laupäev, 4. juuni 2011

X-Men: First Class


Ma ei teadnud, et ma olen X-Men'i filmiseeriast sedavõrd kõrgel arvamusel. Või tegelikult, ega ma ilmselt olnudki. Pigem on see uuesti sama efekt, mida kogesin enne TDK linastumist. Batman Begins suutis mind esimesel vaatamisel kuidagi üllatavalt külmaks jätta. Sellest hoolimata, ahmisin vaimustusega sisse kõik TDK'ga seotud uudised, kuni vahetult enne TDK'd Beginsi üle vaadates pöördus arvamus, et tegu on hooti üsna tuima filmiga vaimustuseks.

Ehk siis, kui kogu casting ja isegi režissöör ei suutnud minus First Classi vastu huvi tekitada, siis alates esimest trailerist olen ma totaalselt konksu otsas ja ootan Vaughni sissekannet tollesse filmisarja sedavõrd, et võtsin vaevaks üle vaadata kõik X-Men triloogiasse kuuluvad filmid. Tagantjärgi olen ma väga õnnelik, et otsustasin mälu värskendada. Isegi kui kogemus tervikuna oli pigem kibemagus - vaimustavad ja morjendavat on tollest triloogias umbes võrdselt.

X-Men (2000) on üks filmidest, mida elus kõige rohkem kordi vaadanud olen. Ja see pole üleüldsegi tingitud sellest, et olen tollest filmist vaimustuses. Pigem oli tegu esimene DivX'ga, mille parim sõber kuskilt sai ja hiljem rändas see minu kätte. Siis sai seda umbes kõigile teistele sõpradele individuaalselt näidatud.
Film ise oli ka n+10ndal korral väga muhe vaatamine. Kehtestab hästi universumi ja karakterid, kes tegevuse keskel.

X2 (2003) BOOM! alates filmi algusest on kohe näha, et sellel korral oli Singeril 2X rohkemressursse ja võimalusi. Film algab väga mõjusa actionstseeniga, mis tõestab ilmekamalt, kui ükski võitlus eelmises filmis, miks supervõimetega vürtsitatud action võib väga lahe olla. Lisaks silmakommi pakkumisele, kehtestatakse sellega panused kogu järgnevaks filmiks ja pinge lükatakse 11 peal. Kõige lahedam on aga see, kuidas igale karakterile leitakse kuidagi individuaalne sisuliin, kusjuures filmi lõpus põimib Singer need edukalt kokku ja ükski ei liin ei tundu teiste kõrval ülearune. Tõsiselt eepiline lugu ja tõesti üks ilmekamaid näiteid sellest, kuidas teine osa mingis frantsiisis suudab esimeses kehtestatud universumi mitmekordseks laiendada.[/spoiler]

X-Men: The Last Stand (2006) oli kibedam pool tolles ülevaatamises. Vinguda võiks paljude asjade kallal, aga kõige keerulisem on mul andeks anda, kui hoolimatult, massiliselt, temaatiliselt täiesti valesi ja vaatajale kaotuse tunnetamiseks piisavalt aega andmata lõpetatakse paljude karakterite sisuliinid. Ja mõistagi, actionstseenid on kaotanud pool oma sisust, sest neil puudub mingi sügavam emotsionaalne sisu. Kuulake Mike Dougherty arutlust sellest, milline Singeri III osa võinuks olla. Mul tõusis nutt kurku.


X-Men: First Class (2011) on kindlalt kõige coolim film, mida ma sellel aastal näinud olen. Karakterid, action, kinematograafia, montaaž, muusikaline taust - kõik klapivad ülihästi kokku. Ja lugu ise on ühele suvefilmile täpselt sobilik - pahad on ikka tõeliselt pahad (ja ohtlikud) ning head peavad hoolega pingutama, et nad suudaks püsida head. Sügavaim kummardus läheb sel korral lavastajale, sest Vaughn suudab X-Meni filmiseeriale lisada rohkem stiili, kui selles kunagi enne olnud on. Loodan, et Fox annab talle järgmise osa puhul rohkem aega ja vabamad käed... Eriti arvestades seda, et tüüp ütles XM:FC kohta midagi stiilis "Mis eepiline? See oli intiimne eellugu.. alles järgmine osa saab eepiline olema".


