Harsh Times

Harsh Times (2005) oleks nagu vaese mehe Training Day (2001) ning tegelikult ongi mõlemad filmid kirjutanud David Ayer. Ayer on öelnud, et filmi karakterid põhinevad tema kunagistel tuttavatel. Parima rolli teeb siin vaieldamatult Christian Bale, kes on sõjaveteran olles hea ja paha samal ajal. Tema sõpra mängib Freddy Rodríguez, kelle karakter on igavam, aga hästi mängitud siiski.

Nende kahe põhiline eesmärk on saada endile töökohad ja film paljuski sellele keskendub, kuid nad teevad ka muid asju. Sõidavad päevad läbi autoga ringi, joovad, suitsetavad, äritsevad. Väga täpselt ei oska öelda, aga vist u. 50% filmi tegevusest toimub autos. Täpselt nagu Training Day's.


Film kulgeb muidu väga aeglaselt ja mingit erilist keskset lugu polegi. Põhiline on filmis dialoog. Suurim pluss on just Bale karakter, kes lõpus ikka päris hulluks läheb. Filmi jooksul teeb päris rõvedat asja, et kuseproovist läbi saada. Lõpuga võib rahule jääda. Ainsad efektid filmis olidki lõpus aegluubis lendavate kuulidega.

Selle filmiga oli vist mingi teema, et ei saadud õigel ajal üle maailma levitatud s.t. valmimise aasta on küll 2005, aga laiema avalikkuseni jõudis aasta hiljem... Kui õigesti mäletan, siis filmi tutvustust nägin nüüdseks juba ammu kadunud Cinamania saates.

Harsh Times on väikese rahaga tehtud hea krimidraama, kus Bale end jällegi tõestab. 6/10

Lucky You

Lucky You (2007) on lihtsalt öeldes film pokkerist. Eric Bana mängib peategelast, kes on täiskohaga pokkerimängija Las Vegases. Pokkerist vabal ajal kohtub ta oma elu armastusega Drew Barrymore'ga. Hiljem hakkab ta pokkeris maid jagama oma isaga, keda mängib Robert Duvall.

Olen ise nüüd mõned kuud vaikselt online pokkerit tagunud, millest olen juba pool hasartis. Mängin mängurahaga loomulikult. Teine asi oleks mängida päris laua taga suurte summadega. Minu närv vist sellele vastu ei peaks, kui peaksin mängima World turniiril nagu filmis. Aga sellele vaatamata oli põnev jälgida, sest jagan mängu ja vastaseid enda arvates juba päris hästi. Filmis oli peaaegu kõik situatsioonid ära kajastatud, aga ma oleksin tahtnud näha veel viiki, mida tuleb ikka ette. Näiteks mõlemal mängijal on straight sama kaardiga ning raha läheb jagamisele.


Armastuse teema oli mõneti ebavajalik, sest erilist keemiat Bana & Barrymore vahel polnud. Küll aga Bana ja Duvall poja ja isana, tõid filmi head draamat. Pokkeri turniiri lõpp oli päris hea. Kõik eelnevad mängud enne finaali samuti hästi jälgitavad. Bana karakter pidi nimelt finaaliks ühe summa kokku saama ja üritas seda igatepidi. Võttis vastu nt. kihlveo, et teeb 3 tunniga golfiraja läbi kindla löökide arvuga ning enne mängimist pidi sinna kohale jooksma jne. Filmi alguses rääkis ta hästi augu pähe ühele pandimaja müüjale - sündinud panustaja võiks selle peale öelda. Mõned päevad tagasi oli just Rounders telekast, aga ei näinud. Kunagi vaatan ka selle ära. Lucky You oli jälgitav, aga samas midagi erilist polnud. 5/10

The Heartbreak Kid

Jätkub kahjuks halbade komöödiate rada. The Heartbreak Kid (2007) ehk Eestis tuntud pealkirjaga Mesinädalad kahe naisega. Tegijateks ometigi Farrelly vennad, kelle eelmised filmid on mulle väga hästi istunud. See on neilt nüüd täielik ebaõnnestumine. Film polnud üldse naljakas. Ei valetan, üks koht mis oli ka treileris, kui Ben Stiller muusikute peale vihastab. Ning lõpp oli väga hea.

Aga kokkuvõtvalt 1:50 tunni pikkuse komöödia kohta oli liiga vähe nalja ja liiga palju bs'i. Malin Akerman on kena, kuid ta sai poole filmi pealt päikesepõletuse ja muutus punaseks nagu vähk. Mingi teema on viimasel ajal seksiga komöödiates. Täpselt nagu Good Luck Chuck's vanainimeste asjaga tagasi ei hoitud. Rinnad välkusid, lisaks dirty talk: Jackhammer me, Eddie! Fuck me like a black guy, Eddie! Kas ma olen ainus, kes tunneb kerget hämmeldust neis kohtades. Pole naljakas ja pole seksikas, mis see on siis. Võrdluseks naljakamad seksistseenid eelmisel aastal olid Superbad's.


Ma ei teagi, mille eest punkte anda. Ikkagi väga hea lõpp oli. Oleks terve film nii nutikalt kirjutatud oleks väga hea asja saanud. 3/10

Good Luck Chuck

Good Luck Chuck (2007) ei soovita vaadata. Eriti Dane Cook fännidel nagu mina. Mees on stand-up comedy's täielik geenius. Räägib kaasahaaravalt ja naljakalt erinevatest teemadest. Just nimme vaatasin enne filmi temalt veel nägemata Vicious Circle, mida erinevalt filmist soovitan kindlasti. Youtubes on peaaegu kõik klipid sellest show'st saadaval.

Cook on nii laval kui ka filmis ropp. Õigemini tema karakter polegi nii ropp, kui sõpra mängiv Dan Fogler, keda nägin Balls of Fury's. Pean siinkohal oma sõnad tagasi võtma. See tüüp ei ole hea komöödia näitleja. Heal juhul tavaline. Filmi alguses mängis seda sõpra noor näitleja Troy Gentile, keda võis näha Tenacious D filmis JB mängimas. See poiss on näiteks hoopis andekam kui Fogler. Cook on filmis hambaarst, kellele pandi noorena nõidus peale, et iga naine, kellega ta on vahekorras, leiavad tänu temale järgmises mehes oma tõelise armastuse. Siis tuleb mängu Jessica Alba, kes mängib kobakäpast pingviinide teadlast. Aitab sisust, sest sel polegi tähtsust. Meestele kurvastuseks Alba enda paljaks ei võta. Seda teeb aga Cook koos paljude teiste naistega.


Täiesti hämmastav, kui palju igavaid komöödiad viimasel ajal tehakse. Võib-olla viiest filmist ainult ühte võib pidada tõesti komöödiaks. Tänu jumalale, et ma olen end säästnud Epic Movie, Norbit jt. vaatamisest. Või äkki peaksin neid vaatama, siis oleks Good Luck Chuck nagu õnnistus? Ei usu tegelikult. Mind häirib millegipärast veel filmi poster, mis on mingi imelik ripoff John Lennon'i ja Yoko Ono pildist. Ning tõsiselt on tüdimus, et filmide lõpus alati peategelane oma armsamat just lennujaama otsima läheb. 3/10

Selline nägu oli ka mul pärast filmi. (kujundlikult)

Balls of Fury

Balls of Fury (2007) oli viimane film, mida vaatasin 2007. aastal. Viimastel tundidel, kui täpsem olla. Oleksin võinud midagi paremat valida, aga otseselt halb ka polnud. Kunagi treilerit nähes tekkis kerge huvi selle vastu. Kahjuks Dodgeball'i sarnast sportlikku jaburat komöödiat ei tulnud. Meenutas pigem Blades of Glory't, aga jäi ka sellele alla. Balls of Fury on film Ping Pong'ist või nagu Hiinas seda mängu kutsutakse: Ping Pong - üks jupp Christopher Walken'i dialoogist, kes oli vaieldamatult filmi parim osa. Ainult tema saab olla filmi kurikael ning samal ajal ilma üritamatagi naljakas olla.

Aga üldiselt oli film liiga jabur. Liiga palju jalaga perse (khm munadesse) nalju ning vähem seeditavat huumorit. Päris igav ei hakanud otseselt, sest filmil olid nii mõnedki plussid. Näiteks muusika Def Leppard'lt. Lahedad efektid pinksi pallidega ja kaameratöö mängude ajal. Üks armas panda karu, kelle kohta jällegi Walken minu jaoks väga naljakalt lausus: Maybe he's dead. I'm not sure. I'm not really sure what they eat. Üks suur pluss oli Maggie Q - uhh, ta purustab nii mõnegi südame (khm munad). Kui nägite teda viimases Die Hard's siis pange sama kickass tegelane lühikestes pükstes Ping Pongi mängima ja meestele tuupi tegema. Peategelast mänginud Dan Fogler on arvestatav komöödia näitleja. Vähemalt siin filmis.


Kui valida üks spordiala, milles ma enam-vähem mingil arvestataval tasemel olen, siis on selleks lauatennis. Pole kunagi selles trennis käinud, aga mäng meeldib. Film kahjuks mitte nii väga, aga korra vaadata kõlbab. Pärast seda võib minna puulusikaga lauatennist mängima nt. kolme palliga korraga. :) 5/10