David Lynch

Jõudsin u. 15 minutit enne algust Kosmose ette. Ukse ees oli päris suur rahvamass ja just see hetk, kui sinna jõudsin, hakkas rahvas sisse liikuma. Jõudsin kõigest paari minutiga sisse, aga siis nägin, et terve saal oli juba rahvast täis, nii et suur osa seisis külgedel püsti. Pikemalt mõtlemata läksin kõige ette ja istusin teistega koos maha. Juhtumisi valisin koha täpselt kõnepuldi ees ehk hiljem nägin Lynch'i üpris lähedalt. Vedas, et ikka sisse trügisin, sest kuuldatavasti osa jäi üldse ukse taha.

Tutvustati põgusalt, mis saama hakkab, et Lynch ootab ainult küsimusi, sest tal mingit kõnet pole. Ning hetk hiljem tuligi suure aplausi saatel režissöör ise lavale. Kirjutan üles mõned küsimused, vastused ja mõtted, mis meelde jäid. Huvitaval kombel küsitigi rohkem transtsendentaalse meditatsiooni (TM) kohta, kui tema filmide. Tegelikult oli loeng kahes osas. Esimeses oligi laval ainult Lynch. Pärast pausi liitusid temaga superstringi teooria ekspert füüsik John Hagelin What the Bleep Do We Know!? (2004) ja veel üks TM propageerija USA'st, kelle jutt oli muuseas üpris ümmargune mull.

Aga Lynchi jutu juurde. Alguse poole küsiti näiteks, mis on elu mõte, kuigi päris nii ta vist küsida ei tahtnud (küsija oli suhteliselt minu lähedal). Vastus oli väga pikk ja palju TM teooriat sisaldav. Küsiti kuidas Lynch üldse alustas TM'ga. Vastus oli täpselt sama nagu siin videos, mida ma enne vaatasin. Lühidalt Eraserhead (1977) filmimise ajal oli tal kõik olemas, et filmi teha. Ta oleks pidanud olema õnnelik, aga midagi oli puudu, sisemiselt. Siis tema õde helistas ja ütles, et hakkas harrastama TM'i ja Lynch tundis, et tema hääl oli erinev, õnnelik. Ning alates sellest ajast on režissöör ise iga päev 2x20 minutit mediteerinud. Mediteerimine väga labaselt seletatult seisneb selles, et istud rahulikult ja suled silmad. Siis hakkad mõtlema oma mantra peale. Mantrat ei tohi kunagi teistele avaldada, sest mantra on sinu sees ja isiklik. Pärast seda oled õnnelikum inimene ja oled võimeline näiteks looma filme, muusikat, kunsti. Mida ma panin seal videos tähele ja mis tuli ka loengus välja, et Lynch liigutab rääkides huvitavalt oma parema käe sõrmi.

Küsiti veel, mis on tema parim film. Vastus igati loogiline, et kas te suudaksite oma lapsi eelistada, kui nad sulle kõik korraga otsa vaatavad. Aga tunnistas, et Dune (1984) on tema "nastiest child". Omapärane küsimus, kuidas ahvist sai inimene. Lihtne vastus: "I heard they graduated." Üks küsija oli lugenud, et Lynch olevat öelnud, et ta pole sõnadega kuigi osav, et kuidas ta siis juhendab näitlejaid või oma materjali kirjutab jne. Vastus oli u. midagi sellist, et sõnad omavad tähtsust filmides, aga filmides on veel palju muid asju. Sõnad aitavad meeles pidada neid mõtteid. Küsimusele, kas kunagi võib koostööd teha Quentin Tarantino'ga, tuli üpris kindel ei. Ühele Twin Peaks'i kohta käinud küsimusele naeris ja põikles kõrvale. Ühes vastuses rääkis ta oma kunagistest tuttavatest, kes kasutasid omal ajal mingeid aineid ning nad küsisid kord tema filme vaadates, kas Lynch ise neid kasutab. Selle peale saal naeris, Lynch ise ka. Tuli ka küsimus, millal saabub rahu maa peale. Kogu point oligi ju selles, et Eestisse tahetakse teha uut võitmatuse ülikooli, mis praktiseeriks sedasama TM'i ja mis on paljudes riikides juba käima läinud. Lynchi ja teiste arvates võikski maailma rahu tulla, kui piisavalt inimesi TM'iga tegeleks. Üks küsija oli näiteks umbusklik kogu selle vastu ja püütigi seletada, miks see hea oleks. Kuulasin kogu seda propagandat tegelikult huviga, isegi tekkis väike huvi selle vastu, aga olen isegi väga skeptiline. Eriti imelik oli see vanamees, kes peaks Eestis seda teemat ajama hakkama.

Lynch kusjuures nentis, et Eestis on ilusad tüdrukud, mis ongi tõsi. Aga väitis ka midagi sellist, et TM'ga tegelemisel muutuksid tüdrukud veelgi ilusamaks ja ka noormehed veel nägusamateks njaa... Lynch on kirjutanud raamatu Catching the Big Fish: Meditation, Consciousness, and Creativity, mis pidavat eesti keelde tõlgitama järgmise aasta märtsiks. Oli plaan ka autogrammi küsida, aga polnud kuhugi mõistlikkuse kohta seda küsida, nii jäigi asi sinnapaika. Kuigi propageerimine oli minu jaoks mõttetu, oli siiski mõnus õhtupoolik. Mingil juhul ei kahetse, et käisin kuulamas/vaatamas. Üritusel anti veel link, kus pannakse eeldatavasti filmitud asju üles. http://lyncheestis.org/ - hetkel suhteliselt tühi ja sisaldab isegi kirjavigu. Muidu filmiti ja pildistati päris palju. Juba alguses öeldi, et tehakse mingit dokumentaali.
Viimane küsija tahtis veel teada, kas Lynch usub armastusse ja kas ta suitsetab. "I believe in love and I smoke cigarettes". Kes seda siis ei teadnud.

Inland Empire

Inland Empire (2006) on David Lynch'i uusim täispikk film pärast Mulholland Dr. (2001). Üritan nüüd sõnadesse panna seda mällusööbivat kogemust, mille sain kinos vaadates kolme tunnist meistriteost. Inland Empire kohta on vastakaid arvamusi, aga minu arvates on see parim Lynch'i film. Võiksin isegi seda pidada üldse minu uueks lemmikfilmiks. Tükk aega pole mitte ükski film mind nii kaasa haaranud ja peale lõppu nii rohkelt mõtteid tekitanud. Kinost väljudes pidin kohe märkmeid tegema.

Tuleb alustada sellest, et sellist filmi pole kunagi varem tehtud. Isegi Lynch ületab ennast ei tea mitmekordselt. Ja ainult tema suudab taolist filmi luua. Natukene oli isegi sarnasusi Mulholland'ga. Just selle koha pealt, et üheks tegelaseks on filminäitleja, keda mängis üle mõistuse hästi Laura Dern. Umbes 90% jooksul näitabki teda. Hiljuti vaadatud Blue Velvet's mängis ta peategelase tüdruksõpra ning peale selle on ta Inland Empire produtsent. Täielik pühendumus. Sarnasus Mulholland Dr. filmiga oli see, et näitlejad harjutasid koos stseene. Siseimpeeriumis läks aga peategelase jaoks tõelisuse ja mängitava rolli vahe täiesti segamini. Tekkis nö. film filmis teema ja vahepeal nägi tegelane iseennast kuskilt eemalt jne. Ütleks, et tavaline Lynch'i teema, aga nagu varemalt öeldud, siin on hulka rohkem müstikat ja segadust. Teisi näitlejaid oli veel, aga Laura Dern nimi on tõesti, mille võiks meelde jätta. Mulle meeldisid veel need müstilised 6 tüdrukut, kellega peategelane vahepeal koos oli. See kuidas nad endast rääkisid, tantsisid ja nipsu lõid.


Film on keeruline, aga oli ääretult huvitav jälgida. Võin öelda, et paar asja ma ennustasin ette, et nii võib juhtuda. Kuigi paljude stseenide vahel on täiesti võimatu seoseid luua, siis mingi süsteem asjal on. Sain teada, et Lynch alguses ei plaaninudki sellest täispikka filmi teha. Ühed tegelased olid näiteks veidrad inimjänesed, kes on pärit tema lühisarjast Rabbits (2002). Nende hääli lugesid muuhulgas Mulholland Dr. kaks naispeaosa. Väidetavalt polnudki siis Lynchil terve filmi kohta käsikirja, aga oli erinevate stseenide käsikirjad. Näiteks stseenid Laura Dern'ga vaikiva psühholoogi juures tehti kõigepealt. Siis lisandusid erinevad asjad juurde ja Lynch nägi nende vahel seoseid ning sündis Inland Empire.


Kusjuures Lynch tahab, et iga vaataja filmi omamoodi tõlgendaks. Siit tulevad ka põhjused, miks ta oma filmide DVD'le audiokommentaare ei jäta ja DVD peatükke ei kasuta, sest tema arvates film räägib iseenda eest ja filmid on mõeldud vaatamiseks algusest lõpuni. Huvitav oleks teada, kui palju materjali jäi kasutamata. Seda võib ikka hullemates kogustes olla. Filmiti ju digitaalsele videole. Siit kohe meenubki väga omapärane kaameratöö. Jällegi nii ekstreemseid kaadreid pole Lynch varem kasutanud. Kui tegelased peavad näiteks dialoogi, siis on kaamera täiesti näitleja näo ees. Eriti koomiline oli see alguses ühe vanamutiga. Käsikaamera juhtimine annab režissöörile suure vabaduse. Väga mõnus oli jälgida seda tehnilist poolt.


Filmis oli ikka kohati ajuvaba dialoog, aga siis oli see just kõige huvitavam. Omapärast huumorit oli päris mitmes kohas ning me tagareas saime tihti naerda. Film pakkus kõike, sest oli ka õudsaid kohti, kus toodi näiteks järsku kellegi nägu ekraanile ning vastava õudsa muusikaga rõhutati seda. Filmis on minu arvates kõige reaalsem suremisstseen. Ning see dialoog, mida sureva kõrvaltvaatajad rääkima hakkasid, tegi sellest väga imeliku stseeni. Ühes kohas tuli väga ootamatult kellegi nägu külje pealt hästi suurelt kaadrisse ja keegi saalis olnu selgelt ehmatas selle peale. Kinos on kihvt. Paar korda käis läbi sõna Baltikum. Muusikas üllatas seekord väga meeldivat Beck - Black Tambourine. Lugu tuli peaaegu täies pikkuses.


Paljud vaatajad jäid ka lõputiitrite ajaks saali, kus näidati veel tantsivaid piigasid ja muid filmist läbi käinud tegelasi. Nii huvitavaid lõputiitreid pole ma varem näinudki. Tänan ka sõpra, kes mind sellele seansile üldse kutsus ja piletigi välja tegi. Kuidas veel kogu filmi ja seda elamust kokku võtta? Ütleksin nii, et film pole reaalne, aga samas enam reaalsem olla ei saa. Või film on nagu unenägu, aga isegi unenäos ei näe nii twisted asju. Ma hakkasin veel omal moel elu üle mõtlema või nojah ikkagi tundub, et seda elamust on raske sõnadesse panna. Igaüks tõlgendab filmi omamoodi, aga Inland Empire peab vaatama!

Lost Highway

Teine Lynch'i film oli Lost Highway (1997). Thriller algab ja lõppeb sama lausega: "Dick Laurant is dead." Lost Highway keerleb jällegi mõrva ümber, kuid sellel jäi lõpp veidi segaseks. Just motiivide koha pealt, mida Lynch vist meelega meile ei avaldanud. Kuigi pilt on ikkagi selgem, kui näiteks Mulholland Dr. (2001) lõpus.

Bill Pullman on muusik Fred Madison ja tema naine on Patricia Arquette, kes mängib filmis tegelikult kahte osa. Patricia Arquette on mitmeski kohas täiesti alasti. Aga see selleks. Filmi võibki tegelikult kaheks jaotada, sest ükshetk kaob Pullmani tegelane ära ja tema asemel näeme Balthazar Getty tegelast Peter'it. Kahte meest ühendabki Arquette mängitud tegelased, üks brünett ja teine blond. Üks ilusam kui teine. Hiljem lisandub veel üks tegelane, kes mõlemat tegelast ühendab. Lost Highway on kohati veidralt õudne, näiteks Mystery Man tegelaskuju, kes on kahes kohas korraga. Veel jäetakse peategelaste ukse ette kahtlased videokassetid, mille peal on filmitud tegelasi oma kodus öösel magamas.



Blue Velvet's kasutas Lynch paaris kohas öist kiirtee võtet, aga siin algabki film sellega. Lõppeb samamoodi kiirteel, kus peategelane hakkas jällegi muunduma. Muidugi nägi filmis punaseid kardinaid. Seda efekti kasutab Lynch nii mõneski oma filmis, et tegelane tuleb kaamera ette kuskilt pimedast varjust. Vahepeal näitab kaamera väga suurelt ainult tegelase silmi või huuli, kui ta näiteks telefoniga räägib. Meeldiv üllatus oli Rammsteini lugude kasutus. Väga korraks nägi Marilyn Manson't, aga mitte laulmas.
Kohe lähen Sõpruse kinno Inland Empire (2006) vaatama. See on 24h jooksul siis kolmas Lynch'i film. Ja homme näeb meest isiklikult!

Blue Velvet

Juba homme saabki David Lynch'i loengut kuulata/vaadata. Selle auks võtsin ette veel nägemata Blue Velvet (1986). Jah, David Lynch ikka oskab. Oskab teha filme, mis jäävad kummitama, sest pildikeel on nii unikaalne.

