võimed kellelgi on. See on osa müsteeriumist, mis avatakse loo edenedes. Endale tundus niiviisi lahendatuna kogu see saamislugu isegi veidi värskemalt, kui tavaline universumi ja tegelaste kõigi omaduste defineermine. Vähem meeldis mulle esimese vihiku lõpp, minu jaoks veidi liiga ilmselt muusiku kirjutatud. Üleüldiselt see-eest kirjutab Gerald Way täiesti kompromissitult, ta ei armasta enda loodud karaktereid häirivalt ja võitude eest tuleb maksta kohati peaagu uskumatult suurt hinda, samas tunnetab ta hästi piire ning tarbetut piinamist ei ole.
The Umbrella Academy: Dallas – Oluliselt paremini kirjutatud kogumik. Kõik eelmises osas väljaheidetud konksud põimitakse väga hästi sisusse ning järgmise kogumiku vastane ilmutab ennast samuti. Küllaltki pikk osa pühendatakse 00.05’e imelikule käitumisele ja The Boy (lisaks numbritele on kõigil Umbrella Academy liikmetel koodnimed ja päris nimed, 00.05’e reaalset nime veel avaldatud pole) on nüüd minu lemmiktegelane. Esimene osa oli peaagu täielikult pühendatud sellele, kuivõrd düsfunktsionaalne perekond Umbrella Academy on. Reginald Hargreeves võib olla küll võimas strateeg ning tõhus leidur, kuid laste kasvatamisest teab ta märkimisväärselt vähe. Teine osa avab UA universumit veidi laiemalt, saab selgemalt aimu, et mis asjad on selles maailmas erakordsed ja mis tavalised. Gerald Way kirjutab taaskord nii, et ei lase millelgi enda visiooni kompromiteerida. Lisaks enda loodud tegelastele käib ta väga julgelt, kuid mitte ülbelt, ringi mõnegi sümboliga, mis ameeriklaste jaoks muidu pühad. Tundub, et sarnaselt Hellboy/BPRD’le põhjendamatu status quo hoidmisega lugejat ei piinata, kõik on pidevas muutumises.
Ma arvasin, lugema asudes, et sari pidigi koosnema ühest kogumikust ja teine tekkis lihtsalt ideede ülevoolust. Lisamaterjale uurides selgus, et plaan on olnud, algusest peale, rääkida kogu lugu ca kaheksa kogumikuga. Igatahes, ootan lisa.
Näide Gabriel Ba joonistusstiilist, unikaalseks seda tüüpi nimetada ei saa, aga (kasutades endale teadaolevaid paralleele) mõnus segu Mignola ja Kevin O'Neilli mõjudest. Pildil kujutatud sündmus toimub puhtjuhuslikult samal hetkel 47 lapse sünniga... või ehk ka mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar