Muusikaküsitlus: Xipe

Tohoh, vaatasin praegu, et Xipe alustas blogimist 1 päev varem kui Trash... 30. märtsil 2006 kirjutas ta nii ja filmidest mölisemist harrastab Kole-Jaanus tänase päevani, tehes vahepeal säästupostitusi või kui blogikohustused üle pea kasvavad, siis võtab mõneks ajaks jälle aja maha.
P.S. Sain nüüd Wiki abil teada, kust tuleb nimi Xipe. Inimene õpib terve elu.




01. Mida hetkel kuulad või äsja kuulasid?

Avastasin, et viimasest korrast kui midagi arvutist kuulasin on jälle umbes nädal vähemalt möödas, mistõttu panin praegu mängima oma pleilisti ja leidsin sealt Guido & Maurizio de Angelise loo "Wolf", kuulasin kohe veel Alice Cooperi "Dyslexiat", Paul Mauriat "Love is Blue", Motörheadi "Hell on Earth" ja telesarja "The Equalizer" teemalugu http://www.youtube.com/watch?v=EG9X4dJl3Lc


02. Sinu esimene ja praegune lemmikbänd/artist

Esimene? Ei mäleta. Bläck Rokit oli kõva kunagi ja Scatman John.


03. Lemmikbänd/artist(id) Eestist

Ei ole kunagi neilt ühtegi lugu kuulnud, aga Viljandi metal-bänd Uwe Boll on kindlasti hea. Muidu mäletan, et Herald tegi head muusikat. Sven Grünbergi teemalugu filmist "Madude oru needus" kui sellist süntesaatorimuusikat tahad.

Okei, seda praegu kuulasin ja see süntesaatorijant hakkas hoopis ajudele. See alati ei tööta.



Aga Alo Mattiisen tegi head muusikat.


04. Hiljutine avastus (album või lugu)

Paul Mauriat. Põhiliselt see "Love is Blue" aga teised lood on ka head. Morte Macabre on üks bänd, millelt kuulsin paari head lugu, mis olid umbes täpselt need samad lood, mis ma juba filmides kuulnud olin, aga see vist tähendabki, et on head kaverid?





05. Kui palju kuulad keskmiselt muusikat päevas/nädalas? (nt. Last.fm konto põhjal)

Jõusaalis ikka Power Hit Radiot või Spin hitsi kuulan. Arvutist nii keskmiselt kaks kuni kolm lugu nädalas ehk?


06. Mis albumi viimati ostsid? Kui suur on su plaadiriiul?

Kui Trashi albumit, mis viimasel HÕFFil passiga kaasa sai, ei arvesta, siis arvatavasti kellelegi sünnipäevakingiks mõne Läbulaulud või Mati Nuude. Endale ostsin võib-olla Rob Zombie või Alice Cooperi.

Mul ei ole plaadiriiulit. võib-olla teistkümnetes plaate kuskil erinevates hunnikutes.


07. Oodatuim album sellest aastast või üleüldse

Ei tea, et keegi mingit albumit välja annaks. Kas muusikatööstus piraaluse pärast ära ei ole surnud?




08. Bänd või lugu, mis kellelegi teisele ei meeldi

Rebecka Blacki "Friday". See ei ole üldse nii halb. Te olete kõik lihtsalt vanamoelised ja ei oska seda hinnata. Ta räppar vahepeal ei räpi "I am the baddest guy, but i try to be good to you" ja tüdruk ei laula "täida mind oma kreemja armastusega ja kobi tantsupõrandale", aga see ongi žanriline uuendus. Muusika muutub. Nagu et kui veel 4-5 aastat tagasi pidi igas laulus räppar ütlema vahepeal "put your hands in da air like ya just don't care", siis see on juba aegunud eksole ja praegu peab räppar ütlema "aha, i'm so bad, i try not to be so bad. but i'm still so bad, but i try to be good I try, baby I try", siis no nüüd ka on muutused ja ma ütlen, et tulevikus nad laulavadki sellest, millisel autoistmel istuda. Ma ei näe selles suurt muret. No võib-olla sellist tänapäeva raadiomuusikale sobivat kokutamist võiks rohkem olla ja selliseid tähenduseta häälitsusi.


09. Mis on su lemmikinstrument ning kas mängid ise mingit pilli või tahaksid õppida?

Kõik pillid võiks selgeks saada.
Triangliga olin kibe käsi a sellest on aega mööda läinud.


10. Mis oli su viimane kontsert ning seni meeldejäävaim kontsert? Kelle kontsertile tahaksid tingimata minna?

Rob Zombie peab millalgi lõpuks Eestisse tulema.

Mälestused kontsertitelt, kus olen käinud? Viimast ei mäleta. Üks meelde jääv kontsert oli W.A.S.P kus sai kahekesi laulja kubemekarvadest ja higist täispühitud lavarätik umbes 7-8 kinni hoidva inimese käest välja võideldud. Kõige parema möllu ja ühest lava servast teise ning teiste kontserdikülaliste jalgade alt üles nende peade kohale liikumise amplituudi ja kiirusega oli Clawfinger 2007 aasta rabarock, kus muidugi tolmu pärast hingata ei saanud ja järgmise pool päeva sülitasid muda, aga emotsioon oli ülev. Mitte, et bändil väga hea muusika oleks, seda eriti kuulata muidu ei viitsi, aga lavaenergia oli super.

Üks meeldejäävaid negatiivseid mälestusi oli a samalt festivalilt Laibach, mida reklaamiti kui hullu kõva kontserdilõpubändi ja siis tulid mehed lavale jäid paigale passima ja hakkasid mingit kunsti tegema nii, et pandi erinevate riikide hümnid mängima, laulja niisama tammus paigal, vaatas kuhugi eemale ja laulis hümnidele peale sotsiaalkriitilisi või hoopis arusaamatuid asju, nagu Ameerika hümnile "we want oil", "we wanna go to war", või midagi sellist.