Kyle MacLachlan on uudishimulik noormees Jeffrey Beaumont. Tegelane leiab kodu lähedalt inimkõrva ja teatab sellest politseile. Kuna politsei ei saa talle käimasoleva uurimise üksikasju avaldada, siis otsustab uudishimulik Jeffrey oletatavat mõrva ise uurima hakata. Selleks kasutab ta ka tüdruksõbra Sandy (Laura Dern) abi. Tüdruk on juhtumisi sama politsei uurija tütar. Lugu kulgeb äärmiselt aeglaselt ja alguses ka turvaliselt. Aga hetkel, kui Jeffrey kohtub laulja Dorothy Vallens'ga (Isabella Rossellini) muutub tema rahulik elu kergelt öeldes vürtsikaks. Järgneb sündmuste ahel, mis viib ta kokku Dennis Hopper'i mängitud haiglase Frank Booth'ga. Esimene stseen näitlejate Rossellini ja Hopper'i vahel on kõike muud kui normaalne, alates juba dialoogist selle tegevuse juures. Kusjuures stseen oli ka päriselt näitlejate esimene kokkupuude teineteisega ning Rossellini paljastas ennast täielikult ja seda Hopper'i teadmata. Režissöör ise pidavat stseeni filmimise ajal lakkamatult naerma...

Frank Booth on üks haiglasemaid tüüpe, keda olen filmides näinud. Jõhkralt vägivaldne, tõsiselt ropu suuga ja üldse vaimselt mitte parimas konditsioonis. Ülihea roll Dennis Hopper'lt. Peale nende nelja eelnevalt nimetatud tegelase ei olegi filmis suuremaid rolle. Jeffrey on pidevalt keskmes. Naistegelased toovad filmi sensuaalsust. Eriti Rossellini, kes laulis ka filmi teemalugu Blue Velvet, mida kordas mitmeid kordi filmi jooksul ja tänu sellele jääb kummitama. Ka teised lood sobisid täpselt vastavalt stseenidele. Filmi sisu pole keeruline, aga lugu jutustatakse väga huvitavalt. Lynch kasutab veel mitmeid oma trademarke nagu kardinad või öine kiirtee. Veel jäi eredalt meelde kohati mõnusad kiired kaadrivahetused. Ükshetk karjus Frank Booth toas, et lähme joyride'le ning järgmine kaader oli tuba tühi ja tegelased sõitsidki juba autos. Lynch ja thriller on parim kooslus.

28 Weeks Later

28 Weeks Later (2007) meeldis mulle rohkem, kui 28 Days Later (2002). 28 Days oli väga uudne, aga kaotas oma võlu siis, kui tegelased sõjaväe tüüpidega kohtusid. 28 Weeks tundub, et võttis kõik eelmise filmi paremad osad ja lisas veel väga häid momente. Filmide režissöörid on muide erinevad. Esimesel inglane Danny Boyle ja järjel hispaanlane Juan Carlos Fresnadillo. Kui nii võtta siis on ka filmid üpris erinevad.

Esimene asi, mida võis märgata mõlemas filmis, aga eriti järjes, oli märkimisväärselt hea kaameratöö. See haaras tõesti kaasa. Kui alguses nakatanud majja tungisid, siis oli juba sellised kiiresti vahetuvad kaadrid. Pärast, kui Robert Carlyle tegelane nakatanute eest ära jooksis, oli jällegi üllatavalt reaalne pilt ja nii terve filmi jooksul. Snaiprite vaade oli lahe nagu ka üle õla kaamera, mis nagu jooksis tegelasega kaasa (seal, kus üks peategelastest nakatus). Ei saa mainimata jätta ka efekte vere ja kõige muuga, mis olid õõva tekitavalt reaalsed. Üks kopteri stseen oli nagu Planet Terroris... Kusjuures kopteri juht oli Harold Perrineau, kes mängis ju Matrix'i järgedes u. sama tegelast. Muusika aitas tegelikult mõlemas filmis pildilisele poolele väga palju kaasa. John Murphy teeb mõnusat tempokat muusikat, mida võib pidada üheks suurimaks plussiks 28 filmi(de)s. Esiteks on muusika minu maitsele ja teiseks sobib ülihästi pildiga kokku.

Sisu oli enam-vähem normaalne. Ei tasugi kunagi õudukatelt seda nii väga oodata, kuid siin ei jäänudki midagi halba silma. Kogu teema oli isegi usutav. Kohati oli üllatusmomente. Kuid näiteks oli etteaimatav, mis ühtede tegelastega juhtub, kui nad laste olulisusest rääkisid. Täiesti ebaloogiline oli see, et üks ja sama nakatanu lapsi jälitas või lihtsalt sattus olema alati seal, kus nemad. Lapsed ise mängisid muidu hästi. Filmis oli kogu aeg pinget. Veel oli paljulubav lõpp. Ning kõige coolim koht oli see, kui tegelased inimtühjas Londonis ringi käisid ning võisid teha mis tahtsid. Hea efekt terve linn inimtühjaks kujutada, mis tegigi juba esimese filmi nii ainulaadseks.