Minu puhul varastas filmi Magneto ja see oli võrdselt näitleja ja lavastaja teene. Fassbender on Magnetona muidugi totaalne bad-ass ja heidab ennast sellesse rolli täielikult. Toda võib tajuda sellest, kuivõrd palju suudab ta anda emotsionaalset sügavust Erik Lehnsherrile kui ka selles, kui ilmekalt mängib ta välja Magneto metalliväänamise, seda pingutust on tunda. Samas, talle on kirjutatud kõige sisukam taustalugu. Ja Erik Lehnsherr põhiline võlu, minu jaoks, tulenes hoopiski sellest, et noore Magneto natsijahti päevi vaadates on võimatu mitte mõelda nagu jälgiks Bondi tegutsemas. Vaughn tunnistas ka, et ta on alati tahtnud 007 filmi teha. Ja igaüks, kes on näinud Layer Cake'i, on sellest aimu saanud. Oli ju peale seda filmi selge, et Daniel Craig'st saab tõsistiilne Bond ja blondi juuksevärvi pärast bitchimine on totaalselt mööda.

Sel korral oli Vaughnil võimalik isegi sammu jagu kaugemale minna, sest ajastu klapib väga hästi sellega, mida klassikalise Bondiga seostatakse. Nii et nüüd ma tean, et tahan kaasaegse lavastaja poolt Bondi, mille tegevustik hargneks dekaadidel, milles Fleming tolle karakteri algselt kirjutas. Varuvariant oleks see, et Vaughn lavastaks järgmise 007 filmi.


Võrdväärne aplaus läheb ka James McAvoy'le, sest ta suudab palju tänamatumas rollis Professor X'i tegelaskuju mängida väga meeldejäävaks, sümpaatseks ja humaanseks. Kui esimene kolmandit kuulub totaalselt Magnetole, siis enne lõpuvõitlust omab McAvoy kõik teised karakterid ära. Ning see on hädavajalik, sest ilma temata läheks First Class tasakaalust välja. Sest... ka Kevin Baconi filmi peapahalasena on väga huvitav, šarmantne ja mingi maani mõistetava eesmärgiga (ütleks, et esimene Bondi pahalane, kelle globaalse skaalaga plot tundus karakterit arvestades loogiline).

Muudest karakteritest on tugevaimad vast Mystique ja Beast. Kuigi suur osa esimese klassi mutantidest saab oma hetke säramiseks, kuigi on tõsi, et tumedanahalised tõmbasid taaskord lühema kõrre (Community 2x06 tuli meelde, hehei Abed ja Troy!).


Lisaks sellele, et Vaughn suudab suurele osale karakteritest hea taustaloo anda, filmib ta supervõimetega actionit paremini, kui ükski teine lavastaja tänaseni. Kui Singer läks pigem campi rada ja lennutas karaktereid nööride otsas, siis Vaughni märul on kaasajale sobival määral reaalne (kuid väga selgelt jälgitav), selle erandiga, et hea hulk tegelastest kasutab supervõimeid. Märulit on üllatavalt palju ja see areneb eelnevast tegevusest kuidagi loomulikult välja.

Eks First Classil ole ka mitmeid puudujääke. Tõsi on, et sisu ja karaktereid oli veidi rohkem kui filmi mugavalt mahtus. Hooti oli dialoog veidi liiga otsene (tho, kinos ma seda ei tajunud, see tunne tekkis pigem filmile tagasi mõeldes). Jah, Kevin Baconi vene keel oli sama eepiliselt halb kui ülejäänud film oli hea. Mõned üldplaanid olid ikka veidi liiga ilmselt CGId.

Aga... arvestades, et see film sai purki 10 kuuga on need puudused väga lihtsalt alla neelatavad, seda enam, et First Class tormab algusest lõpuni täistempol, viskab sisse hetkedel, mil seda kõige vähem oodata oskad, mõne cameo, suudab õigel momendil iseenda üle nalja visata (mitmel korral tekkis tahtmine öelda, "see on ju tobe" ja siis ütles keegi karakteritest seda enne mind) ja on lihtsalt nii fun.

Mis ikka, riskeerides sellega, et unustan midagi head hetkel ära, X-Men: First Class on 2011 kinoaasta lemmikfilm. Hindeks 9/10.

1 kommentaar:

  1. Kiidan review heaks, hinde osas võtan 1p vähemaks.

    VastaKustuta